[pen.skar]

Vana 7- kuidas kombaini käivitamine toimus- elusaid akusid või startereid oli seal ju vähe? Ja Tok- mis naised need küll olid, kes suutsid lõpppikka mahakallatud teravaalu päev läbi segamiseks ümber kühveldada. Asjaajamiseks ikka elevaatori laborantinnad... Naised sõitsid ka kirovetsidega ringi, väike Mtz käru põhukoormaga järel. Mehi nagu ei mäletagi peale kombainerite ja töökoja rehvitegija, kes päev läbi hoidis puuküttega vulkimispliidil tuld all, teekann äärepeal auramas. Autoroodu kolonn 1038, 1967 aasta

[kass]

Vanaisa pajatas,et kunagi Eesti ajal olid jalgratastel olnud ka salalukud.Läksid poodi ja ratas jäi poe ette lenks käis väikse jublaka abil küljest ja võeti kaasa-lenksuta rattaga ju sõita ei saa.

Nn "Eesti ajal" sellised jalgrattad meil vast siiski eriti levinud ei olnud, kui, siis mingi väga väike osa jalgratastest. Meie jaoks olid sellised kiir - eemaldatavate, "express - tüüpi" (saksa jalgrattatootja) lenksudega jalgrattad seotud saksa armee jalgratastega. Nendel oli enamustel sellised lenksud ja vaevalt küll, et partisanide poolt jalgratta külapoe eest ärandamise vältimiseks vaid ilmselt logistilistel põhjustel - et transportimisel vähem ruumi võtaksid vms.

[Basilio]

Lugu salalukkudest ehk tänapäevase nimetusega ärandamise vastane süsteem...

Sarnast lugu käigukangiga kuulasin ka kunagi oma vennalt. Tema kolleeg kolhoosipäevilt olla oma 52-e või 53-e niimoodi "lukustanud", et poe ees käigukang põrandast välja ja uksest välja minnes harjunult üle õla kasti. Poest tulles õngitseti kang kastist välja, lükati põrandasse tagasi ja aidaa!
Veel meenub Pärnu Automi kunagine õppesõidu - 2103, millel mul teisel-kolmandal sõidul käigukang pihku jäi. Ilmselt juhtus seda iga päev, sest sõiduõpetaja ei liigutanud kõrvugi. Toppisin selle sõidupealt tagasi ja olin edaspidi ettevaatlikum. Meie õpperühmas olnud näitsikul aga õnnestus ristmikul närvi minnes rool samba otsast ära tõmmata. Ka see käis ära. Tegelikult oli see auto nii logu, et kõvasti jalaga lüües oleksid vist pooled jupid küljest ära kukkunud. Aga tehtud me oma sõidud saime, kuigi oli bensukriis ja õpilased ootasid oma sõidujärjekorda kanister näpus. Ja ka eksami saime tehtud.
Mäletan veel koolieksamit. Automi eksamineerija käskis mul bussijaama juures ümber ümmarguse saare tagasipöörde teha. Viimasel hetkel muidugi. Talle ei meeldinud kui õpilased sõitsid sama kiiresti kui muu liiklusvool. Sellepärast andiski oma käsud viimasel hetkel, et saaks kiiruse pärast möliseda. Mina aga ei olnud kade, tegin selle pöörde külmalt ära. Eksamineerija-vanamees ei öelnud mulle midagi, aga sõiduõpetaja, kes oli nägemiskaugusest manöövrit näinud, vehkis meie tagasi jõudes rusikaga ja sõimas, et kes teist kolmest see kuradi rallimees oli, kes bussijaama juures papude kiunudes kurvi võttis! Ma talle veel näitan eksamisõitu!
Terve koolitusaja taoti meile pealuu sisse, et sõitke TASA! Sõitke nii aeglaselt kui vähegi võimalik! Ühel meie grupi tüdrukul oli hirmus raske jalg. Temal lasti kogu aeg sõita teise käiguga.
Kui see plika läks koolieksamil sama vanamehega sõitma, kattis sõiduõpetaja näo kätega. Kommentaariks ütles ainult, et vanamehel olla juba kaks infarkti olnud ja selle plikaga saab ta kolmanda ja viimase kätte! Kui nad tagasi jõudsid, oli vanamees näost hall ja värises, kuid siiski elus. Armatuuri sees olid küünejäljed... Vana pöördus tüdruku poole ja kuulsin, kui ta ütles: "Ma olen 30 aastat võidusõiduga tegelenud ja kiirust ma ei karda! Aga surma kardan küll!". Hiljem selgus, et tüdruk oli peaaegu kuskilt majauksest sisse kütnud.
Riigieksam oli koolieksamiga võrreldes lumme lasta. Ainuke asi, mida pahaks pandi, oli esimeste eksamineeritavate aeglane ja veniv sõit. Sõimati nägu täis, et takistate liiklust! Kui sõiduõpetaja seda kuulis, ütles ta mulle ohates:" Ma tean, et sulle meeldib "lapatsit" vajutada. Mine ja vajuta siis neile, kurat!"
Käitusin siiski ilusti, aga ei maganud ka - tol ajal oli linnakiiruseks 60. Eksamineerija muheles kõrval ja keerutas pöidlaid, ei mingit probleemi. Nii saigi B-kat tehtud.
järgneb...

[Talupoeg taluja]

Jaaa, mul on väga hästi meeles,kuidas ma Viljandis ennast täiendasin C kategooria omandamisel......
See oli siis tsipa enne Krooni tulekut,kui lube tegema hakkasin. Jõlkusin siis iga teatud aja tagant Automi kursusel. Seal oli küll igasuguseid vendi koos. Oli ka vanemaid mehi. Vist isegi üks veteran,kes juba mitmendat korda koolis.....aga lube polnud veel saanud. Mulle endale eriti see koolivärk raskusi ei tekitanud. Meeles on teooriaõpetaja kuulus lause:" Eksimine on inimlik." ,seda olen siis eluaeg meeles pidanud
Mis aga puutub õppesõidu poolt-see oli ekstraklass!! Õppesõiduautoks oli siis roheline GAZ-52. Sõit toimus siis nii,et igaüks pidi teatud tunnid sõitma. Bentsukanister igaühel siis kaasas. Kallasime paaki tühjaks ja sõit võis alata. Enne seda muidugi kuulsime kõlakaid,et sõiduõps pidi bentsu koguma........ See väide muidugi oli igati õige,sest teatud põhjusel jäid osad tunnid ää.......
Kõige põnevam lugu oli muidugi siis,kui sain roolitaha. Katsun keerata,rool lukus........ Mis värk? Oma lolli peaga kohe mõtlesin,et mis kaval nõks selle auto juures siis on. Tegelt oli asi hulga lihtsam. Nimelt oli rool täitsa kinni mis kinni. Kinni põlenud!!!! Määret polnud saanud ja oli täitsa kange. Rooli sain keerata ainult täiest jõust. Nahk oli märg. Higi jooksis...... Sõiduõpetaja muidugi juhendas,et kuhu ja kust sõita. Mina siis sõitsin..... Käsk oli sõita Uuelt tänavalt üles ja Tallinna tänavale. Hakkan keerama ja vaatan,et sõidan juba vastassuunda sisse,kuna ei jõua rooli õigel ajal tagasi keerata. Panin siis järsku pidurit. Jäin keset teed seisma. Kangutasin suure vaevaga rattad teise suunda. Siis jälle käik sisse ja edasi.....võiduka lõpuni. See oli esimene sõidutund....... Mind aitas suuresti see,et olin külavahel oma vana PAG-iga pea 500 km ringi ajanud ja kogemused olid juba ennem olemas. Poleks ma ennem suurema veoauto rooli hoidnud,no ma ei tea,kuidas asjad oleks laabunud.
Järgmine sõit oli muidugist eksam,sest auto oli remondis ja bentsu oli vaja kokku hoida,et.........
Eksami tegin ära,kuigi tagurdamine esimesel korral ebaõnnestus. No kuidas ma saingi korralikult tagurdada,kui edaspidi sõitki mahlad jooksma pani.......
Sain oma esimesed värsked C kat. load kätte ja need õnnestus mul ka kohe esimeste kroonidega Võru linnavahel ära kaotada....... Autoinspektsiooni minnes pandi mind kohe klaveritaha......... Kasutaja Miilits oli siis seal veel ülemus.... Sain siis omale veel ühed load......

[Kadari]

Töökaaslane helistas ükspäev ja rääkis, et käis kadunud onu garaazi koristamas. Kanalis olevat vene ajast kümme 20l kankut bensiiniga, et kas huvitab?? No miks ei. Vurasin paar päeva hiljem tööbussiga kohale. Tõstsime kanalil lauad pealt. Ajasin ennast põrandale põlvili ja üle kanaliserva kummardades ja sangast haarates valmistusin jõuvõtteks. Üllatus aga oli suur, sest esimene plekkkanku oli tühi. Nii ka ülejäänud kaheksa. Üks alumiiniumist kanister oli siiski täis. Hakkasime asja uurima ja selgus saabus kiirelt. Kakskümmend aastat niisket muldpõrandat oli teinud oma töö. Põhjad olid läbi roostetanud.

[Mister X]

Väga huvitavad mälestused. Kui juba jutt õppesõidule läks, siis võiksid kogenenumad rääkida, millised asutused kunagi juhtide koolitamisega tegelesid ja milliste sõidukitega õppesõitu tehti.

Kuulates möödunud aegade lugusid antud teemal, on jäänud mulje, et nõukogude perioodil oligi keskmine õppeauto paras ront - seda nii vanuse kui hooldamatuse tõttu. Korralikku masinat noortele "lõhkumiseks" ei antud. Kiidetud on aga õpetuse üldiselt kõrget taset (sõiduõpetajad on omaette isiksused nagunii ja seda igal ajastul).

Isikliku hilise sünniaja tõttu mäletan Pärnu õppesõiduautosid 90. aastate algupoolest. Tollal pakkusid teenust 2 firmat: Pärnu Autokool ning 1991. aastal tegevust alustanud RAS Pärnu ATP Autokool. Autokooli Riia mnt hoonetekompleksi õuelt seisnud huvitavamate liikurite seast mäletan PAZ bussi (ei õnnestunud seda kunagi sõitvana trehvata) ja tumepruuni kabiiniga porte-ZIL 130 koos kaheteljelise haagisega. Isiklikult nähtud viimati liikumas veel juunis 2006. Kunagi ammu oli autokoolil ka üks helesinine VAZ 2101, millel valged kirjad ustel. Pärnu ATP autokooli veeremist meenub beež AZLK 2140 ning suhteliselt päevinäinud GAZ 24. Bussidest liikus aeg-ajalt linna vahel Ikarus 260, marsruuditahvli asemel silt "ÕPPE" ja vähem istekohti salongis. Bussijaama ooteruumis asus millalgi autokooli reklaamiv infotahvel koos fotodega.

[Vana7]

Vana 7- kuidas kombaini käivitamine toimus- elusaid akusid või startereid oli seal ju vähe? Ja Tok- mis naised need küll olid, kes suutsid lõpppikka mahakallatud viljavaalu päev läbi segamiseks ümber kühveldada. Asjaajamiseks ikka elevaatori laborantinnad...

Kuna jõudsime kohale esimestena,õnnestus sebida täiesti eluvõimelised akud ja starterid.Ei mäleta,kuidas see värk viljatokis toimus,kuid seal olid ametis üsna pandavad Petropavlovski rautejaama noorikud,kellel mingi aja möödutes tekkis suur tahtmine isase inimese järele.Selle tõttu ei jätkunud meie poistel nii mõnelgi ööl piisavalt uneaega.

[Basilio]

...järgneb
Kui B-kat käes, kratsisin kukalt et nojah, võiks siis ju A-kat ka olla.
Ei tea kuidas praegu asi lahendatud, aga tol ajal oli nii, et "klaveri" taga antud eksam kehtis 3 kuud ja selle jooksul piisas madalama kati saamiseks eksternina tehtud sõidueksamist. Kena on.
Paraku puudus mul päris tsikliga sõidu kogemus. Endale olin ehitanud Deltast ja 125 cm3 Minski mootorist liikuri, aga sellega ei tohtinud liimitsatele näolegi anda. Olin saanud ka venna korviga K-750 proovida. Proovimise koht oli mägi-Eesti kuplitel, liivasel metsavaheteel ja olin 14-aastane kilu. Vend istus korvis ja aitas lenksu keerata kui kraavi kippusin minema. Hirmus oli!
Kauplesin siis sõbra tuttavat, kes Kaitseliidu staapi käis valvamas. Seal, Kaitseliidu staabi hoovil ma selle kuti vana Jawaga oma esimesed kaheksad tegingi. Hiljem käisime ka mujal sõitmas ja asi hakkas käppa saama. Eksamipäeva hommikul olime kõik võmmimaja juures platsil ja harjutasime igaks juhuks veel natuke. Peale meie oli veel 2 või 3 poissi oma uuemate Jawadega. Nooremale raffale teadmiseks, et tol ajal toimus tsikliga sõidueksam ainult platsil, mitte tänaval.
Kuna lubatud eksamineerijat ei tulnud ega tulnud, läks asi igavaks ja eksamisõit liiga lihtsaks. Hakkasime rallitama ja lollusi tegema. Ei mäletagi täpselt, kas kiirendasin niisama või rebisin nokka ka, kui enne võrkaeda pidurdades käis taga raksakas ja tagapidur lendas kuradile. Esimest ei olnud enam mahti kasutada, see oleks tähendanud haledat kukkumist. Püüdsin siiski enne aeda ära pöörata, külg maas kurvi võttes, aga see oli liiast. Jawa läks alt ära nii, et jäin ise vist lausa püsti. Endal süda kurgus, et sitta nad mulle load annavad, kui ma mendimaja aia segamini sõidan! Võetakse pigem needsamusedki värsked ära! Aga ei hullu midagi. Keegi ülearune meid ei näinud, kuna lisaks aiale oli liimitsamaja hoovi ja meie vahel ka rinnuni hekk. Jawa omanik oli tige nagu herilane, kuigi suurt häda tema tsiklil ei olnud. Paar kriimu ees või taga. Purunenud oli hark, mis kinnitub tagakiigele ja pidurisupordi kaasapöörlemist takistab. Ei tea selle täpset nimetust ega oska paremini kirjeldada. See detail oli juba mitmeid kordi enne katki olnud ja saamatult kokku keevitatud. Omanik oli ise harjunud ega pidanud mind vajalikuks teavitada, et tagapiduriga tuleb hellalt ringi käia. OK, Jawa-ront viidi minema ja jäin vahetult enne eksamit sõiduvahendist ilma. Viimases hädas pöördusin ühe "kaasvõitleja" poole, et kas ma saaksin tema tsikliga eksamisõidu ära teha, muidu on minuga kööga. Kutt haistis teenimisvõimalust ja küsis paraja kirvehinna. Õnneks mul niipalju raha oli, kuigi andsin viimase ära. Olgu ära öeldud, et ka "ekstra-Ärnina" eksami andmine ei olnud odav lõbu mitte.
Ei mäletagi, kas ootasime 4 või 6 tundi palava päiksese käes, aga kedagi ei tulnud. Üks poistest nägi võmmimaja hoovil liikumas oma tuttavat asjapulka ja läks jooksuga tema juurde, et äkki saab tal ise asja ära õiendada. Oldi nõus. Siis jooksime kõik tema juurde manguma, et äkki oleks nii hea ja võtaks meil kõigil eksami vastu, me juba terve päeva oodanud! "Tehke siis kähku! Jooksuga!" käratati meile peale. Eksam võttis kokku aega 2-3 minutit, siis oli kõigil tehtud. Hindamine nägi välja nii, et eksamineerija vaatas sealtsamast võmmimaja hoovi pealt, kus ta seisis, kas poisi peanupp üle heki paistab. Kui paistab, tähendab on püsti ja oskab sõita küll!
Nii sai ka A-kat tehtud.

[Mossemees]

Kuidas uus KamAZ-vedelgaasitsistern vastu taevast lendas.
Juhtunud lugu '80 aastate lõpul kusagil Tartu rajoonis. Nagu teada, veeti tol ajal "lahtist" vedelgaasi KamAZ ja ZIL-tsisternidega (esimesele sai vastava kaheteljelise haagise ka taha haakida), lisaks veel poolhaagistega, mida vedas harilikult ZIL või Kolhida. Vahemärkusena, harilikel ZIL-püttidel oli enamjaolt Sahaari R-6 kapoti all, kuna too olla vedelgaasi pealt paremini töötanud kui V-8. Ja vedelgaasi pealt sõitsid nad kõik, ühel ZIL-il olevat olnud koguni toru otse tagant neljatonnisest tünnist mootorisse (huvitav, kui kaugele ühe tankimisega sõita kannataks ). Balloone veeti nii harilike ZIL- porteautode kui -poolhaagistega, samuti GAZ 52 ja 53 baasil "restidega" (52-le valatud talvel butaanijääke ämbriga otse bensiinipaaki ja sõitnud küll). Aga siis ükskord autojuhid olla üritanud kusagil kõrvalises kohas väikest äri teha ja KamAZ-pütist tühje balloone täita. Idee poolest on see võimalik, ainult et ballooni täitmine isevoolu teel ilma kompressorita võtab pisut aega. Pandud siis tühi balloon vooliku otsa ja mehed läinud ise hetkeks kuhugi eemale. KamAZ ja "rest" pargitud täpselt kõrvuti. Mis seal täpselt juhtus, kes teab... Olen kuulnud versiooni nii suitsukonist, mis autode all olnud kuiva kulu süütas kui ka versiooni gaasileke+staatiline elekter. Igatahes, kui jaole saadi, siis autode all kulu põles, autod ise juba kergelt kah. Restimees hüppas oma masinale sanga, sai mootori käima ja kihutas eemale. Pütil olevat juba tagumised kummidki selleks ajaks põlenud. Aga julges sellegi juht veel rooli istuda ja sai mootorigi käima. Aga et pidurivoolikud olid juba läbi põlenud, siis suurtest pingutustest hoolimata enam autot paigalt ära ei saanud. Ja ükski kaasasolnud tulekustuti ka ei töötanud. Ega's midagi, pannud mees lõpuks auto juurest jooksuga minema ja visanud kaugemale kraavi pikali. KamAZ olevat ikka jõudnud päris kaua põleda enne, kui lõpuks pauk ära käis. Tsisternil olevat kumerad otsad minema lennanud ja keskosa olnud sirge nagu pinnalaotus. Püti esimene ots lõiganud mootori ülemise osa nagu relakaga maha, kabiini jäänused lennanud ka päris kaugele. Nagu juba mainitud, põles auto ikka päris kaua enne kui plahvatas, nii et keegi jõudis isegi tuletõrje kutsuda. Mõned aastad tagasi, kui ma seda lugu kusagil seltskonnas rääkisin, selgus, et üks mees sõitnud just tol korral tuletõrjujana sündmuskohale. Olevat olnud vast nii veel kilomeetri kaugusel metsatuka taga parasjagu, kui näinud ilusat "tuumaseent" üle puulatvade taevasse kerkimas. Aga õhkulennanud KamAZ-i maksnud süüdlased kiiresti ja nurisemata omast taskust asutusele välja ja nii see lugu lõppenudki.

[muska71]

80 ndatel tehti tsikli eksamit piirital poe taga,tee laius võis olla mingi 3m kahel pool teed kõnnitee äärekivid ja äärekivide vahele pidid ära mahtuma 8 sat tehes,8 pikkus polnud piiratud.A kat taskus,aga pagana soolo kitsega sõita ei oska jubeOlin 11 kui vanamees külkaga emmi sangad pihku andis.
B kati tegin Raplas ,ARK uus vaz 09 oli autoks.Sõitsin väikse tiiru vast 5min linnavahel ja kõik.Enamuse ajast üksi teel,vasakule-paremale keerata oskasid ja stopp märgi ees pidama said järelikult oskad sõita.

[Talupoeg taluja]

Nüüd siis lugu sellest,kuidas ma veneajal suure kombaini kummuli ajasin....
Lugu juhtus siis õndsal veneajal,kui miilitsamunder veel ausees ja poisid naksti Zigulliga avariipaika kihutasid....
Nimelt kärutasin juba alates 85 ndast ringi oma venna VAZ 02 pikapiga. Taha viskasime klaasi peale selle Y märgi ja kui lubadega juht kõrval,võis päris päise päeva ajal ringi vurada. Tulime siis vennaga koos Luiga-Nõmme teed mööda ja jõudsime Härjakoorma bussipeatuse ligidale. Enne seda on aga teadupärast pime kurv. Kurvi tagant volksas aga välja suur Niva kombain. Kiirus polnud mul suur,vast 50 kanti. Tõmbasin kohe kiiruse maha ja jäin pea-aegu seisma.Kombain just jõudis truubi kohale. Kombainer muidugi märkas mind ja tõmbas viisakalt teeäärde. Nägin,et kombainer annab teed ja tahtsin siis vaikselt mööda sõita. Aga siis järsku vaatan-kombain hakkab järsku vajuma. Sedaviisi vaikselt ja tasa. Siis juba on külili ja järgmiseks näen,et juba on katusele maandumas. Juht aga nähes,et kombain hakkab pöörlema,keeras ka ennast vastavalt olukorrale. Lõpuks siis suure kolina ja mürinaga oli "suur sitikas" selili. No kujutage ise seda vaatepilti ette,kus truubi kohal ja mädase maaga kohta on katusele keeranud suur kombain. Rattad taevapoole!
Mees ukerdas kombainist välja ja oli ehmunud. Ma ei tea,kuid keegi kutsus miilitsad välja.....
Samal ajal,kui kombain ennast ringi pööras,tabasin järsku ära,et kurat,vahetame kähku kohad Hüppasin siis kähku tagaistmele ja vend kõrvalistmelt asemele. Mul oli tol ajal veel kiire reaktsioon ja mõtlemine.....
Nimelt tabasin ära,et parem on,kui roolis märgatakse ikka õiget lubadega juhti,mitte minusugust algajat õpipoissi..... Pärast muidugi saigi selgeks,et täitsa õige tegu... Mine tea,mis minuga siis tehtud oleks. Sa võid ju õige mees olla,kuid....
No siis kargasid nukatagant Zigulliga kiirreageerijad miilitsad välja. Olid haisu ninna saanud ja kohe ka kohal. Meie muidugi ei julenud sealt ka ära sõita. Umbes samal ajal jõudis ka kohalik osakonnajuhataja platsi. Kuna oli kiire viljakoristusaeg,oli sell ikka maruvihane..... Meie peale ei vaadatud ka heasti,kuigi süüd polnud meil kumbagil. Niigi olime siin suured kolhoosi vaenlased,sest külamutid keerasid kõik meie vasta üles,kuni kohaliku külanõukoguni välja.....
No siis Zigullist hüppasid nagu noored uhked kuked välja. Mundrid läikimas. Kes on näinud vanatehnikaüritustel uhkes mundris kasutaja Miilitsat,siis võite omale manada samasuguse välimusega mehed silme ette. Ja üks neist siis oligi lugupeetud kasutaja Miilits!!!!!!
No poisid takseerisid ka õnnetuspaika. Mõõdeti ka ära tee laius. Minuarvates oli see kõige kitsam koht sellel teel,sest see oli ka täpselt truubi koht. Vaatepilt oli vägev! Kombainer -suur mees,kes oli üsna nördinud ja õnnetu,sest tema kombain rikutud ja äri läbi.Sõimata sai jubedalt........ Peale selle oli poisil ka lõhnad juures..... Kuskilt kabiinist tuli ka välja poolik viinapudel(võis olla ka Vana Tallinn). Juhid pandi ka puhuma. Kuna vend oli kaine,ei tehtud midagi. Hiljem käis vend ka Viljandis aru andmas,kuid pääses puhtalt. Polnud ju meie süü.... lihtsalt loll juhus ja kombaineri väike möödapanek.....
Järgmises lehes siis oli avarii äramainitud ja tekstis kuldsed sõnad-" Jälle üks vihmaussitallaja vähem". Nii see lugu meiejaoks lõppes. Vaat sedasi ajasin ma kombaini kummuli!

[krossifänn]

Aga õhkulennanud KamAZ-i maksnud süüdlased kiiresti ja nurisemata omast taskust asutusele välja ja nii see lugu lõppenudki.

Väga valus/kallis laks - KamAZ koos pütiga kinni maksta
Aga need gaasivedajad teenisid kõrvalt küll.Meenub 80-ndate algu poole.Maal talus kust lähim telefon mitme kilomeetri kaugusel - oli ikka raske gaasi(õigeaegselt) saada.Nö.gaasiring pidi olema kaks korda nädalas aga juhtus et tulnud terve nädala. Ema hakkas siis tühjale balloonile kaasa andma ümbrikut 3-e rublaga. No siis oli gaas alati õigeaegselt kohal Ükskord nägin kuidas 53 "rest" sõitis võpsiku vahele ja tüüp hakkas seal balloonide juures voolikuga midagi askeldama.
No ilmselgelt said mõnedest tühjadest balloonidest jälle "täis" balloonid jne.

[cesium]

vedelgaasi kamaz veokat ei mäletagi, et oleks näinud, küll aga zil-e. Neid liikus kolme sorti- poolhaake ja madel tsistern ning tavaline porte, balloonid kastis. kusjuures madel ported olid ЗиЛ-130Г ehk pikem variant, mis piltide järgi otsustades pole venemaal liiga levinud.

madel tsistern АЦТ-8-130 СПГ

[Aspelund]

Kunagisele Viljandimaa Lembitu kolhoosile eraldati kaks uhiuut Niva't, neid, mis kandsid tähist 5M juba. Palju kõikvõimalikke lisajuhtmeid ja "elektroonikat" peal.

Kolhoosi aga jõudis täpselt üksainus. Teine lõpetas kodusõidu maanteekraavis. Kummuli. Sellest piisas, et kombaini kere kõveraks väänata ja nii uhiuue kombaini eksistents lõpetada... Kes kahju maksis, pole teada.
...................................

Aga gaasivedajate kõrval olid veel kaks lisateenistusega ametit. Prügiauto vedaja ja briketiveok. Briketiveoki juht sai väikese nutsu selle eest, et ta briketti maha kallutades ettevaatlik oleks. Mäletan isegi väikese poisina, kuidas pidin briketiautot ootama ja siis juhile väikse rahatähe sokutama.

Prügiveoki juht õngitses aga oma koormaid prügimäel maha kallates sealt välja eelkõige klaastaara. Ja seda polnud mitte vähe. Pesid puhtaks ja kopikaid tuli kolinal.

Muide, Teet Kallasel on üks tore novell prügimäe juhist, kes nii hästi teenis, et endale Mercedest osta tahtis...aga siis kõigest ilma jäi.
..............................................

Kombainiga seoses veel üks lugu. Suviti oli minusugune tatikas ikka maal vanaisa-vanaema juures. Ja kui viljavõtt alguse sai, siis oli vaja põllu serval passida, et näha, kuidas see viljavõtmise värk käib. Linnapoisi asi ikkagi. Müristasid siiski Gagarini nimelise sovhoosi kombainid põldu mõõda ringi, niikaua kuni ühel punker täis sai. Vilja vedasid mäletamist mööda haagisega Belarussid. Aga igatahes midagi seal viltu läks, sest minu nähes asus kombain ennast kasti asemel lihtsalt põllule tühjendama. Ja maha läks ikka hea hulk vilja.
Ülejäänu sattus ikka kasti ka, aga maha jooksnud viljahunnikule visati põhku peale ja kaeti ära. Ja viljavõtt läks edasi nii, justkui poleks midagi juhtunud.
Mina ei suutnud nähtut muidugi endale hoida ja otsisin vanaema ülesse ning rääkisin talle põllule jooksnud vilja loo ära. Koos võtsime käru ja läksime otsima. Koht oli küll teada, aga kui kõrvuti on kümme täitsa ühe näoga vaalu, siis läks õige põhuhunniku leidmisega aega. Aga kätte me selle saime ja üleliigne vili veeres kanatoiduks.
Vanaisal oli pärast kombaineriga sellest juttu, too oli siis öelnud muigamisi, et "Ma nägin jah, et poiss seal vahtis.." Aga polnud sellest liigsest viljast kellelgi asja.

[Basilio]

Vanaisal oli pärast kombaineriga sellest juttu, too oli siis öelnud muigamisi, et "Ma nägin jah, et poiss seal vahtis.." Aga polnud sellest liigsest viljast kellelgi asja.

Kunagine kolleeg TREV-i päevilt pajatas, kuidas ta kordusõppuste raames uudismaale vilja vedama saadeti. Kui kallur koormaga porimülkasse kinni jäi, kallutati koorem sinnasamasse ja rabeleti tühja autoga välja. Järgmine masin jäi samasse kinni ja kõik kordus seni, kuni mülgas sai vilja täis ja sõideti rõõmsalt üle. Ja kedagi ei kottinud!

[Potsataja103]

... võiks siis ju A-kat ka olla ... piisas madalama kati saamiseks eksternina tehtud sõidueksamist.

80 ndatel tehti tsikli eksamit piirital poe taga,tee laius võis olla mingi 3m kahel pool teed kõnnitee äärekivid ja äärekivide vahele pidid ära mahtuma 8 sat tehes,8 pikkus polnud piiratud ...

Isegi sai seal Pirita poe taga neid kaheksaid keerutatud (1989), kogu grupi peale juhtusid ka mõned artistid, kes suutsid kõrvaloleva taarakastide hunniku purustada või kellel tsikkel (Minsk) kahe jala vahelt lihtsalt ära sööstis. Need tõmmati eksaminimekirjast lihtsalt maha.

[Mufff]

Üks minuga juhtunud lugu.
Oli 1991 aasta. Olin siis 16. aastane ja vahetevahel lasti mul isa uue 05-ga õppesõitu teha. Nagu siin juba märgiti, oli sellel ajal lubatud lubadega juhi kõrval tavaautoga õppesõitu teha. Sõita oskasin hästi, sest vanaisa oli mind Dozaaf-i Zil-130-ga sõitma õpetanud, kuid harva lasti mind rooli sellepärast, et isa oli selle 05-e uuena Soomest ostnud ja see oli rohkem nagu perekonna reliikvia.
Igatahes olime perega Kloogarannas suvitamas ja Jaanipäeva tähistamas ning oli aeg hakata tagasi Tallinna sõitma. Kuna isa polnud veel kaineks saanud, siis otsustati, et las poiss teeb õppesõitu. Mind pandi rooli ja isa istus kõrvalistuja kohale ning üritas asjalikku nägu teha. Ega me eriti kaugele sõita ei jõudnudki, sest enne Paldiski maanteed pidasid "musorid" meid kinni (nimi tuleneb venekeelsest sõnast "musor" eesti keeles - prügi - vedeleb tee peal ja segab sõitmist). Ma ei mäleta, mis see häda oli, kuid miskil põhjusel musoritele minu õppesõit ei sobinud. Võib-olla polnud meil märke, kuid mäletan, et olid mingid erilised tähenärijad. Igatahes lõpp-tulemus oli see, et miilitsad ise omal algatusel ajasid roolist minema kaine noormehe ja kamandasid rooli korralikult tahmase perepea. Paps üritas siis ümber auto kõndides igati sirgelt käia ja ei julgenud teine eriti hingatagi. Igatahes koju me sealt sõitsime ja pärast sai neid miilitsaid ikka naerdud. Sellise asjaga saab hakkama vist ainult miilits - võtab kaine juhi maha ja paneb joodiku asemele, et liiklus ikka turvaline oleks.

[pen.skar]

reamees Simsoni päästmine: Kohal
1968-ndal hakkas Moskva alla stroibatti ka Zil 555 tulema. Tartu poiss Simson Uno sai ühe katusele keeratud, muidugi mitte marsruudil. Kähku sai Arus Heino kraanaga K-104 ja Rakvere poiss Lingrein Peeter pika zis`ga sinna saadetud. Toodi ka vahelejäämata ära. Vist oli Muhumaa poiss Rand Enos see, kes poolvalmis raketibaasi ees(meie marsruudil) hakkas naftapütiga igasugu jälgi maurama. Paar ukseklaasi peksime sinna veel puruks, mõne laterna ja lehtvõtmeid pildusime ka laiali. Siis panime 160 rubla kokku ja tõime Lihhatsovist uue kabiini. See oli mingi standardhind tehases- andsid õigele meistrile raha, see maalis suvalisele kabiinile "brak" peale. Käis ikka oma teed edasi, kuni kõik vidinad küljes ja siis tõsteti meile peale. Mahakukkunud polte-mutreid pühiti ka paar naelakasti kaasa (kui neil liinil midagi näpust pudenes, jäigi panemata). Nädala pärast jõudis majorini jutt avariist kauges külas- me küll ei teadnud sellest midagi...

[pontu6]

Neid toredaid lugusi lugedes meenub mullegi mu esimene mootorratta sõit. Võisin olla siis umbes 14-15 kui ühel ilusal suvepäeval, vanaema jures, garaazi juurde juhtusin. Seal aga panid vanaema elukaaslane koos mingi kamraadiga tinunni. Ja mehed olid parasjagu sellises tujus, et vana küsis mu käest, kas ma motikaga ei taha sõita? Nimelt vanaema elukaaslasel oli K-750. Eks ma ikka tahtsin. Säärekas oli mul omal ja mootoreid ei kartnud. Mis seal siis ikka? Kargasin kohe sanga ja sõit läks lahti. Tegin paar väikest tiiru ja väga lahe oli. Mõtlesin siis, et kasutaks juhust ja tõmbaks ka ühe vähe pikema sõidu. Käiks äkki vanatädi juures? Mõeldud tehtud. Üks ots umbes 4 kilti kruusateed. Algul läks kõik libedalt kuni esimese kurvini , mida ma julgelt võtma asusin, kuid rooli välja keerates ei jõudnud seda enam tagasi keerata ja sõitsin sisekurvis teelt välja. Tee ääres oli aga umbes meetri sügavune lai veega kraav. Sinna ma siis maandusin. Ratas jäi püsti ja kohutav aurupilv käis üle pea. Mootor suri välja ja ehamatus oli suur. Kui esimene ehmatus mööda sai tuli hakata mõtlema, mis nüüd edasi? Keretäis ilmselt on soolas. Kuna kraavi teine serv oli madal ja lauge, siis mõtlesin, et lööks masina käima ja sõidaks lihtsalt teisele poole minema. See aga ei õnnestunud. Kas sellest, et sumpsid olid vees või millestki muust. Ei tea. Siis kuulsin aga lähenemas mingit veokat ja ronisin teele abi paluma. Saabujad olidki õnneks tuttavad Gas 53ga, kes ratta autoga teele tõmbasid. Sõbralikult muigasid ja edasi sõitsid. Teel olles sain masina käima ja väga aeglaselt sõites käisin vanatädi juures ikka ära. Eks ratta puhastamist ja vaatamist oli kõvasti, et see muda ja rohi sealt kätte saada. Tagasitee oli õnneks probleemideta ja parkisin masina alguspunkti tagasi. Mehed panid endiselt tina ja mina oma seiklustest ei rääkinud. Ka veokajuht ilmselt mitte, sest ka hiljem pole see jutuks tulnud.
Ei tea kas sellest või mingil muul põhjusel jäi mul motika periood vahele. Järgmised seiklused olid kõik autoga. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ilmselt oligi see mu mootorratturi karjääri ainuke pikem sõit külgkorviga mootorrattal.
Vot selline lugu.

[Mossemees]

Väga valus/kallis laks - KamAZ koos pütiga kinni maksta

Aga mis neil muud üle jäi - kui asi oleks suure kella külge, miilitsasse ja kohtusse läinud, oleks laks olnud veelgi valusam. Kinni plekkida oleks tulnud niikuinii ja lisaks veel suure tõenäosusega oleks vastavas koloonias saanud aasta-paar paranduslikke töid teha.