[Janka]

Meenub üks soovitus, mida oma otsingute ajal ühelt elukogenud mehelt kuulsin.

Et kui saaks kuskilt ühe veneaegse turbakogumise fuura, mille lased kevadel haket täis ja siis suvi läbi kuivab kuskil soojas kohas, vahepeal keerad teist külge jne. Talvel tassid selle tasapisi tühjaks ja kütad. Siis oleks veel traktori haakesse käivat hakkurit ja traktorit ennast ka vaja. Loomulikult kohta, kus kogu kupatust hoida ja remontida, soovitavalt kodust mitte kaugel, koos maa ja tooraineks sobiva võsaga. Lõpuks ongi  täisajaga mõnus töökoht olemas, kulud peale selle : )

Soovitus on vägagi hea, aga ei sobi kuidagi sellesinatse Eestimaa ja tema elanikega kokku. Siin tahavad kõik "soolotada", olla ise peremehed, kogukondliku majandamise mõiste  puudub ja ajalooliselt täiesti arusaadav ka, miks see nii on.
Muidugi oleks jube-maru-vahva, kui igas kogukonnas (alevis, külas või kasvõi linnas) tekiks selline tööjaotuse moodi asi, et keegi võtab hakke valmistamise enese õlule ja müüb seda siis soovijatele selliselt, et ostjad hinna peale ei kurjustaks (hind oleks umbes selline, mis ostjale omal käel hakke valmistamine ajatööna maksaks ehk selline piir, kustmaalt ta oma aega soojasaamiseks ei kulutaks, vaid oleks valmis ostma teise mehe aega). Toormaterjali kokkuvedamisega tegeleks jälle omakorda teine mees, -pere või -ettevõtja ja toore hangitaks sealtsamast kogukonnast - kellel võsa anda, kellel puitmaterjali jääke jne...
See toimiks ainult Venemaal .

Ma loen hetkel üht paljudest vene 1917. aasta revolutsiooni kokkuvõtvalt kirjutatud raamatut ja seal maal oli tol ajal (ja on hetkel paljudes kolgastes praegugi!) selline kogukondlik eluviis täies jõus keemas. Tööjaotus ja naturaalmajandus ruulib. Enne punast (oktoobri)revolutsiooni toimus ju ka veebruari oma ja veel enne seda, 191x.-aastal taheti talurahvale anda kätte maatükke, et igaüks saaks hakata omaette tootjaks. Need muudatused/reformid (Stolõpinist peaks olema nõukaharidusega inimesed kuulnud) olid ette nähtud rahutuste vaigistamiseks mõisaomandi vähendamise arvelt, aga ei läinud just sel põhjusel läbi, et suur enamus talurahvast ei olnud valmis loobuma kogukondlikust majandamisest. Kehvikud ja muidu loodrid-päevavargad oleksid koheselt välja surnud. Näljasurma või naabri poolt varguse eest mahalastuna oma otsa leidnud. Ja neid kehvikuid oli palju, nii nagu teispool idapiiri on tänagi.