Tasa-targu ning jäärapäise enesekindlusega ikka edasi
Lasin Lotusel vee välja. Kes teab, kui mitmeteks tulevasteks aastateks. Vaadates, mis välja voolas, siis võiks arvata et ega seal ülemäära palju glükooli hulgas polnud. Testi tegema ei hakanud. Samas sisu oli puhas ning puru ja suuremaid mehaanilisi osakesi vähemalt radikast välja ei tulnud. Foto on tehtud suunaga auto ninast tahapoole. Ehk radikas paikneb kerge nurga all, taga on näha radika raami küljest lahti tulnud ning käepäeraste kruvidega paigatud jahutusventilaatorite koda. Sellel autol on elektrilisi jahutusventilaatoreid kaks. 1987 aastal (mis oli viimane täis tootmisaasta) lisandus Giugiaro kerega Esprit'le kolmas. Radiaator koos ventilaatoritega on komplekt, mis ei kinnitu mitte raamile, vaid auto põhja alla. Täpsemalt siis niigi madala auto "esimese" pagasniku põhja alla.
Siin on radiaator eemaldatud ning näha, mis on peidus esirataste vahel. Raami esiosa on sisuliselt U-kujulistest plekitükkidest kokku keevitatud raam. Selle raami vahel käib veel ka roolilatt, mis on hetkel juba eemaldatud. Raami keskel on ümarad avad, kust jooksevad läbi jahutusveetorud taha mootorini. Kusjuures torud on üks tervik ning jooksevad eest kuni tagumise mootoriruumini peidus raami kesktala sees. Giugiaro Esprit puhul (kuni 1987 tootmisaasta) on võimalik neid torusid lihtsamalt vahetada. Teed auto nina paljaks, annad lõdvikud mootoriruumist lahti ning tõmbad torud välja. Sevens'i Esprit puhul (alates 1987 tootmisaastast kuni 2004 aastani) ei mahunud torud enam täispikkuses auto esiosast välja. Jahutusvee torude vahetamiseks tuleb auto kere eemaldada. Kui vaadata olemasolevaid lõdvikuid, siis ega seisukord pole enam kiita. Soojendusradikale minev voolik on pragudega ja topelt klambritega.
Ilmselt jäävad lugejatele silma hulk kaablisidemeid ja nende paigutus. See, mida fotol näete on see, kuidas need autod komplekteeriti ja kuidas need tehasest välja veeresid. Ja kasutatigi nipukaid ja just niimoodi kasutati. Ka voolikuklambrid on autentsed. Roostevabad klambrid tsingitud pingutuskruvidega. Ka kaabeldus on autentne. Ei mingit kaitserüüsi ega midagi sellist. Mis vajas kaitset, see teibiti. Kui osta uus kaablikomplekt, siis on see samamoodi teibitud. Need kaks märgistatud otsa, mis fotol ripuvad, need on jahutusventilaatorite toide. Sellised pistikud on Esprit puhul standardsed. Neid leiab igalt poolt.
Sellel fotol nähtav vidin radiaatori taga jahutusvee torul on Lotus Esprit omanikele ehk kõige rohkem muresid pakkunud ja tänini pakkuv element - jahutusventilaatorite lülitustermostaat. Ülioluline asi tagamootoriga forseeritud mootoriga sõiduki puhul. Ja mida disainerid on teinud. Fotol olev toru on termostaadi kohast väljavõttega. Üleme siis, et sisuliselt on tegemist kolmikuga, mille vaba ots on seest "pimedaks" tehtud. Temperatuurilüliti ei ole otseses kokkupuutes jahutusveega, vaid on surutud alumiiniumpinna vastu kolmiku sees. Et andur oma pesas loksuma ei hakkaks, on selle ümber paigutatud veel kummist tugirõngas. Ümber lüliti käib omakorda fotol olev tugiklamber ning see klamber tõmmatakse omakorda jahutusvee toru ümber kinni - üllatus - kaablisidemetega. Kui lähete omale uut andurit ostma, siis komplekt näeb välja
selline. Kui nüüd arvesse võtta, kui peidus see andur on, kuidas ja kuhu on see paigaldatud, siis pole just palju vaja, et ventikate lülitusreleedele vale (liiga hiline, kui üldse) signaal saata. Lotuse armatuuris on küll olemas märgutuli, kui jahutusventilaator ei lülitu, kuid see signaal muutub aktiivseks alles pärast seda, kui andur torustikul on andnud käivituskäsu - sisuliselt annab märku, kui lülitusreleedes on viga. Seega on äärmiselt oluline (ning Esprit omanikud on seda harjunud pidevalt tegema) juhil pidevalt silma temperatuurinäidikul hoida. Iseenesest on radiaator sedavõrd suur ning efektiivne, et normaalse sõidu ja meie suvises kliimas lisajahutust ei vaja. Foori taga kauem seistes ning teravamat sõitu harrastades, siis küll. Lohutus on vaid see, et mõlemal ventikal on oma lülitusrelee. Kui üks ei tööta, siis teine vurr ikka tööle läheb. Märgutuli aktiveeritakse relee vea puhul igal juhul, kuid anduri lahtituleku või halva kontakti korral päästab vaid terav silm temperatuurinäidikul.
Ning selline näeb esiosa suures plaanis välja ilma radoaatori, tuulesuunajate ja muu plastikuta. Koht, kust algab Lotuse kaubamärk "
steel backbone chassis".
Raami esimesse paremasse nurka on kõigil Lotus Esprit'del (1976-2004) löödud VIN kood. Täiendavalt leiab VIN koodi veel eest kapoti alt kleepsu pealt ning osadel mudelitel ka mootoriruumi paigaldatud infosildilt. Mille alusel sellised infosildid mootoriruumi pagaldatud on, seda ei ole suutnud veel selgeks teha. Mõnel autol need on seal tehasest, teisel aga mitte. Auto kere number, mis on osa VIN koodist on aga graveeritud pea igasse Esprt'i eemaldatavasse komposiitmaterjalist detaili. Autot ostes väga lihtne selgeks teha, kas ja kust on mida vahetatud või tehtud ning kas sõiduk on suuremas avariis osalenud.
Kui eest põhja alt sain "soolikad" välja, eemaldasin tõstsin maha tagaluugi. Edasi hakkan pusima mootoriruumis.
Käesoleval fotol on eemaldatud tagumise pagasiruumi vaibad. Need on osaliselt liimitud ja osaliselt pandud trukkidega nagu riietel. Lihtsalt isane pool on neediga fikseeritud kere külge ning emane pool on kanga küljes. Vanad vaibad olid piisavalt rabedad ning enamik trukipaare jäi paigale, eemaldus vaid vaip. Aga seda oligi arvata. Kummist suur kate, mis on näha keset pagasiruumi, on ette nähtud katma käigukasti õlitäiteava. *Vahemärkusena pean mainima, et küll on hea toimetada vana auto kallal, mille kerel ei ole kuskil roostet. Üks suur pluss paraja peavalu keskel.
Ja siin on see sama kummist avakattega koht pärast pagasiruumi põhja eemaldamist. Käigukasti tagaosa ning sellest paremal asuv käiguvahetushoovastik. Sama ajastu "itaallastel" olid enamasti suured mootorid ning neil oli käigukast paigaldatud mootori ette. Kuna autod olid väikesed ja mehhanismid suured, siis keskmootoriga auto käigukang väljus salongi enamasti otse käigukastist. Lotusel oli väike ja universaalne mootor, millel oli käigukast taga. Sama mootorit kasutati ka Lotuse teistel autodel (ning ka teiste tootjate autodel) samas konfiguratsioonis ees kapoti all. Keskmootoriga Esprit puhul jooksis käigukangist käigukastini kaks komplekti vardaid-trosse, millest pool oli peidus taas raami ainsa kesktala sees koos jahutusveetorudega. Üsnagi
keeruline ülesehitus. Kui tekkisid lõtkud, ei olnud käiguvahetus enam mugav. Sestap paljud kiruvad Esprit' "pehmet" käigukangi ja käiguvahetust, kui selle auto ebamugaimat tegevust. Samas saan kinnitada, et kui käiguvahetushoovastik on korras, siis on ka käiguvahetus täpne ning mugav.
Pärast käigukasti katvat pagasiruumi põhja eemaldamist on auto süda juba palju paremini vaadeldav. Mootori taga olev kast (foto keskel, fooliumisolatsiooniga) kinnitub tegelikult eemaldatud põhjakatte püstise seina külge. See peidab endas süütepooli ning süütevõimendit. Paremal on näha kolme suurt õhutoru, mis võtavad õhu paremalt külgakna taga asuva "kõrva" kaudu. "Kõrva" taga jaguneb voolik kolmeks. Keskmine voolik on juhitud sisselaskesse õhufiltri ette ning kaks äärmist mootoriruumi ventileerimiseks ja jahutamiseks. Huvitav on ka see, et õhuvõtuava taha enne jagunemist on paigaldatud
täiendav summuti (inglise keeles:
induction silencer) mis peaks vähendama sisselaskest ja mootoriruumist väliskeskkonda kostuvat müra. Äge element, mida mina pole kunagi varem aga näinud on käigukastist vasakul plokikaane all. Väljalasketorud. Ehk siis väljalaskekollektorist järgmine element. Mootori vibratsiooni summutamiseks või kompenseerimiseks ei ole seal esimese elemendina mitte sukk, vaid munakujulised liitmikud. Maakeeli šarniir? Kuidas need seal tihedad püsivad, seda ei tea. Aga püsivad ja töötavad.
Vaade mootoriruumi paremale küljele. Taga paremas nurgas on nendel autodel aku, paisupaak on metallist ning asetseb mootori paremas tagumises nurgas. Näha on tagumine rattakoobas ning selle ees aknalauast ca 30cm allpool asub selle auto üks kahest kütusepaagist. Teine kütusepaak on teisel pool samas kohas. Ning kütusepaagi vahetamine, kui see vajalikus peaks osutuma, on tonn teadust. Eemaldada on neid võimalik vaid mootoriruumi kaudu. Vasakpoolse paagi eemaldamine ilma kere lõikamata eeldab (kõige lihtsama stsenaariumi kohaselt) plokikaane mahavõtmist.
Ja vaade mootoriruumi vasakule küljele. Käigukasti pealt risti üle mootoriruumi jooksev tala on eemaldatav. See on eemaldatav tehtud peamiselt selleks, et oleks võimalik mootor maha tõsta. Kõik Esprit'd on maha tõstetavate mootoritega. Alla lasta neid ei ole võimalik. Töö teeb raskemaks see, et käigukast on mootori taga. Sul ei ole võimalik mootorit sisuliselt üldse ettepoole nihutada ning puudub ruum ka käigukasti taha alla laskmiseks. Autodel, millel on käigukast eespool, on selline protseduur kergem, sest esiosa saab alla lasta. Lotusel on aga "backbone" raam, kus raamil on üks kesktala ning käigukasti sa enam sinna ei mahuta. Ühesõnaga on mootori eemaldamine sellest autost millimeetrite mäng ning
3-4 taliga korraga opereerimine. Aga alati jääb ju võimalus veel kere raamilt maha tõsta? Minu eesmärk on mootor maha saada ühel, teisel või kolmandal viisil. Maha peab ta tulema. Siiani on läinud üle poole tööajast tegelikult hoopis mootoriruumi kaablite märgistamisele ning fotografeerimisele. Ei pelga mitte seda, et mis millega ühendatud oli, vaid kuidas kaablid paiknevad. Käsitööautode puhul on keresse puuritud niivõrd plaju otstarbepõhiseid auke (neetidele ja kruvidele, mis kinnitavad kõike alates voolikutest elektriliste komponentideni), mis näevad kõik ühtemoodi välja ja mida ei ole auto joonistel näidatud. Näidatud on vaid seadmete ligikaudsed asukohad ja kaablipuntra paigutus. Kinnituskohad on jooksvalt tehtud ja erinevad autode vahel palju.
Juttu sai taaskord natuke, maadlemist garaažis palju enam, fotokasse fotosid nii et mälukaart on paistes. Aga peale tagaluugi, põhjakatte, radiaatori ja mõne tüki plastiku autost seekord eriti ei eemaldunud.
Sellises konditsioonis jäi masin taas ootele. Kui tuleb vaba aega, siis toimetan-pildistan-kirjutan edasi. Seniks kõigile tervist ja õliseid näppe.