[viplala]

Alati, kui keegi hakkab kuskil seltsikonnas nõukanostalgia ihaluses meenutama, et küll ikka tollal oli kõik poest saadav ökomöko, siis mina jään millegipärast tuntavalt erinevale arvamusele : )

Ökom oli kindlasti kui praegu.

Ei pruukinud olla. Neid mürke ja väetiseid, mida lahkelt paremale ja vasemale loobiti, võtaksid täna põlvist nõrgaks. Põlde mürgitati ja väetati nii jõhkralt, et põldude äärtest kadusid ka teatud taimekooslused. Heina tehti mitu korda suve jooksul, ikka nii, et kaks korda ka väetis selga.  Säilitusaineid kasutati ka toiduainete sees üsna ohtralt ja kontrollimatult. Siis olid nende ainete nimed tavalised keemilised nimetused mitte Eed nagu täna, samas ained olid enamjaollt samad.  Kõike seda toodeti üsna kontrollimatult, mürke lisati parasjagu nii palju, et plaan saaks ületatud, et toode koos püsiks, kasvaks jõudsalt. See kas mõni tiik või jõgi teise värvuse tänu sellele omandas, Mingid taimekooslused põldude ääres välja surid või palju miskit põhjavette jõudis, polnud üldse tähtis. Sellist tervisekaitse teemat nagu täna ümber toidu käib, ei osanud keegi isegi ette kujutada. Ja keegi ka ei teadnud suurt ka kahjulikkusest tervisele. Keegi ei pööranud tähelepanu. Ja täna arvataksegi, et kuna leib läks letil kõvaks, piim tilgastus, vorst hakkas hallitama, et siis oligi ilgelt öko.  Ei olnud. Ühel päeval maitses piim nagu kloorivesi, teisel päeval ulpis rott seal sees. Aeg kipub inimestel mälu hägustama ja kauged ajad hakkavad vaikselt idealiseeruma.