[heiki]

Samu kanaleid pidi õnnestus pea kõigil meie töökoja töötajatel saada autoostuluba. Ostulubade süsteem hakkas siis kohe-kohe otsa lõppema, aasta oli 1991. Mäletan kuidas käisime Leningradis uuel VAZ 2106'el järgi. Enne linnapiiri, paremat kätt, asus VAZ keskus, mille platsilt saime autot ise valida. Enamusel oli mingeid juppe küljest maha kruvitud või tulesid puruks pekstud või katusel tantsitud. Lõpuks valisime enamvähem korraliku valge null kuue välja. Katus oli küll tagaakna juurest valesti külge keevitatud, aknaava oli rombikujuline nii et tagaklaas oli ühest nurgast irvakil et sõrm mahtus tuppa. Sidusime klaasi igaks juhuks rihmaga kinni. Poolel teel kodu poole uppus karburaatori ujuk. Õnneks sai teepeal korda. Paari päeva pärast jooksis laiali generaatori eesmine laager. Enne edasimüümist olime sunnitud ka katuse õigeks tungima et tagaklaas ees püsiks. Allpool üks pilt sellest autoostu reisist Leningradi.
Kõik null kuued mis sel viisil viimaste ostulubadega rublade eest ostsime, vahetasid esimesel võimalusel Kadaka autoturul Soome markade eest omanikku. Võin eksida, aga taks võis siis olla 10.000.- Soome marka. Saadud raha eest ostis nii mõnigi endale suitseva päevinäinud diiselmootoriga 123 kere Mersu. Käimasoleva bensiinikriisi ajal oli diiselmootor väga kõva sõna. Ülbe tunne oli ihuüksinda tankuri ette sõita samas kui teised seisid kilomeetripikkustes bensiinisabades.