[isandpauk]

Vahepeal korjandusega hangitud 33 kastist gaasibaloonidest on jäänud meie koopasse ainult 1 kast.
6 Kasti läks ksf. Wagoneerile Ukrainasse toimetamiseks.
10 kasti viis Ants Punning Volodimirisse, kus vabatahlikud jaotavad need edasi.
5 Kasti viis Ants Punning Harkivi taha üksusele, kus üks Eesti mees hüüdnimega T-Bone tehnikat remondib.
9 Kasti viis ksf. Telc kahele erinevale üksusele. Detailid hiljem.
2 Kasti said koos Ants Ermiga hiljuti teele, lähevad koos autodega Novovolõnskisse.

Lisan ka mõned pildid
Soront nimega Hobutalu on värvitud rohelisest halliks. Mingi õhutõrjeüksuse vajadus. Masin oli originaalis hõbehall metallik, siis roheline ja nüüd hall.
   


Detsembris viidud Tarakan-1 on jõudnud rindele. Need on vist juba vanad pildid, lumi veel maas.
   
   

[wagoneer]

Transit liigub UA-s ringi,roolis vahelduva eduga Raivo Olev ja Vahur Laiepa. Üks sihtkoht oli ka Kramatorski läheduses kus anti Sergole üle mõned kaubad. KSF tunnedb ära mõningad kastid vajaliku teibiga.Suured tänud ja kummardused. Ja tänud Kaidole(Sergo klassivend) Makita tööriistade eest. PS! kui garaazi kanti satud,siis näitan miks kohe uus virn teipi sinna läheb. 
https://maailm.postimees.ee/7964242/vahu...lastekodus  Sealt natuke alla kerida tuleb blogi osa Egert ja Foy,kass ja koer 
Seal siis juttu Egertist kellele läks Frontera. Loodetavasti saadab Egert ka mõned klõpsud asjadest ja autost. 
Frontera sõitis nii öelda kaubaautona kaasa ka väga pika ringi UA-s enne üle andmist. Ja 20km enne üleandmise kohta jõudmist vandus alla kütusepaagi kronsa ja paagi tagaosa prantsatas maha. Õnneks sai auto viia remondikohta kus ta juba järgmiseks hommikuks korda tehti. Aga kuna Egert ei saanud enne pealelõunast aega tulla,jätkasid Raivo ja Vahur oma ringi. Egertile sai muidu kaasa pakitud mõned kastid gaasi koos põletitega ja teipi ja mõned veel soovitud asjad.

[isandpauk]

Põhja-Tallinna üksuse juhid on edukalt Ukrainast tagasi. Kohale toimetati kolm autot, kõigil peal koormad varustuse ja humanitaarabiga.
Pikem lugu tuleb siis, kui juhid on puhanud.

Põltsamaa², Ikstreil ja Narva-1 - pildil Zaporizzja linna sildi juures.
   

Nissan Ikstreil on juba tööl:
   
   

[alfredo]

Kui see just saladus ei ole, siis mis nende autode omandivormiks jääb peale sihtkohale jõudmist? Küsimus tõukub olukorrast, kus ükski neist sõidukitest ei jõua ilmselt siia enam kunagi tagasi, aga kohalikus registris olemisega seonduvaid kohustusi on hetkelgi piisavalt ja aasta pärast tuleb juurde.

Teine küsimus oleks PL-UKR piiriületuse kohta. Meediat jälgides jääb mulje, et kõik punktid on punavalgete sitalaoturitega blokeeritud ja järjekorras seisab tuhandeid veokaid - kogu elu seisab. Ja siis loen siit umbes kolme-neljapäevastest reisidest Ukrainasse. Midagi nagu vähe ei klapi siin.

[wagoneer]

Autod viiaks UA-sse ja sealt saadud paberiga mille väljastab vastav väeosa või fond kes auto vastu võtab,saab ARK-is auto Eesti registrist kustutada lõplikult.
Üle piiri minekuga on nii ja naa. Pigem peedistatakse suuri veokaid(rekkasid). Aga Frontera ja Transiti kombinatsioonil mis läks,sai tänu Poola humanitaarabi peale võtmisele mingi humanitaarabi numbri. Ja selle numbriga ei tohi need põlludebiilikud sind puutuda. Ja ei puutu ka. Aga kuna Frontera sõitis esimesena ja Transit tuli väikse viivitusega järgi,siis sai roolis olnud Vahur väikse kõigutamise osaliseks. Peale seda kui Fronterat juhtinud Raivo oli välja tulnud ja näidanud vajalikku paberit,tõmbasid need debiilikud tagasi. Nemad läksid üle Medykast(vist kirjutatakse nii).
Ants Erm ja MTÜ Toeta Ukrainat ja päev varem MTÜ Südamega Ukrainast läksid Ustyluhi kaudu ja probleeme ei olnud. Eks põhjatallinna üksus kommenteerib ka kui puhanud on.

[isandpauk]

Kui see just saladus ei ole, siis mis nende autode omandivormiks jääb peale sihtkohale jõudmist? Küsimus tõukub olukorrast, kus ükski neist sõidukitest ei jõua ilmselt siia enam kunagi tagasi, aga kohalikus registris olemisega seonduvaid kohustusi on hetkelgi piisavalt ja aasta pärast tuleb juurde.

Teine küsimus oleks PL-UKR piiriületuse kohta. Meediat jälgides jääb mulje, et kõik punktid on punavalgete sitalaoturitega blokeeritud ja järjekorras seisab tuhandeid veokaid - kogu elu seisab. Ja siis loen siit umbes kolme-neljapäevastest reisidest Ukrainasse. Midagi nagu vähe ei klapi siin.

Masinad võetakse Eesti registrist maha peale kohaletoimetamist ja kohustusi enam ei ole. Käime tollideklaratsioonidega ARK-is ja võtame maha.
Ukrainasse lähevad masinad humanitaarabina ehk mingit varianti neid seal ametlikku registrisse võtta ei ole ja riigist ka välja ei saa.
Tõenäoliselt ainus masin, mis siia kunagi tagasi jõuab, õigemini jõudis oli ksf. Wagoneeri Patrol, mille viimisel läks deklareerimisega vähe võssa.
Detsembris viidud autode numbrid all - Arki otsing ütleb, et masin on "Registrist kustutatud kui Eestist väljaviidud sõiduk"
579BTY
532FMK
404MGL
823BHD
150ATD
164MDO
358BGT
Mis sitalaoturitesse puutub, siis blokeerivad jah vahelduva eduga suuri veokaid aga tavalise sõiduautoga ülesaamine ei ole seni suuremaid probleeme valmistanud. Autod sõidavad sinna igaüks oma juhiga. Samas, kui masinad viidaks sinna treilaga, siis oleks jama majas küll. Lisaks on seal osa piiripunkte, kus ongi ainult lubatud näiteks kuni 7,5 tonni ja osad, kus on vastupidi.

[wagoneer]

Frontera eest saadeti ka tänusõnad lugupeetud KSF-idele kes ikka jõudu mööda toetavad.
https://youtu.be/79KX9gzQpuw

[Daff]

. Ja selle numbriga ei tohi need põlludebiilikud sind puutuda..

Peale seda kui Fronterat juhtinud Raivo oli välja tulnud ja näidanud vajalikku paberit,tõmbasid need debiilikud tagasi. 

   


On sul pädevus visuaalselt paari meetri kauguselt hinnata inimese vaimset seisundit?

[wagoneer]

. Ja selle numbriga ei tohi need põlludebiilikud sind puutuda..

Peale seda kui Fronterat juhtinud Raivo oli välja tulnud ja näidanud vajalikku paberit,tõmbasid need debiilikud tagasi. 

   

On sul pädevus visuaalselt paari meetri kauguselt hinnata inimese vaimset seisundit?

Ei hakka vabandama kui su tundeid kuidagi solvasin. Aga kui inimesed astuvad teele ja hakkavad humanitaarabi kirjadega kaubikut kõigutama on tegu vaimselt alaarenud inimsetega.

[isandpauk]

. Ja selle numbriga ei tohi need põlludebiilikud sind puutuda..

Peale seda kui Fronterat juhtinud Raivo oli välja tulnud ja näidanud vajalikku paberit,tõmbasid need debiilikud tagasi. 

   
On sul pädevus visuaalselt paari meetri kauguselt hinnata inimese vaimset seisundit?

Aitab küll Daff. Kõik juba niigi teavad, et sulle Ukraina ja Ukrainlased ei meeldi.
See siin ei ole tülinorimise teema.

[Telc]

 Eks põhjatallinna üksus kommenteerib ka kui puhanud on.

Pikem jutt tuleb, vastan konkreetsele piiriületamise küsimusele.

Suures riigis on isegi piiripunktides protestimine igas kohas erinev. Üldiselt 24/7 ei viitsita väljas olla ja jaurata, lehm tahab lüpsmist, lapsed peksmist ja naine khm... Seega on protestid aktiivsed mingist kellast hommikul kuni õhtuni.

Igas punktis on vastavalt viitsimisele ja temperamendile ka läbilaske erandid. Osades kotitakse rekkasid. Osades kõiki. Osades lastakse läbi liinibussid. Osades nt 3 rekkat tunnis. Humanitaarabi ei takistata.

24. veebruaril katkestasid poolakad sõjaalguse aastapäeva puhul blokaadi Ustilugi piiripunktis. Teel sellest teada saades jätsime ööbimisplaani kus seda ja teist ja vajutasime pedaali, et samas kuupäevas piirile jõuda.

23:00 sõitsime tavapärase pikkusega transiidijärjekorrast mööda, traktorite ja heinapallide spaleerist läbi rohelise koridori tõkkepuuni, mis kohe meie ees avanes.

Kuus minutit hiljem sõitsime üle Bugi jõe Ukraina poolele.
Rekord.

Tagasiteel läks järjekorras tiksudes kahe riigi piirivalvega 2,5h, mis täiesti normaalne. Punktist väljasõitu Eesti numbriga, kuid kirjadeta väikebussil ei takistatud.

[Telc]

Autode tollimise ja arvelt mahavõtmisega ja Ukrainas tsiviilkasutusse sattumisega on lisada täpsustav nüanss:

Kui annetusena tollitud masin on olnud armee arvel/kasutuses kolm aastat, on mingi võimalus see saada tsiviilregistrisse. Sellega ka mingis mahus huiatakse, pannes auto küüni seisma ja ootama.

Selle vastu ka võideldakse (sh detsembrist karmistunud deklareerimise kord ja järelkontroll). Ja eks ole siiagi teemasse hilisema tagasiside pilte jõudnud, et masinad rindele on jõudnud. Ausaltöelda on suht nõme paluda mehi, kelle välimusest ja olemisest sa saad aru, et nad on tõesti "nullist" autole järele tulnud ja sinna kohe tagasi lähevad, et "tee tulistamise vahele pilti ka", aga kutid saavad aru, miks see palve.

Lisa: see reis sai samadel põhjustel paks patakas Tähtsaid Pabereid toodetud. Aasta tagasi läks vaja kahte. Teine neist tollideklar, mille ise piiril täitsin.

[alfredo]

Tänan muljekate vastuste eest!

[Telc]

Ja samal ajal kui poolakad blokeerivad Ukraina piiri, tuleb sadu ja tuhandeid koormaid valgevenest ja veremaalt takistamatult.

https://www.pravda.com.ua/eng/news/2024/02/29/7444429/

[isandpauk]

Põltsamaa² on jõudnud tööpostile
   

[nastik]

Lisan veebruari Põhja-Tallinna garaaži toetuskonto väljavõtte.
EE387700771008885941
Toeta Ukrainat MTÜ
                   

Halliga on märgitud segadus rendihaagise maksega, mis läks näpuvea tõttu rohkem ja tagastati. Oma suur haagis talvitub Saaremaal ja selle ära toomise asemel oli mõistlikum päevaks rendist võtta.
Kontoseisust 425.- € on ksf 41Degree "Tibu" märksõnaga korjandus varustuse ostmiseks. Seda raha kasutab tema ja me oleme pakkunud kohale toimetamise transporditeenust 

Kuna nädalavahetusel küsiti minu käest, et kui palju me endale palka maksame? Siis lisan siia igaks juhuks korduse mõttes ka meie tegutsemispõhimõtted:
Toetuste eest ostame autosid, varuosasid ja varustust. Keegi selle tegevuse eest töötasu ega mingeid muid tasusid ei saa vaid maksame ise peale. Kohale sõitmise kulud kannavad juhid ise. 
Annetus on tulumaksuvaba.

Tänan kõiki, kes on toetanud raha, nõu või jõuga! Suhteliselt madalate ressursside juures oleme koos suutnud anda päris märkimisväärse panuse.

[ert]

https://www.facebook.com/commerce/listing/823720832894379/?media_id=0&ref=share_attachment

Üks Sorento.

[Telc]

Pühapäeva hommikul jõudsime tagasi Põhja-Tallinna viimaselt reisilt. Seekord viisime kaks autot ise Zaporižžjesse kohale.
Minu emotsioonivaese ja igava aruande "sõitsime sinna, andsime autod ära, sõitsime tagasi" asemel palusin oma muljed kirja panna Liil, kes oli kogu sellel teekonnal X-Traili piloot:

Abituse ja tühisuse tunne on, kui ei saa mitte kui midagi teha selle vastu, et su türannist naaber tümitab endast väiksemat, ent see eest oluliselt tarmukamat tegelast. See on see tunne juba kaks aastat kestnud Ukraina sõjaga. Ma ei saa seda ogarust kinni keerata. Ma ei saa annetada suuri summasid, sest mul ei ole väikseidki. Ma ei saa rindemeestele autosid remontida, sest seda ma ei oska. Küll aga oskan ma autoga sõita. Ja siis tuleb sõita, sest isegi mikroskoopiliselt väike panus kogu selle tohutu ebaõigluse lõpetamiseks on siiski panus. 
Heade inimeste toel olid teised head inimesed putitanud rindekõlbulikuks 3 masinat – Nissan X-Traili, Kia Sorento ja Nissan Navara kastika. Need olid nüüd vaja Ukrainat kaitsvatele üksustele viia. Mind kutsuti appi ja ma läksin. X-Trailist sai mõneks ajaks mu kodu, pelgupaik ja sõber.
Asusime Ukraina poole teele siis, kui Pika Hermani torni heisati Vabariigi aastapäeva puhul sini-must-valget: 24. veebruaril, kaks aastat pärast sõja algust veidi peale seitset hommikul. Kolm autot, roolis kolm sõgedat (või kolm musketäri või kolm põrsakest, kui soovite – Tanel, Kaupo ja Lii), pardal üks Triinu ja igas autos maast laeni humanitaarabi. Plaan oli aus – sõidame mõistlikult, ööbime Poolas, järgmisel päeval ületame piiri ja kütame humanitaarabi ja Triinu mahalaadimispunktide kaudu mõne päeva vältel Zaporižžjasse, kuhu militaarüksuse poisid kahele masinale järele tulevad. Juba esimesest lõunast oli selge, et läheb lappesse! Selle hullumeelsusele kalduva kambaga ilmselt teisiti ei saagi. Pärast paari põgusat „vana kohv välja, uus sisse“ pausi täitsime end lõpuks, enne imelist päikseloojangut, kuskil tundmatuks jääda soovivas Poola linnas mäkdisnipardi nimelise burgeriga. Üks asi viis teiseni ja selgus, et jõuame sõita veel küll ja küll ning sai otsustatud, et sõidame ikka kohe jutiga Ukrainasse ära. Asjal praktiline põhjus ka: Poola pahased põllumehed olid sõja alguse aastapäeva puhul trakatsid piiripunktist minema sõidutanud ja napilt kuid kindlalt peaks ju enne südaööd piirile jõudma. Peab tunnistama, et me ei sõitnud tempoga, millega väärikas eas inimesed tavaliselt turule kihutavad. Raadioside kaudu esimesest autost teade, et pärast kurvi pole kedagi, küta nüüd neist neljast rekkast mööda. Pimedas kurvis. Jah, ma ei lähe sinna tüüpidega, keda ma ei usalda. Tasus ära, jõudsime küll!
Piiri ületus läks oodatust oluliselt ladusamalt: 48 minutit EUst välja ja UAsse sisse koos tollidokumentidega! See ebatavaliselt kiire protsess oli toetatud ja juhitud kogenud kaaslaste poolt – ma ise istuks ilmselt siiani selles transiidijärjekorras ja nutaks end õhtuti magama. Selle asemel olin 25. veebruaril, kell 1.30, 17 tundi pärast starti Volodõmõri linna esindushotelli voodis ja asusin usinasti Triinut oma norskamisega segama.
Hommikul nautisime hotelli papptopsikohvi, andsime ära osa militaarabi Kostjale, kes eestlastega suhtleb ilmselt rohkem kui ukrainlastega ja kimasime kohe edasi Kiievi poole. Või nii ma vähemalt arvasin, et kimame. Tegelikult kökerdasime esimese otsa mööda teid, mida võib meil kohata kuivatite ees, mis hüljati siis, kui Laar Eesti põllumajanduse pausile pani. Kui ma sellise kuivati juurde jeebiga satun, siis ütlen: ärme sinna läheme, jääme ju kinni. Mul on üks tuttav, kes kunagi ütles, et vaja on jeepi, sest Tallinna teedel ei saa sõiduautoga sõita. Tuli meelde, ajas naerma hetkel, kui kohaliku numbrimärgiga Mustang meie aatelisest kolonnist mööda tuiskas. Ühel hetkel läksid teed ilusaks ja kiireks. 
Emotsionaalselt pani mulle esimese reaalsuse olukorrast pähe pidevalt teel nähtud kontrollpostid, sõjamasinad ja laigulised. Oli pühapäev - rindelt koju käima saanud mehed kiirustasid sõtta. Pea igas suuremas külas võis märgata mõnd bussi ja selle kõrval mehi, kes enne bussi astumist resigneerunud ilmel oma viimast suitsu teevad. Mu silm on laigulistega harjunud, olen selliseid üle paarikümne aasta sõpruskonnas ja õhtuti kodus näinud. Tavaline värk! Kuidagi jube karmilt mõjus see enda küündimatu õlakehitus, et laigulised, tavaline värk! Kohe sinna otsa taipamine, et oota, need mehed ei lähe nädalavahetuseks maastikule müttama ja ei räägi pärast teetassi taga sõpradele, et ma sain seekord ikka eriti ägedat toru lasta! Täitsa lõpp kui lahe pauk! Need mehed ei pruugi tagasi tulla ja kohe kindlasti ei ole neid oodata paari päeva pärast. Kõige südantlõhestavam pilt oli linnakeses, kus varustuses noorsand lippas ummisjalu mäest üles üheksakordse maja suunas, käes suur roosikimp. Need roosid tuli ju saajale enne sõjabussi istumist ära viia, sest ei ole mingit garantiid, et järgmine kord, kallis, järgmine kord…
Aga teed, nagu öeldud, läksid kiireks ja nelja paiku olime Kiievis ning loobusime oma kaunist kaaslannast. Jäid kolm põrsakest, humanitaarabi, Navara, Sorento, X-Trail ja teekond itta. Külastasime Ukraina kööki pakkuvat puhvetit, et keha kinnitada. Söök oli imeline, aga vahepeal hakkas sadama ja läks pimedaks. Meie masinad olid ikkagi masinad, mitte autod. Kiievi liikulusesse keerates sain oma usaldamise nivoo tiimi vastu taas proovile panna: kui ma nüüd Sorento järgi täiesti huupi välja keeran, siis äkki ei sõida keegi mulle sellel neljarealisel teel küljepealt sisse. Ei sõitnud! 
Veel kontrollposte, veel teid, veel külasid. Muuhulgas ka üks tore külapood, kus ostsime õhtuks kõike tarvilikku. Mul kripeldab siiani, et ma seda lahtist heeringat ei ostnud. Lahke külarahvas meie kummalist konvoid piidlemas. Tšerkassõ võttis meid oma embusesse neljatärni hotelliga, mille ukse kohalt me tegelikult hommikul kavatsesime osad tärnid maha kruvida. Mõistsime, et sõja aeg, ilmselt on ikka iga tärn abiks. Olime pea-aegu ainsad külastajad ka, turismihooaeg sai terrorriigi rünnaku tõttu kaks aastat tagasi läbi.
Hommikul avastasin, et X-Trail on mulle armsaks saanud. Täitsa rõõmustasin, et jälle „koju“ ja  sõitu sai. Sõit juba harjumuspärastel „huvitavatel“ teedel. Vahepeal kostus raadiosaatjast, lisaks lollidele naljadele ja küsimusele, et kuidas sul kütusega on (see oli meie tiimisuhtluse põhiküsimus, X-Trail on üsna janune miisu!) ka teade, et kakstuhat nii-ja-niisada kilomeetrit on jälle läbitud. Suundusime Dniprosse, et osa humanitaarabi maha laadida.
    Dniprosse saadetud kraam ja sealne vabatahtlik
 Dnipro, sõbrad, on üks ütlemata kole, aga see-eest vajalik linn – seal on palju organisatsioone, kes rindejoonele lähedal päriselt kasulikud saavad olla. Kuna me olime graafikust ees, otsustasime veeta paarkümmend minutit jõe ääres. Krookus õitseb, Dnepri jõgi voolab, aga kõik on kurb ja sõjane. Väga sõjane. 
    Kevad Dnipro kaldal
Teel Tšerkassõst Dniprosse sõitis meile vastu palju rasketehnikat, võsas toimetasid sõdurid, külade äärde metsaservi olid pandud sildid: ettevaatust, miinid. Memmed lähevad muidu seenile ja lendavad vastu taevast. Õudne reaalus! 
Meie seadetesse tõmmatud Ukraina hoiatusäpid andsid teada, et Zaporižžjas on õhuhäire. Poisid lülitasid telefonidel hääled välja, et see hoiatus pidevalt ei piiksuks ja sisse me sinna sõitsime. Kuna õhuhäire tõttu virtuaalne navigatsioon enam ei töötanud, sõitsime natuke tunde järgi ja natuke lehvitamise peale õigesse kohta kohale. Meid võttis vastu heategevusorganisatsioon ja rindemehed, kes olid autodele järele tulnud. 
    Zaporižžje vabatahtlik organisatsioon "Sõduri abi" Siit saab varustust, süüa, pesta ennast ja riideid. Ja hingeabi.
See oli üks vastuolulisimaid olukordi mu poolpika elu jooksul. Ühelt poolt selline slaavilik pidulikkus ja tänu, teisalt need rindemehed! Nad on väsinud nagu koerad! Loobusin mulle armsaks saanud X-Trailist kahe Vova kasuks. Rindevovad on kaks aastat järjepanu sõdinud: üks neist 28. veebruarist 2022 ja teine märtsist 2022. Nad ütlesid, et ei tunne enam midagi peale väsimuse, tülpimuse. Ei hirmu, ei kurbust maha notitud sõprade pärast – mitte kui midagi! Nende pilgust paistis see sekundiga ka välja. Nad lihtsalt tahavad, et see kõik lõppeks, et „sõbralik vennasrahvas“ oma kahurid kokku pakiks ja minema kaoks, et saaks ometi koju. Sõjast nad rääkida ei tahtnud. Üldse. Küll aga tahtsid nad rääkida oma lastest ja kodust.
 Mõlemad rindevovad ütlesid, et lapsed on ainus põhjus, miks nad seda kõike veel teha suudavad. Nad ütlesid ka seda, et on üksi – kedagi ei huvita, poliitikud jokutavad, abi pole kuskilt loota, saab ainult elus püsida. Nad olid maastikuluuretel käinud jala ja olid, vaatamata oma totaalsele väsimusele ja mitte midagi tundmisele, siiralt tänulikud selle X-Traili eest ja kiitsid mu vaprust. Mul oli piinlik, ulmepiinlik. Ma tegelikult ei teinud ju mitte midagi, sõitsin lihtsalt paar päeva! Soojas autos. 
    Lii, X-Trail ja 141. brigaadi võitlejad Vova ja Vova
    Telc, Sorento ja 65. brigaadi sõdurid
Ööl kui päeval huilgav õhuhäire on seal linnas igapäevane reaalsus. Inimesed tunnevad ennast üksi. Rindemehed ei tea, mida järgmine pooltund nende elus toob ja keda enam homme nendega  võitlemas ei ole. Lapsed ei saa kooli. Ei tea, kas see meie maja ikka homme alles on. Aga elu läheb edasi. 
Tagasi kulgesime Navara kastikaga: Kiiev, Lviv – juba „tsivilisatsioon“. Andsime Volõdõmõris Navara Kostjale, Teet tuli meile bussiga järele ja kimasime koju. Sõitsime jälle soojas autos.
    Navara Volodõmõris üle antud pärast Zaporižžjest tagasijõudmist 
Rindevovadele auto viia, mille head inimesed on oma kõhu kõrvalt soetanud ja teised head inimesed rindevormi sättinud, oli vähim, mida ma selle napaka türannist naabri agressiooni vastu teha saan. Lugu sellest, kuidas ma tegelikult mitte midagi suurt ei teinud, aga mõned ka meie vabadust väsinult kaitsvad mehed said endale natukesekenegi paremad tingimused ja tundsid korraks seda, et kedagi huvitab. Me saame tegelikult teha midagi, et ei oleks abituse ja tühisuse tunne, pisikesi ja veidigi kasulikke asju.

[wagoneer]

Üli värskendav on lugeda kellegi teise poolt kirjutatud kommentaari kui meie endi poolt kribatut Vastik öelda,aga liiga ära harjunud ja ei pane enam tegelikult paljut tähele või siis ei lase seda endal tähele panna. Kraaps ja kummardus.

[wagoneer]

Täna sai Tartust ära toodud kaks korvraami evakuatsiooni autodesse. Nende hankimisel pani õla alla MTÜ Südamega Ukrainale. Koostöös peitub jõud. Lisaks pandi kaasa ka kastitäis med. varustust.
Kahte Fronterat pole veel õnnestunud Antsla lähistelt ära tuua kuna ligipääs kombinatsioonile Transit+järelkäru ei pidavat väga soodne olema seoses sulava teega. Eks vaatab kui natuke tahedam on. 
Transit ka UA-st tagasi. Tegi põhimõtteliselt ringi rindele peale. Ehk pikim sõit seni. Roolivõimu tagasijooks hakkas lekkima aga kohalikud abistasid ja lappisid ajutiselt augu kinni. 4000+km pidas vastu ja tänase Tartu otsa ka 
Ja siis juhtus väike äpardus ka seal. Nimelt hüppas parklast välja keerates teele ette post. Mis põrkas siis vastu transiti küljeust. Uks natuke mõlkis ja klaas lendas ka puruks.
Uut klaasi pole kindlasti mõtet soetama hakata koos vahetusega. Seega tekkis mõte panna katkise klaasi asemele plastik. Aga kui äkki kellegil vedeleb selline sobilik uks koos klaasiga ja oleks sellest nõus loobuma,siis oleks huvitatud.