Saksa sõjaväeratas Steyr Junior (1941-42), restaureeritud
#1

Ratas on valmistatud Austrias, Graz-Puntigami linnas paiknenud Steyri jalgrattatehases "Junior" 1942. aastal (raam 1941. aastast). Ratas sai omandatud tugevalt roostes kujul, kuid enam-vähem komplektsena ühest Põhja-Järvamaalt ühest talust, kuhu ta sattus 1944. aasta septembri lõpus pataljoni "Narva" purukslöömise järel.
Eesti Leegioni üks tuntumaid pataljone kandis toonaküll ametlikult juba 20. üksiku SS-füsiljeerpataljoni nime. Ratas on 1944. aasta septembri lõpus leitud kohalike elanike poolt sellest Ambla ja Karkuse vahelisest soisest metsast, kus pataljoni "Narva" tuumik ööl vastu 22. septembrit 1944 Nõukogude vägede poolt  ümber piirati ja likvideeriti.  Nimelt taganes 21. septembril  1944 verisesse Porkuni lahingusse sattunud pataljoni "Narva" tuumik – mõnisada meest koos kergtehnikaga – energilise  komandöri Hando Ruusi (hüüdnimega Vana Tou) juhtimisel läbi Nõmmküla Ambla-Karkuse suunas loodesse, kuid nõukogude väed jälitasid neid ning hommikul avastasti, et nad on ümber piiratud. Suur hulk mehi võeti vangi (sh komandör Hando Ruus, kes hiljem surma mõisteti), osa mehi pääses  aga metsadesse-rabadesse põgenema. Nii relvad kui ka muu tehnika jäid metsa laialipillutatuna maha, palju igapäevaelus kasutamiskõlblikku (sh ka see jalgratas) veeti ümbruskonna rahva poolt laiali.
Ratas oli säilinud peamiselt komplektsena, v.a. eemaldatav leistang ja pisiosad (lamp, generaator, pump). 2014. aasta novembris sai ratas kompleksselt restaureeritud ja viidud algsesse komplektsusese, st taastatud üleni matjas must värv kõikidel detailidel. Restaureerimise põhjuseks oli asjaolu, et Eesti Ajaloomuuseum avas 3. detsembril Maarjamäel Saksa okupatsiooni kajastava näituse, kuhu see ratas sai neljaks aastaks kokkuleppel Eesti Jalgrattamuuseumiga deponeeritud. Seega saavad kõik huvilised seda Maarjamäele nelja aasta jooksul vaatama minna.

Kes Maarjamäele ei satu, see saab Väätsal, meie muuseumi ruumides vaadata wandereri toodetud Saksa sõjaväeratast 1940. aastast - samuti nagu Steyrgi minu erakogust. Erinevalt Steyrist on sel säilinud originaalvärv.

Jalgrattaid kasutasid sõja ajal paljud Saksa Wehrmachti ja Relva-SSi üksused. Sõjaväerattaid valmistati  ühtse tüüpmudeli järgi paljudes erinevates jalgrattatehastes.  Pisidetailides võisid erinevate tehaste  rattad üksteisest erineda, kuid kõigil neil olid  identsete mõõtudega raam ning enamik üksteisega vahetatavaid põhiosi (leistang, porilauad, rattad, sadul). See tegi nende rindeolukorras transportimise ning remontimise võimalikult lihtsaks. Sõjaväeratta peamisteks eripäradeks võrreldes

tsiviilrattaga olid kroomitud/nikeldatud detailide puudumine, mattmust värv, kergelt  eemaldatav juhtraud ning suur lattrauast kokkuneeditud pakiraam, mis võimaldas vedada mitmesugust väiksemat varustust.

Pilte ka:
[Pilt: junior_01.jpg]

[Pilt: junior_02.jpg]

[Pilt: junior_03.jpg]

[Pilt: junior_04.jpg]

[Pilt: junior_05.jpg]

[Pilt: junior_06.jpg]

[Pilt: junior_07.jpg]

[Pilt: junior_08.jpg]

[Pilt: junior_09.jpg]

[Pilt: junior_10.jpg]

[Pilt: junior_11.jpg]

[Pilt: junior_12.jpg]

[Pilt: junior_13.jpg]

[Pilt: junior_14.jpg]

[Pilt: junior_15.jpg]

[Pilt: junior_16.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#2

Väga hea, ilus ratas, ilusad pildid, tubli töö! Muuseumi ehitamise kõrvalt kiirel ajal komplekteerida, värskendada ja deponeerida, pole paha!
Aga kuigi üks mees siin varemalt ka viitas selles teemas,
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=30257
siis see Sinu "Wanderer" muuseumis on täpselt sama palju wanderer, kui antud teema Junior! Veelgi enam, minu piiratud arusaama järgi on need mõlemad üsna ühe seina naelad, ilmselt siis Juniorid mõlemad, muuseumi oma vee juuniorim ehk noorem. (vb link ei avane, aga ei viitsi selle postituse kallal töötada, seda enam, et keegi nagu nii ei kuula mu juttu...)
Vasta
#3

(11-12-2014, 15:06 PM)kass Kirjutas:  Väga hea, ilus ratas, ilusad pildid, tubli töö! Muuseumi ehitamise kõrvalt kiirel ajal komplekteerida, värskendada ja deponeerida, pole paha!
Aga kuigi üks mees siin varemalt ka viitas selles teemas,
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=30257
siis see Sinu "Wanderer" muuseumis on täpselt sama palju wanderer, kui antud teema Junior! Veelgi enam, minu piiratud arusaama järgi on need mõlemad üsna ühe seina naelad, ilmselt siis Juniorid mõlemad, muuseumi oma vee juuniorim ehk noorem. (vb link ei avane, aga ei viitsi selle postituse kallal töötada, seda enam, et keegi nagu nii ei kuula mu juttu...)

Võrreldes raami kuju ja raaminumbrit, on vägagi tõenäoline, et Väätsal väljas olev Truppenrad ongi siiski Junior. Uslaldasin liigselt selle ratta varasemat omanikku, kelle jaoks see oli Wanderer. Kusagil (vist oli pedaalivõllil?) oli W-täht ka sisse pressitud, aga pole ju välistet, et Junior importis Truppnrad'ide tegemisel mõned detailid Wandererilt. Ega eelmine omanik ka tühjast kohast seda juttu vast ei võtnud.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#4

Lgp. Suurtaastaja,kogu lugupidamise juures,panen küsimärgi alla antud eksemplari taastamise autentsuse.Nimelt ei ole minul (kogemused muidugi minimaalsed) õnnestunud näha (loe leida,kohata), ühtegi originaalvärvis detaili, mis nii matt oleks kui Teie taastatud eksemplar.Olen nõus,et seesuguseid värvilahendusi,kohtab ohtralt netiavarustes, st.suures euroopas.Kuid seesugused,ebaprohvesionaalsed värvilahendused (minu isiklik arvamus), ei tohiks mõjutada, originaal osi omavaid restauraatoreid.???
Vasta
#5

Oleneb ,millega see ratas on üle värvititi? Huvitav,kas ta tõesti oli nii tume originaalis? 
Küll aga jäi silma, helkurid pedaali küljes,mis nagu militaar rattaga kokku ei sobi.
Ärgu Valdo nüüd solvugu aga need lihtsalt minu tähelepanekud.


Vasta
#6

 usun  , et  seitsmekümne aasta möödudes päevavalguse käes  on  ka see ratas piisavalt   helemust Sad  .  
Vasta
#7

Mitte restaureeritud vaid kiirelt korrastatud musta spray-ga on see vokk. Vähemalt tagarumm on küll rooste peale värvitud.  Ära teinekord nii ligidalt pilte pane, kaugelt on küll ilus.
Vasta
#8

kuulge noored. rohkem sallivust paluks. ratas on kena ja värviläike kallal pole vast väga vaja norida.
mis aga helkuritesse puutub, siis kõigil minu kasutuses olevatel kroonuratastel on samuti kenasti helkurid pedaali külges olemas.
Vasta
#9

Tagarumm on ainus detail, kus kannatas algse värvi jätta. Sh jäi ka väike roostekirme. Muu on metallini välja puhastet ja saanud uue värvikihi - tugev rooste ei võimaldanud mujal algset värvi alles jätta.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne