meesterahva jalgratas Rabeneick, ca 1946-49
#1

Meesterahvaratas Rabeneick raaminumbriga 407678 on valmistatud Saksamaal Bielefeldi linnas hinnanguliselt ajavahemikul 1946-49.
Ratta täpset valmistamisaastat hetkel teada ei ole, kuna Tilmani baasis on Rabeneicki algusaastate teave üsnagi lünklik. Seetõttu on teada vaid valmistamisvahemik 1946-49. Kui rattal on tõepoolest säilinud algne tagarummu sisu, nagu ma hetkel oletan, võib aastaarv sealt välja tulla, sest Reichenbach FuS sõjajärgsetel vabajooksudel kandsid pea kõik detailid nagu sõjaeelsetelgi, aastaarve. Hetkel ma seda detailsemalt (tagarummu demonteerimise teel) uurinud ei ole.

Ratas on siiamaile jõudnud tõenäoliselt uuena sõjakahjude hüvitamisega (reparatsiooniga) seoses. Pikka aega ma arvasin, et Rabeneick-jalgrattaid Eestisse uuena ei jõudnud, st neid reparatsiooni korras siia ei toodud (enne 1940.a. seda rattamarki ei eksisteerinud). Selle ratta soetamise järel pidin aga oma seniseid oletusi muutma.

Ratas on säilinud halvas korras. Algsena on kindlalt säilinud raam, esikahvel, vändad-pedaalid, kett ja tagaporilaud. Kett ei ole sõitval rattal enam kasutatav, kuna ta on viimase piirini väljaveninud. Tõenäoliselt võivad algsed olla ka leistang ja midagi ehk ka ratastest (tagaratta hammasrattaplokk on väga reparatsiooniratta vassongi), hetkel ma täpsemalt uurinud ei ole. Tööriistakott pärineb sõjaeelselt Erenpreisilt, arvatavasti on Erenpreisi päritolu ka sadul. Hulk detaile - ketikaitse, esiporilaud jms, on kadunud.

Mustal raamil on näha värvikaunistuste jäänused. Reparatsioonirattale tüüpiliselt oli raam kaunistatud paaristriipudega, arvatavasti on nad olnud sinivalged (praegu on nad pleekinud ja raske on toonist aru saada, sest sõjajärgse raske aja värvid polnud kõige kvaliteetsemad). Samasugused paaristriibud on osaliselt säilinud tagaporilaual, ka see on olnud must. Raami esimesed välismuhvid on segmentaalsete väljalõigetega, mis on reparatsioonirattale tüüpiliselt kaunistatud kitsaste triipudega (raske on jälle saada aru, kas nad olid algselt valged, helesinised või sinised).

Raami püsttorul on olnud kirjas mudeli number, mis on osalt kustunud. Sealt võib välja lugeda nii 30 kui ka 36, kumb ta oli, seda ma hektel ei tea. Vastuse võib tuua mõni säilinud dokument või kellegi erakogus olev teine Rabeneick samast seeriast.

Vändad kinnituvad keskjooksu võllile trapetsi ja mutriga, ketiratas on nn lihtsustatud viisnurktüüpi. Esikahvli kroomitud peakapsli küljed on kaunistatud kahe lõhiktriibuga (hiljem kasutas sama motiivi Riia rattatehas). Rattal on olnud algselt ka kangidega esipidur, sellele viitab säilinud alumine kinnitus. Kahvlikoonus on juba uuetüübiline, ilma lambiklambrita, kontramutter on reparatsiooniratastele tüüpiliselt kuuetahuline.

Ratastest võib eeldada, et ka veljed olid mustad, aga praegu tal all olevad veljed on küll olnud kroomitud (hetkel tugevalt roostes). Hetkel ei oska öelda, kas ja kui palju on seal algset.

Et saada ligikaudset aimu, milline ratas võis algselt välja näha, tasub kiigata uhiuue 1950.a. meesterahva-Diamanti pilte, mis on samuti reparatsiooniratas. Täpselt identne pole Rabeneick sellega küll olnud, nt porilauaprofiil on tal teine ja ketiratas teise mustriga. Kuid olles näinud kümneid reparatsioonirattaid, võin oletada, et ta oli nii üldmuljelt kui ka paljude detailide lahenduselt küllalt sarnane.

[Pilt: rabeneick_1.jpg]

[Pilt: rabeneick_2.jpg]

[Pilt: rabeneick_3.jpg]

[Pilt: rabeneick_4.jpg]

[Pilt: rabeneick_5.jpg]

[Pilt: rabeneick_6.jpg]

[Pilt: rabeneick_7.jpg]

[Pilt: rabeneick_8.jpg]

[Pilt: rabeneick_9.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#2

Tagumine ratas ilmselt võõras, sest vaevalt taolist ülekannet ( 48- 24 ) tehasest pandi, meeste ratas ikkagi!

Tervitab Veteran.
Vasta
#3

(22-02-2010, 15:55 PM)Veteran Kirjutas:  Tagumine ratas ilmselt võõras, sest vaevalt taolist ülekannet ( 48- 24 ) tehasest pandi, meeste ratas ikkagi!

Vahetult sõja järgi pandi asju kokku millest iganes (st mis kätte sattus). Eriti kui ei tehas ega ka Saksamaa polnud huvitatud toodangu kaubanduslikust müümisest ja turustamisest, sest oli ju ette teada, et toodang läheb N.Liitu sõjakahjude katteks. Arvestades kõike neid metsikusi, mida nõukogude "vabastajad" Saksamaal 1945 korda saatsid, võib arvata, et tehasetöölised ertiti just ei pingutanud sinna saadetava toodangu kvaliteediga.

Eks vastuse annab tagaratta laialikiskumine ja võimalike aastaarvude tuvastamine.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#4

kuna tilmani onu oma ajatabelitega üsna tihti siit foorumist läbi käib, siis ta aegajalt tabelites teeb muutusi (kunagi viimati olid muudetud mars ja mifa), no mul muidugi nad paberkujul ja igapäev just sääl lehel vaatamas ei käi, seega väike üllatusuuendusavastus mõjub aegajalt nii, et ei oskagi arvuti taga muud teha kui hmm.
Vasta
#5

Mul Dürkoppi 1927 a reklaamilehel on 16 jalgratta foto ja teh. andmed. üllatas et üks naiste ja üks meesteratas on kettenloses Damen-, Herrenrad. Mil viisil väntamine tagarattani jõudis, kas tõesti kardaaniga sel ajal juba? Pildil midagi jõulist küll ei paista.
Vasta
#6

(09-03-2010, 13:33 PM)pen.skar Kirjutas:  Mul Dürkoppi 1927 a reklaamilehel on 16 jalgratta foto ja teh. andmed. üllatas et üks naiste ja üks meesteratas on kettenloses Damen-, Herrenrad. Mil viisil väntamine tagarattani jõudis, kas tõesti kardaaniga sel ajal juba? Pildil midagi jõulist küll ei paista.

Kardaanrattad olid levinud juba ca 1900, kuid nad jäidki niðituru kaubaks. St neid valmistati veel 1930-40natel, kuid jätkuvalt väga piiratud mahus.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne