10-10-2001, 04:57 AM
http://www.motolist.ee/
EDIT: link enam ei toimi
svenson edit: toimib kyll!!!
See on üks vanem link ühest Delfi foorumi kommentaarist.
Lihtsalt mõtlesin, et kui 300km/h (minupärast piisab kasvõi 150, tegelikult üks inimene sõitis jalgrattaga väikse hooga kukkudes peaga vastu trotuäärt surnuks!!!) mingi tehnorike või probleem tekib, mis siis saab?
Ise nooremastpeast üksjagu tsiklitega mässanud. Ka kõvasti vahejuhtumeid olnud. Ükskord jooksis üle 100 km/h (just kiirendasin) kett pooleks ja tagapidurisüsteemi sisse: loha. Tsikkel loopis hullumoodi, enne kui seisma sai. Hea oli, et kõrvalisem tee juhtus olema. Teine kord mingil külavaheteel nii 110 km/h sõitsin hämaras ja siis oli just esitulepirn läbi põlenud. Viimasel hetkel märkasin üle tee veetud märgistamata okastraati, just nii kõri kõrgusel. Tõmbasin meelega kohe külje maha, et äkki lohiseb alt läbi. Kui silmad lahti tegin uuesti, siis olin praktiliselt okastraadi all. Oleks võinud ju kõri läbi sõita. Üldse sai natuke liigtäiega sõidetud ja kui Dünamo staadionile ja Lasnamäe garaaþide juurde kogunemistele mind pidevalt kutsuti, siis nüüd mõtlen et jumala hea, et ei läinud. Oleks iseenda hasardist vist sodiks sõitnud. Meenutan siin endamisi Ali poolset selgitust tsiklimaailma kohta ning tagantjärele tunnistan, et ka ma ise omal ajal oma tsilitega olnud niivõrd kokku kasvanud, et alles selle emotsiooni tegelikku sügavust mõistan ehk nüüd, aastaid hiljem. Tsikkel oli elusolend, kes käitus iga päev natuke erinevalt, kord tujutses, kord \"jooksis\" väga hästi. Ka kõik enda materiaalsed vahendid tehti alati \"kahe mehe\" peale vedelaks: õlu & bensiin ja varuosad. Kui mingid jamad või tülid olid, siis kah, sõites tsikli hääl rahustas ja mõtlesid jälle: üks sõber on sul ikkagi.Igasugune elu tundus tsiklita kuidagi poolik ja tühine. Ühesõnaga tõepoolest, tsiklil on hing!
Nojah, ega vist keset linna ikka okastraate naljalt leia , aga auto tundub ikkagi hulga turvalisem. Igas mõttes. Loomulikult on ka tsikliga lahe cruisida (pole ise juba ammu seda teinud), aga siis ilmselt tõesti mingi HD või analoogse põhimõttega mootorrattaga. Kui Ninja jne. on käes, siis ju magusamad hetked umbkaudu 8000p/m hakkavad ja kohe kukud vajutama. Madalas ja tugevas momendis see tavaliiklemine just kõige mugavam ning ilmselt ka kõva tuuritamise isu peale ei tüki. Samas annab sellise mootoriga vajadusel kiirendada küllaldaselt. Sama lugu ka suuremate automootoritega (üldjuhul). Kokkuvõtteks enda tervis ja elu seisneb vististi nii ühes osas vedamises ja teises osas iseenda mõistuses.
EDIT: link enam ei toimi
svenson edit: toimib kyll!!!
See on üks vanem link ühest Delfi foorumi kommentaarist.
Lihtsalt mõtlesin, et kui 300km/h (minupärast piisab kasvõi 150, tegelikult üks inimene sõitis jalgrattaga väikse hooga kukkudes peaga vastu trotuäärt surnuks!!!) mingi tehnorike või probleem tekib, mis siis saab?
Ise nooremastpeast üksjagu tsiklitega mässanud. Ka kõvasti vahejuhtumeid olnud. Ükskord jooksis üle 100 km/h (just kiirendasin) kett pooleks ja tagapidurisüsteemi sisse: loha. Tsikkel loopis hullumoodi, enne kui seisma sai. Hea oli, et kõrvalisem tee juhtus olema. Teine kord mingil külavaheteel nii 110 km/h sõitsin hämaras ja siis oli just esitulepirn läbi põlenud. Viimasel hetkel märkasin üle tee veetud märgistamata okastraati, just nii kõri kõrgusel. Tõmbasin meelega kohe külje maha, et äkki lohiseb alt läbi. Kui silmad lahti tegin uuesti, siis olin praktiliselt okastraadi all. Oleks võinud ju kõri läbi sõita. Üldse sai natuke liigtäiega sõidetud ja kui Dünamo staadionile ja Lasnamäe garaaþide juurde kogunemistele mind pidevalt kutsuti, siis nüüd mõtlen et jumala hea, et ei läinud. Oleks iseenda hasardist vist sodiks sõitnud. Meenutan siin endamisi Ali poolset selgitust tsiklimaailma kohta ning tagantjärele tunnistan, et ka ma ise omal ajal oma tsilitega olnud niivõrd kokku kasvanud, et alles selle emotsiooni tegelikku sügavust mõistan ehk nüüd, aastaid hiljem. Tsikkel oli elusolend, kes käitus iga päev natuke erinevalt, kord tujutses, kord \"jooksis\" väga hästi. Ka kõik enda materiaalsed vahendid tehti alati \"kahe mehe\" peale vedelaks: õlu & bensiin ja varuosad. Kui mingid jamad või tülid olid, siis kah, sõites tsikli hääl rahustas ja mõtlesid jälle: üks sõber on sul ikkagi.Igasugune elu tundus tsiklita kuidagi poolik ja tühine. Ühesõnaga tõepoolest, tsiklil on hing!
Nojah, ega vist keset linna ikka okastraate naljalt leia , aga auto tundub ikkagi hulga turvalisem. Igas mõttes. Loomulikult on ka tsikliga lahe cruisida (pole ise juba ammu seda teinud), aga siis ilmselt tõesti mingi HD või analoogse põhimõttega mootorrattaga. Kui Ninja jne. on käes, siis ju magusamad hetked umbkaudu 8000p/m hakkavad ja kohe kukud vajutama. Madalas ja tugevas momendis see tavaliiklemine just kõige mugavam ning ilmselt ka kõva tuuritamise isu peale ei tüki. Samas annab sellise mootoriga vajadusel kiirendada küllaldaselt. Sama lugu ka suuremate automootoritega (üldjuhul). Kokkuvõtteks enda tervis ja elu seisneb vististi nii ühes osas vedamises ja teises osas iseenda mõistuses.