[viplala]

See viplala kirjeldus küll kõik sajaprotsendiliselt tõele ei vasta.   Juhtus igasugu asju aga juhtub tänagi.

Paljut tänapäevast peenkeemiat ei olnud olemaski, leib läks kõvaks, sest seal sees oli minimaalne vajalik, mis leiva moodustas, piim tilgastas, sest oli just nii minimaalselt töödeldud, et vastu pidada praktiliselt kohesele letilt kadumiseni.

Mineraalväetisi pandi, kui oli mida panna, süsteemi viga oli see, et ära tuli kõik panna, sest muidu polnud järgmisel viisaastakul limiite ja fonde.

Leib ei lähe kõvaks peenkeemia pärast vaid kilekoti puudumise pärast mis seda ümbritseb. Piim tilgastas ja õllel olid ujuvad molluskid pudeli põhjas kuna ei osatud pastöriseerida. Piim mis kombinaati sattus oli täiesti kontrollimatu. Seda tuli nii suurtest lautadest kui inimestelt piimapukkidel. Kes millega oma lehmi jootis või söötis, kurat seda teab. Kõik valati ühte patta kokku, visati surnud rotid liinide vahelt välja ja pudelisse. Samas kasutati igasugu fosfaate liha toodete tegemisel ja igasugu muud jura vägagi oskuslikult toiduainetes Enamus E'esid oli ka tol ajal tuntud, lihtsalt nimetati neid naatriumfosfaat (E339), kaaliumfosfaat (E340) jne.

Mis aga väetistesse ja mürkidesse puutub, siis on olemas raamatukogudes teatud teosed, kus uuriti tolle aegset tegevust põldudel ja ka põhjavett . Ma isegi ei hakka rääkima igasugu kaevanduste või tehaste või sõjaväe reostustest, mille tulemusena isegi mõned jõed kaotasid meil täielikult elutegevuse, igasugusest põhjavee reostusest või looduse reostusest rääkimata, mis omakorda jõudis otseselt meie toidulauale. Tänase päevani leiab põhjaveest teatud mürkainete ja väetiste positiivseid proove, mida kasutati tol ajal just taimekasvatusel. See kõik ei tähenda muidugi seda et täna kõik hea ja korras on. 

Kopi pasta Horisondist...

Vee kvaliteedi muutused. Nõukogude Liidus oli kogu Eesti intensiivse põllumajandustootmisega piirkond. Väetised olid odavad ja samas soositi nende kasutust suures koguses. Selle tõttu reostus kaevuvesi nitraatiooniga ulatuslikel aladel. Väetiste liigse tarvituse ja põhjavee kvaliteedi vahel oli selge seos. Põldude väetamise tagajärjel ulatus nitraatiooni sisaldus kaevuvees sotsialistliku suurtootmise perioodi lõpul Pandivere kõrgustikul 60 mg/l, Põltsamaa piirkonnas 100 mg/l, Lõuna-Eesti salvkaevudes aga isegi kuni 200 mg/l. Sellise hajureostuse taustal ei saa punktreostusallikaid ja olmereostust tavaliselt enam jälgida. Võrreldes nitraaditundliku ala keskmisi nitraatiooni sisaldusi omavalitsuste vahel sotsialismiperioodi lõpul ja nüüdsel ajal, on märgata suuri erinevusi. Pandivere piirkonnas ei vastanud tollal lämmastikuühendite sisalduse tõttu joogivee nõuetele 20%, praegu aga kuni 10% üksiktarbijate kaevudest. Adavere-Põltsamaa piirkonnas ulatuvad vastavad näitajad 60 ja 20%. Üheksakümnendate aastate majanduse madalseisu ajal paranes pinna- ja põhjavee kvaliteet aga märkimisväärselt.