[künnimees]

Pole küll päris sama teema, rohkem elektroonika, aga
môtte poolest sobib küll.
Teadagi on kôige pikema eluga igasugused ajutised lahendused
(näiteks isoleeriga lapitud kütusevoolikud, juhtmed jne).
Ehitasin siis koju laseriga aknavalve süsteemi. Pôhimôte on
klassikaline : inimene katkestab laserkiire ja sireen hakkab kisama.
Seadet sai makettplaadil katsetatud, reguleeritud,ning alles pärast töökindluses veendumist ehitatud korralikult trükiplaadile.
Selleks, et leiutist raske petta oleks, kasutasin laseri juhtimiseks
kodeeritud impulsside jada, mida pärast laserkiire vastuvôtjast (tavaline fototakisti) saabumist laserisse saadetuga vôrreldi.
Kood koosnes impulsside jadast, millel väärtuseks kas üks vôi null (digitaalsignaal).Algselt ehitasin seadme tavalise 3 transistoriga
eelvôimendiga, nullide ja ühtede eristamine jäi järgneva vôrdlusskeemi hooleks. Varsti selgus, et hüstereesi tôttu
leidub ka mingi vahepealne (keelatud olek), mis tekitas valehäireid (laser nihkus aja möödudes natuke paigast).
Kuna asi oli juba seinale kruvitud, ei tahtnud uuesti maha vôtma
hakata ja ehitasin juurde eraldi plaadi komparaatoriga,
mis hakkas nulle ühtedest eraldama kohe pärast andurist
vastuvôtmist, nii saabus koodivôrdlejasse puhas digitaalsignaal. Varsti tuli uus üllatus - TTL signaaliga
ei saanud millegipärast omatehtud valvesüsteemi juhtida
(ilmselt lagunes üks mikroskeem ära) ja tuli ehitada releeväljund. Isoleerimiseks paigutasin
relee tikutoosi ja toppisin seadme karpi, kus juba niigi
üks lisatrükiplaat oli. Ja selline süsteem valvab akent
tänaseni.

Sama moodi sai lapitud valveseadme pôhiosa, kuni ükskord
ehitasin uue ja lihtsama (skeemi, mitte funktsionaalsuse poolest).
Eelmisel talvel hakkas uuesti valehäiret andma, ning selgus,
et läbi oli pôlenud ainus poest ostetud detail - pingestabilisaator.
Ehitasin järgmisel päeval uue, seekord eraldi komponentidest. Siiani pole
rohkem probleeme olnud.

Loo moraal : tee korralikult, aga ole valmis üllatusteks.