10-09-2013, 19:12 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 10-09-2013, 19:53 PM ja muutjaks oli Raudpats.)
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustame sellest, et eile tegin teema Vanamootorrataste alafoorumisse , rubriiki "Minu kaherattaline". Kirjutasin ja parandasin kirjutatut päris mitu tundi. Ilus kena jutt sai. Hommikul asja üle vaadates selgus, et millegipärast oli suur osa kirjapandust kadunud. Poolikuna ei olnud sellel teemal mõtet, nii ei oleks mitte keegi mitte midagi aru saanud. Kustutasin ka ülejäänu ära, niipalju , kui oli minu võimuses.
Nüüd siis uuele katsele.
Umbes 12 aastat tagasi käisin Rakveres ühel sõbral külas, vist mingit äri ajamas. Kohtasin seal juhuslikult ühte teist sõpra, kes on ka vanavarahaige, nii nagu minagi. Ainuke vahe , et tema põeb Mööbliviirust,vahel sekka natuke Militaari ka. Minul on ainult Rauahaigus. Novot, see sõber oli käinud kusagil Viljandi taga ja kogemata endale ostnud ühe hunniku tsiklijuppe. Teadis vaid seda , et on vanad asjad ja et tervet komplekti ei ole. Tahtis nendest hirmsasti lahti saada. Läksime siis vaatama seda leidu. Selgus, et tegu on Horex-i juppidega. Suhteliselt heas korras detailid, aga natuke vähe-võitu oli neid. Aga kuna hind oli soodne, siis ostsin kõik selle kola ära. Esialgu ei olnud selget plaani, mida selle õnnega peale hakata - kas edasi müüa või endale jätta.
Kodus asju täpsemalt uurides selgus, et tegu on Horex T6 SV osadega. Selgus ka , et algselt olid need kuulunud Endel Antonile Mustlast ja pärast tema surma poeg müüs jupid maha. Kuna minu Rakvere sõbrani jõudsid need asjad vahendajate kaudu, tekkis minus lootus , et äkki on Mustlas kohapeal veel midagi sellele tsiklile. Kuidagi õnnestus saada kontakt pärijatega ja käisin Mustlas. Kahjuks midagi sealt hankida ei õnnestunud. Mingis vanarauahunnikus vedeles Columbus kirjadega mootori vare, üleni vett täis sadanud ,roostes. Selle kauplesin endale. Ei olnud kindel, kas sellel on seos Horex mootorrattaga, kuid hiljem selgus , et on küll. Ja sain teada, et Karu Märdi käes võiks mõni selle tsikli jupp olla ja Tuudelepa Tõnu käest võiks ka küsida. Märdi käes oligi selle tsikli paak, mille ta ausa mehena mulle andis. Aga Tõnu ei teadnud asjast mittemidagi.
Umbes aasta , pärast esimeste osade ostmist olin üsna nukras olukorras. Mul oli olemas selle tsikli raam koos tagumise ratta, mootori, käigukasti, siduri karteri ja tagumise poriplekiga. Lisaks veel natuke detaile esikahvlist ja väga halvas seisus esiporiplekk. Veel oli olemas bensiinipaak ja miljon korda keevitatud originaal summutaja koos isetehtud tuletoruga. Poolkogemata sain juurde pooliku sama mudeli käigukasti ja mõned esikahvli jupid. Puudu olid seega esiratas, karburaator , lenks , spidomeeter, istmed, jalarauad, enamus esikahvlist, esiratas, esituli , tuletoru ja hulgaliselt igasugu väiksemaid vidinaid.
Vahemärkusena pean mainima, et Horex oli küll suur firma, kuid eriti levinud seda marki tsiklid ei olnud.Ka tegi olukorra keeruliseks see, et erinevaid mudeleid oli väga palju ja neid pidevalt muudeti tootmise käigus. 100%-lise tõenäosusega väita, et komplektsus on õige - seda ei julge vist mitte keegi. Umbes 10 aastat tagasi ei õnnestunud mul leida mitte kedagi, kes oleks olnud kompetentne selle tsikli asjus. Ja seda mitte Eestis - ka Saksamaal oli Horex-i asjatundjaid väga kasinalt. Restaureerimine tundus suhteliselt kahtlane, rahalised võimalused ei olnud kiita, puuduvaid juppe tuli terve nimekiri. Tsikli saatuse määras see, et olin liiga ahne. Nimelt tahtis üks soomlane väga seda Horexit ära osta. Ja pakkus ka mingit raha selle eest. Kuid ma pidasin pakutavat hinda liiga väikeseks, eriti arvestades seda marki tsiklite suhtelist haruldust. Ja nii see äri katki jäigi. Aga aeg läks. Ja tsikkel seisis. Minupoolne huvi oli vahepeal küll üsna passivne, kuid aeg-ajalt oli ka helgemaid hetki. Internetist leidsin mõndagi huvitavat. Näiteks Hollandi Horex Club http://horex-service.eu/
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et selle klubi juht ja eestvedaja Albert Eringfeld on meie mõistes diversant ja pühaduseteotaja, kuid ta aitas mind vastu enda tahtmist mitmest probleemist üle. Nii nagu ta ise kinnitas, on tema ainus Horex-i asjatundja kogu maal. Esialgu tundus ta jutt igati pädev. Kahjuks, ajapikku selgusid tema üsna pinnapealsed teadmised vanemate Horex-ite osas. Ja Hollandi vanatehnikahuvilised sellest klubist ei suhtu autentsusesse eriti tõsiselt, pigem loovalt.Kõik mis ei toimi, ehitatakse ümber vatavalt võimalustele. Näiteks on Horexil käiguvahetus parema jala all ja jalgpidur vasaku jala toimetada. Mitmel hollandlasel on see ümber ehitatud. Lahendus on küll tänapäevasem ja natuke lihtsam kasutada, kuid see ei ole ju originaal!. Selle klubi kaudu on võimalik hankida mõningaid juppe, kuid kvaliteet on pehmelt öeldes kaheldav ja kuju mitte eriti originaali järgiv. Igatahes, peale mitmeid hollandikeelseid kirju google translatori abil läksime üle saksa keelele (mida kumbki osapool ei valda) ja hakkasin tõsisemalt otsima puuduvaid detaile.
Nüüd siis uuele katsele.
Umbes 12 aastat tagasi käisin Rakveres ühel sõbral külas, vist mingit äri ajamas. Kohtasin seal juhuslikult ühte teist sõpra, kes on ka vanavarahaige, nii nagu minagi. Ainuke vahe , et tema põeb Mööbliviirust,vahel sekka natuke Militaari ka. Minul on ainult Rauahaigus. Novot, see sõber oli käinud kusagil Viljandi taga ja kogemata endale ostnud ühe hunniku tsiklijuppe. Teadis vaid seda , et on vanad asjad ja et tervet komplekti ei ole. Tahtis nendest hirmsasti lahti saada. Läksime siis vaatama seda leidu. Selgus, et tegu on Horex-i juppidega. Suhteliselt heas korras detailid, aga natuke vähe-võitu oli neid. Aga kuna hind oli soodne, siis ostsin kõik selle kola ära. Esialgu ei olnud selget plaani, mida selle õnnega peale hakata - kas edasi müüa või endale jätta.
Kodus asju täpsemalt uurides selgus, et tegu on Horex T6 SV osadega. Selgus ka , et algselt olid need kuulunud Endel Antonile Mustlast ja pärast tema surma poeg müüs jupid maha. Kuna minu Rakvere sõbrani jõudsid need asjad vahendajate kaudu, tekkis minus lootus , et äkki on Mustlas kohapeal veel midagi sellele tsiklile. Kuidagi õnnestus saada kontakt pärijatega ja käisin Mustlas. Kahjuks midagi sealt hankida ei õnnestunud. Mingis vanarauahunnikus vedeles Columbus kirjadega mootori vare, üleni vett täis sadanud ,roostes. Selle kauplesin endale. Ei olnud kindel, kas sellel on seos Horex mootorrattaga, kuid hiljem selgus , et on küll. Ja sain teada, et Karu Märdi käes võiks mõni selle tsikli jupp olla ja Tuudelepa Tõnu käest võiks ka küsida. Märdi käes oligi selle tsikli paak, mille ta ausa mehena mulle andis. Aga Tõnu ei teadnud asjast mittemidagi.
Umbes aasta , pärast esimeste osade ostmist olin üsna nukras olukorras. Mul oli olemas selle tsikli raam koos tagumise ratta, mootori, käigukasti, siduri karteri ja tagumise poriplekiga. Lisaks veel natuke detaile esikahvlist ja väga halvas seisus esiporiplekk. Veel oli olemas bensiinipaak ja miljon korda keevitatud originaal summutaja koos isetehtud tuletoruga. Poolkogemata sain juurde pooliku sama mudeli käigukasti ja mõned esikahvli jupid. Puudu olid seega esiratas, karburaator , lenks , spidomeeter, istmed, jalarauad, enamus esikahvlist, esiratas, esituli , tuletoru ja hulgaliselt igasugu väiksemaid vidinaid.
Vahemärkusena pean mainima, et Horex oli küll suur firma, kuid eriti levinud seda marki tsiklid ei olnud.Ka tegi olukorra keeruliseks see, et erinevaid mudeleid oli väga palju ja neid pidevalt muudeti tootmise käigus. 100%-lise tõenäosusega väita, et komplektsus on õige - seda ei julge vist mitte keegi. Umbes 10 aastat tagasi ei õnnestunud mul leida mitte kedagi, kes oleks olnud kompetentne selle tsikli asjus. Ja seda mitte Eestis - ka Saksamaal oli Horex-i asjatundjaid väga kasinalt. Restaureerimine tundus suhteliselt kahtlane, rahalised võimalused ei olnud kiita, puuduvaid juppe tuli terve nimekiri. Tsikli saatuse määras see, et olin liiga ahne. Nimelt tahtis üks soomlane väga seda Horexit ära osta. Ja pakkus ka mingit raha selle eest. Kuid ma pidasin pakutavat hinda liiga väikeseks, eriti arvestades seda marki tsiklite suhtelist haruldust. Ja nii see äri katki jäigi. Aga aeg läks. Ja tsikkel seisis. Minupoolne huvi oli vahepeal küll üsna passivne, kuid aeg-ajalt oli ka helgemaid hetki. Internetist leidsin mõndagi huvitavat. Näiteks Hollandi Horex Club http://horex-service.eu/
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et selle klubi juht ja eestvedaja Albert Eringfeld on meie mõistes diversant ja pühaduseteotaja, kuid ta aitas mind vastu enda tahtmist mitmest probleemist üle. Nii nagu ta ise kinnitas, on tema ainus Horex-i asjatundja kogu maal. Esialgu tundus ta jutt igati pädev. Kahjuks, ajapikku selgusid tema üsna pinnapealsed teadmised vanemate Horex-ite osas. Ja Hollandi vanatehnikahuvilised sellest klubist ei suhtu autentsusesse eriti tõsiselt, pigem loovalt.Kõik mis ei toimi, ehitatakse ümber vatavalt võimalustele. Näiteks on Horexil käiguvahetus parema jala all ja jalgpidur vasaku jala toimetada. Mitmel hollandlasel on see ümber ehitatud. Lahendus on küll tänapäevasem ja natuke lihtsam kasutada, kuid see ei ole ju originaal!. Selle klubi kaudu on võimalik hankida mõningaid juppe, kuid kvaliteet on pehmelt öeldes kaheldav ja kuju mitte eriti originaali järgiv. Igatahes, peale mitmeid hollandikeelseid kirju google translatori abil läksime üle saksa keelele (mida kumbki osapool ei valda) ja hakkasin tõsisemalt otsima puuduvaid detaile.
