[Ants80]

Oktaanarv

Suurus, millega mõõdetakse autobensiini plahvatuskindlust, s.o võimet isesüttimisele vastu seista.
Oktaanarv määratakse ühel ja samal stendil kahel erineval meetodil: mootor- (MON) ja uurimismeetodil (RON). Erinevus on töörežiimis. Uurimismeetodil on töörežiim kergem, seetõttu on RON üldjuhul mootormeetodist 4…10 ühikut suurem.
Uurimismeetodil määratud oktaaniarv (RON) korreleerub paremini väikestel kiirustel tekkiva detonatsiooniga, mootorimeetodil määratud oktaaniarv (MON) aga kõrgtemperatuurilise ja osaliste koormuste korral tekkiva detonatsiooniga.
Nõrk detonatsioon vähendab mootori võimsust 1–2%, keskmine detonatsioon 4–5% ja tugev detonatsioon umbes 10%. Detonatsioonilisel põlemisel tõuseb väljalaskeklapi temperatuur 800 °C-ni ning silindri ja rõngaste kulumine suureneb 2–3 korda. Järsud rõhutõusud lõhuvad mootorit mehaaniliselt. Suurematel pööretel pole ka keskmine detonatsioon hästi kuuldav. Detonatsioon põhjustab ka hõõgsüüdet. Jällegi kuumeneb mootor üle ning tekivad järsud rõhutõusud.
Pikaajaline detonatsioon võib põhjustada laagripukside purunemist, pragude tekkimist silindrikaantes, kolvipõhjade läbipõlemist.
Suure oktaanarvuga kütuse kasutamine väiksema surveastmega mootorites ei ole ratsionaalne.
Väiksema oktaanarvuga kütuse kasutamine põhjustab detonatsiooni.
Detonatsioonikindluse tõstmiseks kasutatakse mitmesuguseid antidetonaatoreid, näiteks kaaliumi- ja hapnikuühendeid, alkohole (nt. etanool) ja eetreid (MTBE – metüültributüleeter). Detonatsioonikindluse tõstmiseks lisatakse bensiinile ka aromaatseid süsivesinikke.
Oktaaniarvu suurendavad lisandid mõjuvad RON-ile ja MON-ile isemoodi. Oktaaniarvu tõstvatel alkoholidel ja eetritel põhinevate lisandite hulka piirab nende kahjulik mõju. Nad võivad mõjuda agressiivselt metallidele ja plastidele, järsul kiirendamisel liialt lahjendada küttesegu ja põhjustada mürgiseid heitmeid.

Madalama surveastmega mootor ei suuda kõrge detonatsioonikindlusega kütust piisavalt kokku suruda, et tagada vajalik põlemiskiirus.