[alfredo]

Ma vaatan, et asi sul suht viisakalt lahendatud. Kriitikat ka väga teha ei tahaks, kuna teoreetiline baas antud küsimuses on pehmelt öeldes lahja. Ise pigem katse-eksituse meetodi koolkonnast, kuna kooliajal oli lihtsam mingi kõrvalisega tunni ajal tegelda, kui tugevusarvutuse valemeid endale selgeks teha. Kaks laagrit on loomulikult parem variant. Sellist asja veel kaaluks ka, et terad paigutada eelnevalt postitatud tehases välja töötatud asenisse. Ju nad on seal mingeid variante kaalunud, proovinud ja leidnud selle parema olema, kui risti teljega variant. Aga jõudu kindlasti.

Sai just poolast tuldud. Soetasin seekord ühe vana, käsitsi ringiaetava, ilmselt leedus veel vilno ajal valmistatud oksapurustaja. Sellest ehk mõni teine kord. Aga et asjanduse kättesaamiseks tuli sukelduda poolamaa sügavusse pisikeste külade vahele, siis jäi tugevalt silma, et igal perel vedeles kuskil mingi rebaki(nende häälduses rembark, rebrak jne) või ketaslõikuri moodi asi ja erinevas stiilis puulõhjkujaid. Enamuses tundus see toredus isetegevuse tagajärjel siginenud olema.
Sai ka Tomazi käest uuritud, et mismoodi nad seda rebaki toodetud produkti katlasse või ahju ajavad ja sain mõttevahetuse lõpuks aru, et enamuses ikke kühveli või labidaga. Lootsin ehk leida mingi senitundmatu mooduse, kuidas see töö on ära automatiseeritud, aga pealiskaudsel vaatlemisel targemaks ei saanudki. Ei hakanud muidugi nõudma kah, et näita oma küla katlamajade sisu nüüd ette, aga jäi mulje, et inimesed elavad lihtsat elu ja alati leidub peres mõni taat või memm, piibutobi suus, kel naljaasi seal tulevalves istuda ja oma elu üle järele mõtiskleda.