27-06-2010, 00:36 AM
Varsti jõuab Wehrmacht .pri.ee memuaarides lugu"Koolipingist sõtta" sinnamaale, kus noor sõdur taganedes sõidab kummideta jalgrattaga 80 km ja pääseb Porkuni lahingust. Pidi ikka kõva ratas olema! katkend sellest:
"Olin meeleheitel, sest rivist mahajäämine tähendas peatset vangilangemist. Selle tagajärgi oskasime juba tookord üpris hästi ette arvata. Ent siis tuli appi järjekordne õnnelik juhus. Mõned poisid olid avastanud läheduses ühes kuuris sakslaste lao ja toonud sealt endile jalgrattad. Komberdasin ka kuidagi sinna. Kahjuks olid kõik korras rattad juba ära viidud, jäänud olid vaid 5-6 kummideta sõiduriista. Polnud midagi parata, tuli proovida ehk viivad needki vaenlase eest ära. Ei olnud viga, läks küll. Algul tegid põlved küll valu ja raske oli vändata, aga edasi sai. Sellega algas üks omapärasemaid matku minu elus. Teised jalgratturid olid juba ammu silmist kadunud, kui meie oma “raudkummidega” teed alustasime. Kõval ja siledal teel ei olnud väga vigagi, aga seal, kus teel leidus lahtist kruusa või liiva, oli sõita väga raske ja vaevaline. Nii, läbisegi jalamehed, autod, hobuveokid ja jalgrattad, liikus kolonn usinasti edasi, püüdes end vaenlasest lahti rebida ja piiramisohust pääseda Jäi arusamatuks, miks me pealetungivat vaenlast ei püüdnud peatada, neil tundidel meil jõudu ju veel oli. Õhtupoolikul läbisime Tudu. Alevik põles. Tegime siin väikese peatuse, puhkasime ja sõime. Edasi sõitma hakates silmasin teeristil seismas major Paul Lillelehte, sama, kes Pärnu Omakaitse ülemana meid eelmisel sügisel sõduriteele saatis. Nüüd püüdis ta siin võrdlemisi korratult liikuvas kolonnis mingisugustki korda luua. Aga ilmselt eriliste tagajärgedeta, sest tema korraldusi ei pandud suurt tähele. Igatahes meie oma “sõjaratsudel” rühkisime rahumeeli edasi. Varsti hakkas kimbutama uus häda – suure põrutamise tagajärjel hakkasid käed valutama. Ega loomatohter Dunlop asjata jalgratta jaoks õhukumme leiutanud. Kuna meil seda geniaalset leiutist kuskilt võtta polnud, tuli endal midagi välja mõelda, et vähem valus oleks ja ikka edasi sõita võiks. Eesminejad olid oma kandamite kergendamiseks visanud tee äärde igasugust kraami, alates pesust ja lõpetades kuulipildujate ja tankirusikatega. Sellest varandusest sobisid meile kõige paremini pehmed vateeritud kuued. Asetades need tõukeleevenditena juhtrauale ja sadulale, oli sõit jälle palju mugavam. "
"Olin meeleheitel, sest rivist mahajäämine tähendas peatset vangilangemist. Selle tagajärgi oskasime juba tookord üpris hästi ette arvata. Ent siis tuli appi järjekordne õnnelik juhus. Mõned poisid olid avastanud läheduses ühes kuuris sakslaste lao ja toonud sealt endile jalgrattad. Komberdasin ka kuidagi sinna. Kahjuks olid kõik korras rattad juba ära viidud, jäänud olid vaid 5-6 kummideta sõiduriista. Polnud midagi parata, tuli proovida ehk viivad needki vaenlase eest ära. Ei olnud viga, läks küll. Algul tegid põlved küll valu ja raske oli vändata, aga edasi sai. Sellega algas üks omapärasemaid matku minu elus. Teised jalgratturid olid juba ammu silmist kadunud, kui meie oma “raudkummidega” teed alustasime. Kõval ja siledal teel ei olnud väga vigagi, aga seal, kus teel leidus lahtist kruusa või liiva, oli sõita väga raske ja vaevaline. Nii, läbisegi jalamehed, autod, hobuveokid ja jalgrattad, liikus kolonn usinasti edasi, püüdes end vaenlasest lahti rebida ja piiramisohust pääseda Jäi arusamatuks, miks me pealetungivat vaenlast ei püüdnud peatada, neil tundidel meil jõudu ju veel oli. Õhtupoolikul läbisime Tudu. Alevik põles. Tegime siin väikese peatuse, puhkasime ja sõime. Edasi sõitma hakates silmasin teeristil seismas major Paul Lillelehte, sama, kes Pärnu Omakaitse ülemana meid eelmisel sügisel sõduriteele saatis. Nüüd püüdis ta siin võrdlemisi korratult liikuvas kolonnis mingisugustki korda luua. Aga ilmselt eriliste tagajärgedeta, sest tema korraldusi ei pandud suurt tähele. Igatahes meie oma “sõjaratsudel” rühkisime rahumeeli edasi. Varsti hakkas kimbutama uus häda – suure põrutamise tagajärjel hakkasid käed valutama. Ega loomatohter Dunlop asjata jalgratta jaoks õhukumme leiutanud. Kuna meil seda geniaalset leiutist kuskilt võtta polnud, tuli endal midagi välja mõelda, et vähem valus oleks ja ikka edasi sõita võiks. Eesminejad olid oma kandamite kergendamiseks visanud tee äärde igasugust kraami, alates pesust ja lõpetades kuulipildujate ja tankirusikatega. Sellest varandusest sobisid meile kõige paremini pehmed vateeritud kuued. Asetades need tõukeleevenditena juhtrauale ja sadulale, oli sõit jälle palju mugavam. "