[ennww]

Aga gaasivedajate kõrval olid veel kaks lisateenistusega ametit. Prügiauto vedaja ja briketiveok. Briketiveoki juht sai väikese nutsu selle eest, et ta briketti maha kallutades ettevaatlik oleks. Mäletan isegi väikese poisina, kuidas pidin briketiautot ootama ja siis juhile väikse rahatähe sokutama.

Tallinna küttebaasi briketivedajad tegid sarnast, aga natsa kavalamat äri. Teatavasti veet seal brikette tonnistes "konteinerites", mis olid 52/53 kastis. Tavaliselt löödi mahalaadimiskohas konteineriluugil riiv eest ära ja brikett lasti kolinaga tänavale maha. Kui sattus vihmane päev olema, pidi kiiresti toimetama, et kuiv kraam vihma ees ära saada.

Kavalamatel vendadel oli aga autos kaasas plekist väänatud renn. See sobis täpsetl konteineri luugi alla, teise otsa sai aga suunata näiteks keldri aknale. Sai suurema osa kohe õigesse kohta lasta. Seda "teenust" pakuti aga ainult lisaraha eest. Ega autojuht ju muidu lisa teeninud.

---

Panen siis oma tsiklieksami loo ka siia.
Tegin A-kati load enam-vähem kohe kui 16 sain. See toimus 1980 aasta sügisel, grupp avati sügisel kui kool oli alanud. Eksternina tol ajal teha ei saanud. Kursuse hind, kui mäletan oli ca 60 rubla, selle sisse kuulus vaid teooriaõpe. Koolieksam oli ka teooria peale. Igaüks vaatas ise kes ja kus talle sõitu õpetas või millega sõitis, sõiduoskust ei kontrollitud enne kui riigieksamil.

Grupis olid peamiselt minusugused 16-17 aastased "nagad", mõni vähe vanem mees ka. Lisaks üks invaliid, kes oli aastaid oma käruga ilma lubadeta sõitnud ja lõpuks miilits kupatas ta ikka kursustele. Teiste hulgast eristus üks, ca 30-aastane, soliidne meesterahvas, kes alati küsimusi küsis, tundus olevat ülejäänud seltskonnast nii teadmistelt kui oskustelt üle. Valiti kursusevanemaks ja puha.

Eksamipäevaks olin mootorratta seljas istunud umbes kaks korda, sõber lasi oma Jawaga paar korda kaheksatetegemist proovida. Eksamile oli keegi "kaasa" võtnud oma Kovrovetsi, invaliidile öeldi, et otsi, kust endale käru saad. Sellel oli sõbramehel samalaadne riistapuu Kärdlas olemas, põristas siis sellega peagi uhkelt kohale.
Samal päeval sadas esimest lund, eksamiplatsile tampisime ise "8" sisse, umbes nii suure kui mahtus. Inspektor, kes sõidueksamit vastu võttis istus koha peal mingis bussis ja ega taa nina sealt eriti välja ei pistnud. Kõik väristasid oma 8 ära, keegi külili ei kukkunud ja said sellega eksami tehtud. Siis tuli meie "kursavanema" kord. Mees istus tsikli selga, keeras gaasi põhja ja nii kui siis siduri päästis nii tormas, silmad punnis, otsejoones bussi poole. Miilits seisis sama aeg bussi uksel, see põgenes kähku sissepoole. Imekombel sai sell tsikli ikka enne bussikülge pidama. Miilitsa reaktsioon oli: "Võtke see hull sealt maha" ja nii oli tema ainuke kes sel päeval lube ei saanud. Mulje oli küll, et mees esimest päeva mootoriga sõiduvahendi seljas.

Lubade saamisega sisuliselt minu "karjäär" soolotsikli seljas lõppes. Edasi tuli isa vana IZh Jupiter 2 korda teha ja korviga sõitma õppida.