[Formika]

Nii härrased, teen asja puust ja punasena selgeks. Esiteks, GAZ m1-l ei ole ristivedrud, nagu tema Ameerika prototüübil Ford Model 40-l vaid pikivedrud. Ristivedrud Vene ülihalbades teeoludes lihtsalt lagunesid ära. Gorki inseneride poolt töötati välja teine lahendus, mida isegi Ameeriklased järele hakkasid ahvima. Kõigepealt pilt ja siis seletus.
   
Kõigepealt sild on paigaldatud määrde niplite kaudu määritavatele liug laagri pukkidele. (pildil nr 1) Mis kompenseerib teise kardaani risti puudumise, ehk teistsõnu, kui sild tõuseb või langeb, muudab sild oma nurka ja kardaani torule murdumis efekti ei rakendu. Kui vedrud koorma või ebatasase tee tõttu pikenevad või lühenevad, kompenseerivad seda tagumised vedru kinnitused. (pildil nr 2). Tegelikult see süsteem oli ikka jube suure koormuse all ja purunes tihti. Eriti kui aukudes oli kord üks, kord teine ratas. Silla liuglaagrid pidid olema alati korralikult määritud. Vee ja veel hullem liiva sinna sattudes jäid need kinni ja tulemuseks oli kardaani toru murdumine. Eks see süsteem elas oma viimasei aastaid ja koos  Pobeda tulekuga, läks hingusele.
Pilt sai millegipärast jube väikene. Proovin hiljem suurema panna, kui mõne targema kätte saan.