Nõukogude Buick

[Pilt: wMUZzMGMWypHxrDV50EySg=s800]Мотор ЗИС‑101 практически скопирован с агрегата автомобиля Л‑1, то есть был копией двигателя Бьюика 1932 года, но с чуть увеличенным рабочим объемом цилиндров. Американский агрегат объемом 5,7 литра (84,1 × 127 мм) развивал 105 л.с.






Опыта производства автомобилей,
Vasta

(07-02-2021, 23:02 PM)Ferry Kirjutas:  https://mastevr.ru/mn/servo/istoriya-ote...-seriinyi/
( googel translate on ikka huvitav värk loe kas või  suahiili keelseid tekste)

Tegelikult on see vene domeenis istuv tõlgitud lehekülg.
Kustuta domeeni taga olev /mn ära ja originaalleht:
https://mastevr.ru/servo/istoriya-oteche...-seriinyi/

> Мотор ЗИС‑101 практически скопирован с агрегата автомобиля Л‑1, то есть был копией двигателя Бьюика 1932 года, но с чуть увеличенным рабочим объемом цилиндров.

See on jälle selline lause, mille mõttest ma täpselt aru ei saa.
Olen jõudnud arusaamale, et 1931.1933 Buick mootor oli täpselt sama mahuga kui see väidetav L-1.
Zis-101 silindri läbimõõt on aga 85mm.
Väidetavalt L-1 surveastet alandati, kuid samas on Buick 1931 aasta mootori surveaste 4,5, 1932 - 4,8 ja 1933 on jälle tagasi 4,5.
Kas oli 2 eri varianti ja venelased võtsid lihtsalt 1931 variandi (või lahjema variandi)?

Eelmise posti lingil on mõlemad Buicki raamide joonised valed.
Vasta

Otsus Buigi kopimisest tehti 20 juuni 1932 ja projekteerimine/kopeerimine algas "oktoobris" 32. Ilmselt said nad oktoobris auto(d) kätte. Tellimine pidi toimuma peale 20 juunit 32. Kas euroopas oli 32-90-t laost võtta ? Vaevalt.
Vasta

(08-02-2021, 12:23 PM)spitfire Kirjutas:  Otsus Buigi kopimisest tehti 20 juuni 1932 ja projekteerimine/kopeerimine algas "oktoobris" 32. Ilmselt said nad oktoobris auto(d) kätte. Tellimine pidi toimuma peale 20 juunit 32. Kas euroopas oli 32-90-t laost võtta ? Vaevalt.
 Kunagi, vist oma 1,5 aastat tagasi saatis üks Buicki fänn mulle 90 seeria eri mudelite tootmis arvud. No ei õnnestu seda meili üles jõuda, võibolla olen ära ka kustutanud. Kunagi läks ka arvuti õhtale, ei mäleta enam kas enne või pärast seda kirjavahetust. Igatahes suure majanduskriisi tingimustes oli see toodang marginaalne. Minu mäletamist mööda neid pikki Limusiine ehk mudeleid 32-90 ja 32-90L toodeti kuskil tuhande ringis. Euroopasse ei tulnud neist ühtegi. 2 tk Venemaale.
Vasta

Päris huvitav materjal Dmitri Daškolt mis erineb oluliselt varem avaldatutest (seda teksti ei saa tervikuna kopida, sorry seega minu lühemat sorti vabatõlge):

Peale traktorite tootmise lõpetamist 32, otsustati suunata vabanenud tootmispind esindusautode ja varuosade tootmisse. Selleks küsiti valitsuse heakskiit.
Aga juba juunis 1932 oli Stalin vastu 3 miljoni valuutarubla väljamaksmisele "Krasnõi Putilovets" tehasele, tehase ümberseadistamiseks esindusautode tootmiseks (väike võrdlus, et Zis 101 disain ja kereplekkide stantsid saadi hiljem ainult 500 tuhhi eest) viidates võlgadele ja metalli puudusele. Stalin tegi ettepaneku oodata tootmise alustamisega, kuni kodumaine tööstus on võimeline ise varustama tehast vajalike tootmispinkide ja sisseseadega, et mitte sõltuda impordist.
Kaganovitši ja Stalini vahelisest kirjavahetusest selgub, et S. nõustus Lihatšovi (kes oli Stalini soosik) ettepanekuga tuua L1 tootmine üle Moskvasse juba ENNE nende kuue L1 näidise valmimist. 
1933 aasta sügisel kingiti neli L1-te Mongoolia partei kõrgemale juhtkonnale. Krasnõi Putilovetsi juhtkond, peakonstruktorid ja Projekteerijate suuremad ninad (siis mitte auto vaid autotootmise projekteerijad) represseritakse ja lastakse maha 37-38. 

Kaks L1-te ja kogu dokumentatsioon ja joonised anti üle Moskva Zis tehasele. Projektmaterjal osutus mitte sobivaks ja esmalt planeeriti L1-tesid kasutada makettidena, seda siiski ilmselt ei tehtud. Mindi sama teedpidi nagu oli mindud Krasnõi Putilovetsis, alustati projekteerimist/kopeerimist otsast peale Buigi baasil 33-90. Esimeses järjekorras mindi üle meetermõõdustikule.

Kokkuvõtteks: siin on konkreetne viide, kellele, kuhu ja millal need neli L1-te läksid. Mingid fotod neist Mongoolias peaks ikka kusagil olema. Ma ei tea kui aktiivsed Mongoli vanaauto huvilised on, aga no keegi "roostetanudrauahull" seal ikka on. Tuleks mõni kontakt leida. Fiva liikmed nad kahjuks ei ole.
Vasta

Vabandan OT pärast ja targutamise pärast.

Olles käinud nii "Suurel Isamaal" ringi kuni Ulan-Udeni ja ka läbi Mongoolia sõitnud Hiina siis mina soovitaks alustada otsinguid kuskilt Irkutski ja Ulan-Ude kandist kuna sealsed rahvad valdavad vabalt vene keelt (nagu ka palju mongoollased) ja ehk teavad nad sealkandis vanarauahulle ka. Sealtkandist on lihtsam vast leida tutvusi ja liiini pidi Mongooliasse edasi minna. 

Härral vast on kuskilt Novosibirskist mõistlik liini ajamis alustada ja sealt juba edasi inimeste kaudu kes tunnevad inimesi minna. See peaks sealmaal töötama kenasti.
Vasta

(09-02-2021, 00:40 AM)spitfire Kirjutas:  Päris huvitav materjal Dmitri Daškolt mis erineb oluliselt varem avaldatutest (seda teksti ei saa tervikuna kopida, sorry seega minu lühemat sorti vabatõlge):

Peale traktorite tootmise lõpetamist 32, otsustati suunata vabanenud tootmispind esindusautode ja varuosade tootmisse. Selleks küsiti valitsuse heakskiit.
Aga juba juunis 1932 oli Stalin vastu 3 miljoni valuutarubla väljamaksmisele "Krasnõi Putilovets" tehasele, tehase ümberseadistamiseks esindusautode tootmiseks (väike võrdlus, et Zis 101 disain ja kereplekkide stantsid saadi hiljem ainult 500 tuhhi eest) viidates võlgadele ja metalli puudusele. Stalin tegi ettepaneku oodata tootmise alustamisega, kuni kodumaine tööstus on võimeline ise varustama tehast vajalike tootmispinkide ja sisseseadega, et mitte sõltuda impordist.
Lihatšovi (kes oli Stalini soosik) ja Stalini vahelisest kirjavahetusest selgub, et S. nõustus Lihatšovi ettepanekuga tuua L1 tootmine üle Moskvasse juba ENNE nende kuue L1 näidise valmimist. 
1933 aasta sügisel kingiti neli L1-te Mongoolia partei kõrgemale juhtkonnale. Krasnõi Putilovetsi juhtkond, peakonstruktorid ja Projekteerijate suuremad ninad (siis mitte auto vaid autotootmise projekteerijad) represseritakse ja lastakse maha 37-38. 

Kaks L1-te ja kogu dokumentatsioon ja joonised anti üle Moskva Zis tehasele. Projektmaterjal osutus mitte sobivaks ja esmalt planeeriti L1-tesid kasutada makettidena, seda siiski ilmselt ei tehtud. Mindi sama teedpidi nagu oli mindud Krasnõi Putilovetsis, alustati projekteerimist/kopeerimist otsast peale Buigi baasil 33-90. Esimeses järjekorras mindi üle meetermõõdustikule.

Kokkuvõtteks: siin on konkreetne viide, kellele, kuhu ja millal need neli L1-te läksid. Mingid fotod neist Mongoolias peaks ikka kusagil olema. Ma ei tea kui aktiivsed Mongoli vanaauto huvilised on, aga no keegi "roostetanudrauahull" seal ikka on. Tuleks mõni kontakt leida. Fiva liikmed nad kahjuks ei ole.
Väga hea artikkel. Siin on kokkuvõtvalt kõik olemas, millest olen alati rääkinud. Kogu eelneva vaidluse võtaks kokku järgnevalt.
1. Toodeti 6 + 4 autot ja viimased 4 läksid Mongooliasse. 6 autot jagati laiali mittekinnitatud andmetel 2 Moskva, 3 Leningrad, 1 Harkov
2. USA-st osteti 2 Buicki ja 10 auto tarbeks detailid 80 - 90 % ulatusest vajaminevast. 
3. Raha autode masstootmiseks ei saadud, piirduti ostetud osadest autode kokkupanekuga. Puudusid vajaminevaed metallid, stantsid, pingid osade tootmiseks.
4. Töötajatel puudusid igasugused oskused tolle aja kohta üli keeruliste autode ehitamiseks. Selle punkti kallal peatuks pikemalt. Paljud, kes pole kursis autode kokkupanekuga võivad arvata, et mis see on. Võtan riiulilt jupi ja panen muudkui külge. Olen seda tööd teinud 20 aastat. Igal asjal on oma kindel järjekord ja küllalt on juba tehtud töö tagasi võetud, sest mingi vidin, mis oleks pidanud varem pandud olnud, jäi panemata. 
5. 2 ostetud Buicki ja kogu dokumentatsioon anti üle Moskva Stalini nim tehasele, kus tehti detailidest joonised, viidi need meetermõõdustikku, lihtsustati konstruktsiooni, telliti USA-st kere disain ja stantsid nende valmistamiseks.
6. Esimene ZIS 101 veeres konveierilt Jaanuaris 1937, ehk Moskva tehasel kulus üle kolme aasta, et panna käima tootmine, millega Putilovlased väidetavalt said hakkama 6 kuuga Big Grin
7. ZIS 101 oli vaatamata kõigele viletsa kvaliteediga auto.
Vasta

Selgub, et siit teemast üks juba varem läbi jooksnud ja netis tiirleval pildil, vähe sellest et on ümber pööratud on ka taust ära lõigatud:

   

Siin sama pilt koos taustaga ja õiget pidi. Sm. Otsa soni on nagis. Maas oleks justkui mingi kumer keredetail ?

   

Minu meelest on see selles kuulsas 6-ses rivis teine auto vasakult.
Vasta

[Pilt: l16.png]


See foto on päris hea leid. Isegi värvi tuli üksjagu juurde. Tundub jah olevat teine auto sealt rivist. See "punane" keredetail tundub kuju ja värvi poolest olevat pärit selle masina küljest.

Punane  Toungue
Vasta

See masin on samal kohal varemgi parkinud, õlilaigud all.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

Auto on küllaltki väikestest tänapäeva mõistes pleki tükkidest kokku keevitatud ja et see kõik ilusti koos seisab tuleb selle tagumise osa puitraam praktiliselt uus ehitada. Selle keretööde maht on ikka väga suur olnud. Plekid on naelutatud puuraami külge pisikeste, umbes 12mm pikkuste naeltega. Naelad on torniga löödud üldisest foonist natuke allapoole. Siis tinutatud ja pahteldatud. Kõik see töö tehti ju käsitsi. Momendil käsil puitraami detailide valmistamine. Välja tuleb vahetada alumine, tagumine osa puitraamist ja eks ta ole juba küllaltki pehkinud ka, ikkagi 90 aastat.
Vasta

Paar pilti ka. Täpselt niimoodi jakatud on ka originaal.
   
   
Vasta

Lihtsalt uitmõttena. Mis puuliiki ameerikas puitraami jaoks kasutati? Mingit väärispuitu (ikkagi luksusauto ju)? Kas USAst tarnitud jupikomplektid autode koostamiseks sisaldasid ka puitraami detaile või pidid venelased need ise mõõtude järgi tegema? Huvitav mis puuliiki nad siis selleks kasutasid?  Mis puuliik Teil praegu uuesti ülesehitamisel käiku läheb?

...
Vasta

(10-02-2021, 15:38 PM)dzeiaar Kirjutas:  Lihtsalt uitmõttena. Mis puuliiki ameerikas puitraami jaoks kasutati? Mingit väärispuitu (ikkagi luksusauto ju)? Kas USAst tarnitud jupikomplektid autode koostamiseks sisaldasid ka puitraami detaile või pidid venelased need ise mõõtude järgi tegema? Huvitav mis puuliiki nad siis selleks kasutasid?  Mis puuliik Teil praegu uuesti ülesehitamisel käiku läheb?
 Paistab, et ameeriklased on kasutanud lihtsat mändi. Zis 101-l on kasutatud pööki. Mis tuli L1-de tootmiseks Ameerikast ja mida tehti Putilovi tehastes kohapeal, jääb tõenäoliselt igavesti saladuseks, kui just keegi, kellel rahakott puuga seljas seda USA-s Buicki arhiivides otsima ei hakka. 90 aastat on möödas ja neid ostu-müügi tehinguid pole isegi võibolla säilitatud. Eestis peab ostu-müügi tehingute dokumente säilitama 7 aastat.
Vasta

Kes veel Za Ruljomi viitsib lugeda, siis siin ühe lausega mainutud L-1 ja edasi juba jutt, kuhu suunas arengud edasi peaksid minema (Buick ja Paccard sümbioos):
https://www.zr.ru/archive/zr/1933/21/sov...-avtomobil

Mainitud ka paksem plokikaane tihend, kui Nõukogude kütuse sobitusvahend.
Vasta

Mändi vaevalt, et tarvitati Buicki kere karkassi tegemiseks. Küllap ikka midagi tugevamat ja vastupidavamat. Minul oli juhus ühe Krupp 143 kasti laudadega. Metsast leitud kasti raami küljes oli säilinud ainult üks originaal poltidega kinnitatud laua jupp. Kohapealsed puiduvennad tegid seinast seina pakkumisi puidu liigi kohta. Lõpuks lasin Maaülikool laboris määrata. Selgus, et tegemist oli sekvoiaga. Täpne ladinakeelne nimetus pole parasjagu käepärast. Kahekümnenda sajandi algul võeti usinasti neid metsi Läänerannikul maha. Seega, täpse puidu määratluse saab ikka laboris teha.
Vasta

Niipalju kui vanainimese mäletsemisesse on kinnijäänud, kasutas Fisher peamiselt lehtpuid: tamm, saar, vaher, kask etc. aga on teada ka juhtumeid, kus käiku lasti mänd ja kuusk.

Edith: niisama mingi reklaami pedeehv kah. [Pilt: dl_f.gif]

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta

Vahepeal oli siin teemaks erinev rooli kõrgus erinevatel masinatel. Täna süvenesin sellesse natuke ja tuleb välja, et rooli kõrgus küllaltki suures ulatuses reguleeritav. Mitte küll nii mugav kui tänapäeva autodel aga siiski. 6 polti vaja lõdvaks lasta, panna rool omale sobivasse asendisse ja siis need 6 polti jälle kinni keerata.
   
   
Vasta

Ma just mõtlesin, et kuidas see rooli alumine kinnitus realiseeritud on reguleeritavuse korral.

1931 Buick Fisher Body Manual 

Naela mõõdud olid seal küll, võibolla ka puidust midagi.
Vasta

(12-02-2021, 11:26 AM)DevilDeVille Kirjutas:  Niipalju kui vanainimese mäletsemisesse on kinnijäänud, kasutas Fisher peamiselt lehtpuid: tamm, saar, vaher, kask etc. aga on teada ka juhtumeid, kus käiku lasti mänd ja kuusk.
Justnimelt! 
Kõvade lehtpuuliikide valiku põhjuseks võib olla painutamise lihtsus ja võimalikkus.
Auruga painutamise protsessi tehakse nii, et pehmeks aurutatud puit klammerdatakse valitud vormi külge.
Detaili tuleb vormis hoida täieliku kuivamiseni.
Väidetavalt on kõige kergem painutada just kõvasid lehtpuuliike nagu saar ja jalakas.
Ma muidugi ei tea, kas autode ehitamisel kasutati painutatud või vajalikku profiili saetud detaile.
Kindel on see, et painutatud detail on vastupidavam.

Vabandan ette offtopicu pärast.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne