[nunu]

Lgp.Ksf metsakohin.
Minu jutt võis küll tunduda jura, kuid kogemus oli isiklik. Neid lenge on veel hunnik neid järgi, kui tahad katsetada, tule tee proovi.
See pole kahjuks ainuke kogemus puudega, mis näevad välja nagu päris, kuid ei taha põleda. Kunagi üks hea inimene orgunnis koormatäie mingit sellist poolväärishalupuid(vabandan keelenatside ees hübriidsõna pärast), mis olid kuivatis kuivatatud ja muidu saadetakse ameerikamaale rikastele ja ilusatele. Raske raha eest ikka. No vot, kuivad puud, lausa helisevad kui kokku lööd, ilusas väikses mõõdus ja nii edasi, aga katlasse pannes pead käima iga natukese aja tagant segamas ja susimas või muidu sealjuures tantsu löömas, et radikad härma ei läheks. Põhimõtteliselt kustub tuluke ära, kui kõik eelnev natukeseks ära ununes. Ja mingit mahedat pesupulbri haisu ajasid veel lisaks välja, see muidugi asjasse vist ei puutu, võib-olla oli neid kundede jaoks millegagi lõhnastatud või sedasi.
Kuna katlakütja karjääri võin dekaadidega mõõta, on igasugu nalja nähtud ja võin julgelt lisada, et korraliku kuuse- või lepa- või männipuuga pole iial sellist jama juhtunud, nagu kirjeldatud sai. Põleb ilusti lõpuni ja ongi vaja uus täis alla panna. Vahepeal vahi telekat või ehita lumememme.

Kas siin äkki polegi võtmesõna see "...mahedat pesupulbri haisu ajasid veel lisaks välja..." Tegemist võis olla tulekaitevahendiga immutatud puiduga. Praegu kasutusel olevatel immutusainetel on peened tootenimed, aga laias laastus põhinevad nad kõik kas ammooniumfosfaadil, ammooniumsulfaadil, booraksil või boorhappel. Peale selle on olemas ka mingi kaitselakk. Kui puit on ikka nende värkidega töödeldud ega ta siis tõesti põleda ei taha. 
Aga muidu põleb stradivaariuse viiul sama hästi, kui värske kuiv puit või isegi paremini, sest küllap ta on puuriidast kuivemas kohas hoitud.