[oldmoped]

Milleks selline iroonia?

Sellepärast, et siin foorumis levinud valdava suhtumise järgi (vaata või sellesama teema postitusi) on ikka see õige vanasõiduk ja taastamist vääriv objekt nelja rattaga auto. Soovitavalt sõiduauto. Veoauto ja buss sobivad põhimõtteliselt kah aga on natukene liiga friiklikud. Natukene vähemväärtuslikeks aga ikkagi veel aarialasteks loetakse mootorrattad ja ka nendega tegelemine on arvestatav ja nende taastajate ja kogujatega sobib ka veel avalikus kohas teiste nähes rääkida.
Aga nii, kui mootori kubatuur langeb alla mingi suuruse, kaotab masin igasuguse väärtuse, on sobiv vaid laste mänguasjaks ja alustajatele näpuharjutuseks ning jääb ainus lootus, et need mudanäod ka kunagi piisavalt arenevad ja päris masinatega tegelema hakkavad.

Tundub, et põhiline probleem vanade mopeedide õigeks vanasõidukiks mitteliigitumise kohpealt on sama, nagu näiteks ka moskvitshil ja GAZ-52'l - nad omavad siiani lisaks ajaloolisele ja emotsionaalsele väärtusele ka kasutusväärtust ja ühel õigel hobimasinal ometi ju sellist praktilist omadust küll olla ei tohi. Selletõttu ongi tõelise aarialase jaoks need vaid vaese mudanäo tarbeesemed.

EDIT:
minu posti kirjutamise ajal oli poste juba juurde tekkinud ja täpsustan igaksjuhuks veel vaidi oma mõtet

Mõni astub julge sammuga ka edasi. Jumal tänatud, et nii läheb.

Kogu minu sarkasm ongi ju sellepärast, et enamuse kirjutajate arvates peaks nagu toimuma seesama edasi astumine ikka suuremate ja väärtuslikemate sõidukite poole - järelikult on väikesed vähemväärtuslikud.
Ja mina loll arvasin, et ütlus "suurus pole oluline" vastab tõele...


Kui nüüd üdini aus olla, siis saan vägahästi aru, mida te öelda tahate, aga palun mõelge natukene enne oma jutu kirjapanemist, kas suunata see mingi konkreetse sõidukitüübi vastu.

[korvimees]

Sellepärast, et siin foorumis levinud valdava suhtumise järgi (vaata või sellesama teema postitusi) on ikka see õige vanasõiduk ja taastamist vääriv objekt nelja rattaga auto. Soovitavalt sõiduauto. Veoauto ja buss sobivad põhimõtteliselt kah aga on natukene liiga friiklikud.

Vot!!! Nüüd hakkame juba jõudma asja tuumani e. Kuhu on kadunud kõik vanatehnika taastajad?
Kui palju siis meie hulgas ikkagi on neid "tõelisi" taastajaid? Millegipärast kaldun arvama, et rohkem on siiski selliseid hobiautode-mootorrataste-mopeedidega tegelejaid, kes ei aja taga viimase kruvini originaali taatamist, vaid tahavad oma liikurit vähemalt suveperioodil ka kasutada.
Ja kui paljud nendest õigetest vanakooli taastajatest on üldse internetiga kokku puutunud?
Siit siis ehk järeldubki, et need õiged taatajad nokitsevad garaazis, ega pea suurt midagi internetist. Need muidu hobiliikurite pidajad aga pelgavad oma asjadest pajatada kuna on oht, et tehakse see ettevõtmine maatasa. Ka ise pole oma bussist just sellepärast kirjutanud, et ei pea teda vanasõidukiks vaid tarvilikuks hobiautoks.

[Suzuki mees]

Kunagi saab sellest samast punnvõrri putitajast Triumphi taastaja jne.

... ja siis hakkavad tegelema sõiduautodega ja tulevikus hakkavad taastama veoautosid kuni lõpuks jõuavad korralike suurte kaevandusekskavaatorite juurde.

Elagu darvinistlik evolutsiooniteooria!

irw: Kui kõik darwini järgi käiks, siis oleks igal teisel eesti perel  mõni kaevandusekskavaator või vähemalt veoauto

minul endal pole siin midagi piuksuda kuna 17 aastat tagasi otsitud punnvõrri säde on siiani jäänud viimaseks suuremaks oma projektiks. Kuid kui SUURED TEGIJAD  algajaid mõnitavad, siis kiigute kunagi kõik kiiktoolis ning nutate, et keegi miskipärast ei taha enam vanu sõidukeid taastada ning tehnikaga hobi korras tegeleda.

Minusugune siin foorumis lihtsalt ringi kiibitseja igaljuhul arvab, et kes kuidagigi oskab noortele nõu anda ning neid julgustada tehnikaga tegelema tehke seda.
Igaljuhul usun ma enne darvini tähelepanekuid kui kellegi hr Jumala tegemisi, et kõik tuleb lambist ning seitsme päevaga.

[PlyVal64]

Taastajaid jääb vähemaks, sest esiteks ei ole midagi taastada ja teiseks ei ole see mingit pidi kasulik. Lihtne? Jätame siit välja kaherattalised ja suured isendid va. bussid. Võrre, mopeede, tsikleid, krusasid veel leidub, autodega on juba täielikult tuuga. Reaalselt Eestiga seotud väärtuslikke sõjaaegseid autosid enam samahästi ei ole. Põhimõtteliselt saadaval oleva M-B 290 Pullmannil puudub praktiliselt igasugune side Eestiga, mingi side on tal Nõukogude korraga. See, et Poldre selle Leningradist tõi, ei muuda tema tegelikku väärtust, teda on reaalselt Eestis nii vähe kasutatud, et see ei muuda teda "Eesti autoks". See "Eestiga seotus" tundub olevat üks oluline teema. Lihtsam on täna tuua juba hea isend välismaalt sisse ja seda üldse mitte siin restoda. Eestis on kõik absurdselt kallis, k.a. vanatehnika restaureerimine. Vaid vajadusel värvida ja oni kõik. Mida sa ikka värvimisest kirjutad?
Sellel taustal on igasugune kaherattaline ja kolhooside-riigiametite rasketehnika palju rohkem Eestiga seotud. Mina pole mingi bussifänn aga mõnikord loed neid jutte ja naudin. Ja minu arust on see roosa kabiiniga 52 või kohe-kohe päästetav Ikarus 250 kordi kõvem sõna Eesti autoajaloos, kui mõni reparatsiooni-EMW või tiblastani varastatud ja sealt lõpuks Eestisse toodud vana mersurimakas. Muidugi oleks kõige parem, kui need kõik ilusti korda saaks ja Eesti tänavapilti mõnikord kaunistaks. Muuseas, ka Pappeli Dodgel puudub igasugune side Eestiga. Aga igal juhul on ta kordi kõvem sõna vanatehnikana, kui poolepeerune russitsismidega oooopelkadett sõja ajast.
Seega tuleb meil leppida, et sõiduautod hakkavad noorenema ja enamus väärtuslikust tuuakse juba korralikena sisse. Ajaloos tuhnimine, huviavate faktide ja autoga sõitnute tuvastamine, kasutatud detailide üle vaidlemine jms kaldub rohkem rasketehnika poolele. Ja "ehe uuena ostetud Eesti asi" on mõned ajad veel vana kaherattaline.
10 aasta pärast hakkavad "kuumaks" muutuma "esimesed uue vaba riigi ajal soetatud välismaa autod", nagu Subaru Leoned, Dodged, Mitsud jms stuff, mida üksikutena osteti-müüdi 90'te esimestel aastatel raske valuuta eest. Neil on ajalugu, neid peaks praegu kuuridesse koguma, kuniks neist mõned veel alles on. Oettingeri VW-bussid ja sigarAudid(koos selle kirjaga), mõned Mersud jms ruulib varsti.

[oldmoped]

Taastajaid jääb vähemaks, sest esiteks ei ole midagi taastada ja teiseks ei ole see mingit pidi kasulik.

Äkki peaks püstitama küsimuse üldse sedapidi, et kas põhilisekseesmärgiks on tegeleda taastamisega sellepärast, et tegeleda taastamisega... või soovime me päriselt mingit konkreetset vanasõidukit omada ning see taastamistegevus on asjaga kaasnev hädavajalik nähtus, kuna korralikke eksemplare lihtsalt ei õnnestu hankida?
Eks kindlalt on palju ka neid isikuid, kellele suurima rahulduse pakub see ühe poldi kaupa kokkukorjamise ja taastamise protsess aga enamus valiks kahe saadaoleva puhul ikkagi võimaluse korral komplektse ja ideaalselt säilinud masina.

[PlyVal64]

Oldmoped, väga hea küsimuse püstitus!
Suures plaanis siis taastamisprotsessi nautijad ja vanatehnika valmis"toote" nautijad. Kolmas hulk on kogujad-nautijad, nagu Kukk Hindrek. Tegelikult on veel neljaski seltskond, keda on absoluutne vähemus: restauraator-tarbija-koguja. Teearu, Muuseumipapa, Vilud, mõned Tartu kandi mehed.
Vanasti (ehk siis 20.sajandil) oli enamus uuniklasi esimest laadi mehed. Nauditi vaat et rohkem protsessi ennast aga ka kasutati ja sõideti, kui valmis oli saanud. Samal ajal võeti ette juba järgmine nautimise objekt-protsess. Vähemus oli selliseid, kes endale soetasid juba restotud või hästi säilinud masina, et siis sellega Unicu sõitudel osaleda ja puhast vanatehnikat nautida.
Täna on rohkem sõitmise nautijaid sest taastamise protsessi ei saa rahalistel kaalutlustel paljud "nautida". Vanasti varastati tööaeg ja materjalid, teenus osteti "käsi-peseb-kätt" põhimõttel, täna tuleb see kõik osta. Ja materjalid ning teenused on muutunud ka palju-palju kallimaks. Need, kes täna veel tõeliselt naudivad ülipikaajalist protsessi ennast, on imetlust väärt tegelased. Vaim peab neil olema tugev, ahvatlusi on ju kordi rohkem ümberringi, kui vanasti. Enamus meist ei viitsi ega oma püsivust aastaid ja aastakümneid mingit jublakat taga ajada, et siis "see õige asi" saada. Kogu selle aja on ju mingi ruum, mingi hulk raha jne "kinni". Soetatakse komplektne korralik toorik, nauditakse max. aastakese tegemise protsessi ja siis tahetakse juba vanatehnikat kasutada. Või ostetakse kohe selline, millega sõita ja elu nautida.

[oxygen]

Tundub, et põhiline probleem vanade mopeedide õigeks vanasõidukiks mitteliigitumise kohpealt on sama, nagu näiteks ka moskvitshil ja GAZ-52'l - nad omavad siiani lisaks ajaloolisele ja emotsionaalsele väärtusele ka kasutusväärtust ja ühel õigel hobimasinal ometi ju sellist praktilist omadust küll olla ei tohi.

Miks?

[zyndapp666]

Väga hea ja vihane teema, mis sest et ilmavalgust näinud juba aasta tagasi. Praegu soe ja ilus aeg oma vanatehnikaga ringi vurada ja üritusi külastada, mitte jahedas garaazis nokitseda.
Aga vana teema jätkuks püstitaks siis seekord küsimuse sellisest nurgast - viimaste kuude jooksul on projektide nurgake nagu üldse välja surnud va. paar üksikut asja. Lihtne ongi praegu uskuda, et kõik naudivad suve ja sõidavad. Aga andke nüüd tuld - kes mida kavatseb uue nn. "garaazihooaja" jooksul (sügis-kevad) käsile võtta ja kas ja kuidas seda kajastada.
Endal plaanis algaval hooajal siis Zündapp K500 kallal jätkata ja kui projekt peaks takerduma mingil põhjusel (nt. osade nappus, mingi spetsiifilise töö aeganõudvus jne.) siis kohe varnast võtta ka M-72 42.a. militaarvariandi projekt.

[yukyuk]

Ise restaureerin ka üht M 401-t (1954). Viitav aadress sellele: http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=20804

[denis23]

Ja mina võin omalt poolt öelda, et samas tuuakse ookeani tagant aastas kümneid ameerika 50-70-ndate autod, ning selle juures eelarve on igal autol "100k plus"kuni 300 000 välja.
Aga miks? Sest et uhked ja ilusad on. Vaadake TQHQ.EE ja USARAUD.EE