Robi, hunt ei maksa eraldi. Aga juhul, kui tahaks ülejäävat tiraaži tagasi osta, siis maksad. Arusaadav, Lehepunkt peab tegelema sorteerimisega jne, muidu visatakse müügipunktis kõik ülejäänud paberväljaanded ühte suurde hunnikusse ja sealt autoga otse hunti. Tagasiostmine maksab 5 krooni tükk.
Mis nüüd veehobi puudutab, siis on see tegelikult teine minu kanda olnud hobi ja mulle on see siiski elu esimene ehk vanim hobi. Igasugused mootoriga asjad tulid 10-12 aastat hiljem, aga juba 4-aastasena käisin dokumentaalselt tõestatult purjetamas. Päris naljakas on lugeda: Priit, 4.a, madrus
Aasta siis 1974.
Kui hakata aga tegelikult mõtlema, siis merelkäimise ja purjetamisega, kui hobiga, tegeleb ikka väga suur hulk inimesi. Rohkem, kui vanatehnikaga. Võta niimoodi: selle aasta alguse seisuga oli Eestis registris 6199 mootorpaati, 8915 sõudepaati ja 217 jahti. Kokku seega 15331 väikest hobialust + umbes 100 huvilaeva, mis on suuremad, kui 24 meetrit. Mitu hobiautot võiks Eestis olla? Samapalju, nendest vast mõnisada on vanatehnika selle ehedaimas tähenduses. Kuid vaata, vähegi suurema alusega käib merel korraga rohkem inimesi. Nende 217 jahiga saab korraga pikemale merereisile minna 1000-1100 inimest, lühemaid kruiise saab korraga teha u. 2000 inimest. Vaadates Muhu Väina sõitjate hulka, lisades sinna need, kes ei võistle, siis Eestis võib olla ainuüksi pisut aktiivsemaid purjetajaid 1000 inimest. Vanatehnikahuvilisi ... kas on nii palju? Neid, kes vanade autode vastu huvi tunnevad, on kindlasti. Aga samamoodi on tohutu hulk neid, kes tahaksid merele pääseda aga kas pole julgust või arvatakse, et rahakott ei pea vastu. Vahe tulebki sisse selles rahas. Ärge nüüd küll pahandage aga mõnisada "lolli vanarauahaiget" ja mõnedsajad niisama kiibitsejad ei ole atraktiivne sihtgrupp. Lisaks kipuvad tavaliselt need aktiivsed vanatehnikaharrastajad olema veel ka fundamentalistid, kellel muid hobisid pole. Merelkäijatega on aga risti vastupidi. Jällegi - elukogemus.
See ongi Janeki vihjatud Eesti väiksuse õnnetus: reaalselt ei saa selline riik isegi eksisteerida. Ja eks ta nii ka ole, eks me kõik ju püüame olla suuremad, kui meil reaalselt võimekust on. 1,4 miljoni elaniku juures pidada oma sõjaväge ja muid meeletult kulukaid tegemisi on lollus. Aga küll sellest kunagi aru saadakse.
Samamoodi on ka nende ajakirjade lugejate hulgaga. Meie siin arvutame neljakohaliste numbritega ja viiekohalise tiraažiga toode on Eestis supertegija. Võtad aga Venemaa ajakirjad ette, seal on tiraažinumber kohustuslik. Täielikud spetsiifilised friigikad - 20-30 tuhat. Laiemale massile mõeldud ajakirjad, 200 tuhat. Ajaleheformaadis väljaanded, pool miljonit eksemplari.
Siit edasi niisama heietus, minu mõtteavaldus.
Kui nüüd päris lõpuni aus olla, siis Eesti kannataks välja kaks auto-tehnikaajakirja, ühe hobiajakirja, ühe mereajakirja, ühe korraliku spordiajakirja, ühe pedeajakirja(Di, jms skräpp), ühe pornoka, ühe-kaks loodusajakirja, kaks arvutiajakirja, pool tsikliajakirja ja muud siis need "naistekad". Kõik. Mõni eriline friigikas jäi kindlasti märkimata aga see polegi hetkel oluline. Meestele ja huvidega inimestele suunatud ajakirjadest rohkemat välja ei võlu, kõik mis neid numbreid ületab, on selgelt liiast.
See minu isiklik arvamus, kuid mingil määral kannatab heade ajakirjade hulka liigitada Eestis TMi, Eesti Looduse ja Arvutimaailma. Jällegi, kindlasti mõne friigika ka, näiteks Jahimeest pole ma kunagi lugenud etc. Ei oska nende sisu kohta midagi üelda. Siis tuleb kari "käib kah" ajakirju ja lõpuks HobiKlubi sarnased totaalselt amatöörlikud väljaanded või suisa saast. Aga alguse saab kõik vaid RAHAST. Kui see tänane raha, mis kulutatakse mitmete nõrkade või suisa saasta tegemiseks panna kokku ja teha ÜKS, saaks igast eluvaldkonnast välja anda eestikeelse maailmatasemel toote. OK, National Geographicut või siingi vihjatud Populari vist ei suudaks teha, kuid veel paremini kui hetkel saaks igat asja teha. No ja Eesti oma tibidega pornokas jääb alatiseks unistuseks...
Hea sisuka ajakirja tegemiseks on vaja HÄSTI PALJU RAHA ja samapalju inimesi. Ilma reaalsete töödeta, ilma reaalse maailmas ringikäimiseta, ilma reaalsete testideta tehtavat, ilma rahata saadavat veebitarkust või meie endi ugriajaloo suvalist tõlgendamist ei saa tasemel ajakirjanduseks lugeda. Ühe-kahe tasemel kirjutaja kõrval on alati meeletu hulk totaalseid amatööre(nagu mina näiteks), kes rahapuudusel ei saagi kunagi midagi põhjalikumalt teha ega mingis kindlas suunas areneda. Nad peavad teadma kõigest natuke, mitte ühest asjast kõike. Olgem siiski ausad, M-H. Kuuse, Vladi, Fred Jüssi või Rein Marani asju loed ja saad aru, kui vähe sa siiski asjadest tead. Lisaks muidugi sõnaosavus ja oma mõtte fantastiline väljendamine. Tegelikult on selliseid lugusid peaaegu igas ajakirjas, siis, kui kirjutavad need, kes millegiga põhjalikult tuttavad läbi isiklike läbielamiste. Kui saaks iga kuu need üksikud ülihead lood ühiste kaante vahele ongi tegu maailmatasemel asjaga.
Head artiklit kirjutatakse kas ülikiiresti või väga kaua. Meie siin Eestis "toodame", sisutuid ja hambutuid pläginaid. 4-5 lehekülge kuus on minu hinnagul viimane piir, mida üks inimene suudab HÄSTI kirjutada. Pigem tuleb igal ajakirjanikul "välja" 2-3 lehekülge, millega võib ta ise mingil määral rahul olla. Erandeid on aga neid on üksikuid. Igasse teemasse peab sügavuti minema, mõned teemad vajavad kuude või isegi aastatepikkust tööd ja rahakulutamist. Lihtsalt on vaja palju inimesi, palju aega ja palju raha. Neid kolme asja aga Eestis palju ei ole.
