[stig.liim]

Andke palun abi - kustkohast kroomitud porikaid ja "nelja kummiga" pedaale saab? velo-classic vastas et neil pole. Olla ainult "kahe kummiga" (saab ju kumme ringi tõsta tegelikult) vanu laokonditsioonis pedaale ja mustasid porikaid. Hädapärast käivad ka kuidagimoodi aga pikemas plaanis ei tahaks...

[kass]

Teoreetikuna julgeks pakkuda, et "mustad" porikad on väga tänuväärt alusmaterjal kroomimiseks ja pedaalikummi lõikamine pole ka mingi eriline tuumafüüsika, paar jullat juurde ja valmis.
Ega 100% ilusat "vanaaegset" kroomporikat vast ei leiagi kusagilt, paari seda enam, kui tahad läikivat asja, siis tuleb vaeva näha ja lasta värskelt kroomida.

[stig.liim]

Eeldan sama ja kui kuskilt mingi imeläbi kroomporikat ei saa siis lähebki sedasi.
Tellisingi tavalised pedaalid ja mustad porikad (kleidivõrgu ikka ka) ära. Iseasi et palju selle asja kroomimise lõppmaksumuseks kujuneb. Õigete pedaalide eest küsis u. 100 euri (äkk!!!) - et pidada vahetevahel liikuma.

Käepidemed on veel üks kitsaskoht - mul olid ankrutega papp-tselluloid hülsid

[kass]

Respekt -, nagu talupojad kirjutavad ! Väga vabandan, aga pildid on minu , vanainimese silma jaoks kuidagi hägused !
Kromimise kohlt arvan, et ega kroomimine ei maksa suurt midagi, maksab eeltöö, ja uue värvitud asja puhul ei tohiks erilist probleemi olla.
Huvitaks kangesti nende tellitud velgede tegelik väljanägemine, aga arvan, et kunagi näen neid nagu nii (nagu ütles Heinz Valk).
Edu !

[valdo]

Andke palun abi - kustkohast kroomitud porikaid ja "nelja kummiga" pedaale saab?

Porilaudadega kroomimine on kõige väiksem küsimus. Pigem on küsimus, kust saada ajastule ja tehasele õige profiiliga porilaudu, mis oleks ühtlasi ka sellises korras, kus kannataks galvaanikaeeltööd (loe - roostepesade väljalihvimist) teha.

Minu kogemus mitmete liikurite restaureerimisega on näidanud, et vägagi sageli valmistati porilauad juba tollal imeõhukesest plekist, millele on lihvkettaga väga riskantne kallale minna.

Näiteks selle 1939. aasta ARE jalgratta porilauad on (olid uuena) 0,5 mm plekist. Ma parandasin-lihvisin-mängisin nendega terve päeva, enne kui läks lõpp-poleerimiseks enne galvaanikat. Ja osa roostepesi jäigi mingil määral sisse, kuna minu kõhutunne ütles, et kui veel veidi lihvida, siis lihvin lausa augud sisse. Nagunii tuli mitmetes murdekohtade-aukude juures neid ka keevitada. Kõige hullem piirkond on, nagu ikka esiporilaua alumine osa, mis saab sõites kõige rohkem maanteesodi.

Ja selle 1939.a. Saare Originali porilauad olid algsena 0,55 mm plekist. Seal oli korrosioon teinud seestpoolt oma tööd nii, et peale vana sodi keemilist mahavõtmist olid mirtmed porilauapiirkonnad muutunud "võrguks", st hulk imepisikesi auke sees. Kuna ma ei ole (senini) osanud neid auke kinni panna, nii et tulemuse annaks nikli jaoks ette valmistada, siis hülgasin ma siin algsed porilauad ja otsisin oma ladudest uued sama profiili porilauad (see oli õnn, et leidsin).

Muide, 1930ndate aastate Saksa ratastel on vähemalt 9 erinevat profiili kasutusel - Saarele porilaudu otsides tegin selles aspektis oma ladudes inventuuri.

Olla ainult "kahe kummiga" (saab ju kumme ringi tõsta tegelikult) vanu laokonditsioonis pedaale ja mustasid porikaid. Hädapärast käivad ka kuidagimoodi aga pikemas plaanis ei tahaks...

Mis puudutab Saksamaalt saadavaid pedaale, siis omist kogemusist (ikka mitmed korrad seal laatadel käinud) tean, et massiliselt liigub seal pedaale, millel on üheosalised kummid ning kummiteljel on mutter vaid ühes otsas, teises otsas on poldipea. Olen neid sealt veidi kokku ostnud, kuid ei ole neid oma projektide juures otse kasutanud, vaid olen reeglina ringi ehitanud või kasutanud sealt vaid mõningaid osi. Esiteks - meil liikunud 1930ndate aastate ratastel olid pedaalidel mutrid kummitelje mõlemas otsas - poldipea asemel saab ju keerata keerme ja panna mutrid. Teiseks olid 1930ndatel aastatel enamikel ratastel pedaali otsaplekid nõgusja, mitte "seest täis" vormiga - aga selle viimase annab ju teise vormi ümber käiata.

Kolmandaks olid varasematel aegadel paljud pedaalid kroomi asemel nikeldatud, kuid kroomi annab ju alati maha võtta ja eseme üle nikeldada.

Üheosalisest pedaalikummist kaheosaliste tegemine on kõige väiksem töö - kumm tuleb pooleks lõigata ja siis lõikekohale uued faasid teha (nt treipingis, võib ka trelli otsas), samuti tuleb valmistada mõned vaheseibid.

Tegelikult olen alati eelistanud vanade pedaalide taastamist uute muretsemisele, kuid siin on mitu raskust. Esiteks - "põlve otsas" on ristmustriga pedaalikummide valmistamine väga suur töö ja tulemus jääb palju koledam kui tehasekummidel. Teiseks - tihti on läbi pedaali otsakapsel ning ma ei suuda neid replikana valmistada. Kolmandaks on tihti füüsiliselt läbikulunud pedaalikoonused, mida on samuti põlve otsas võimatu uusi teha. Viimasel ajal olen ma püüdnud tervemate pedaalide osadest pedaale kokku komplekteerida (nii talitasin nt hetkel taastatavate rataste ARE ja Saare Original korral) ja vaid äärmisel võimalusel kasutada uustoodangut (loe: Saksa laatadelt ostetut).

[stig.liim]

Noniinoniinonii.
Läks viimane juppide tellimus teele. Üritan homme pilte teha.
Eeldatavalt siis jaanipäevaks aparaat valma ent enne tasuks pedaale modifitseerida...
Ja Valdo - vanad porikad ootavad sind kuulekalt mõõdulindi ja fotokaga. Seal on, mida pildistada - tõsiselt.
Mission update:
Ega telefon pole pildistamiseks mõeldud üldiselt... Laena veel fotokat - ei tooda niipea tagasi. Ja EI - see ei ole kodune pornostuudio mis esimesel pildil paistab. Madratsid ühe metsaürituse pläust mida polnud mujale panna
Ja see et ta lihtsalt sichelrad on - see oligi, nii veider kui ka ei paista. Samas saab alati ümber teha.

[stig.liim]

Sain lõpuks sadula kätte (vastikult kallis oli ent vanast räbust tehti uus)...

Pumbaklambrid on ülimõttetud nagu selgus. Ei hoia suurt midagi

Lenks ja sellele vastavalt ka esipidur on valed - elame Kurtna laadani. Käilakuju ja kelluke on antud kroomimisse... Tuleb

Pisidetalid on ka olulised.

Ja õnnelik omanik (mu ema siis ) oma uue üleküla rattaga millega esimese 15 meetriga külili kukuti. Lenks olla harjumatu kujuga...

Teha veel on - vesipildid kahvlil tasuks ära teha (kuskohas seda teha saab - oskab keegi öelda? Fotopoed ei tee.) ning kroomporilauad peavad seal tegelikult käima. Number on suvaline - õige eest küsiti liiga palju raha minu hinnangul.
Ent nüüd on sedasi et sain ühe rootsi sõjaväeratta ja hakkan seda pusima - endale. Lisaks on tekkinud tänu headele inimestele veel üks meeste Anker.
Kurat jalgratastega on nagu mesilastega vist - mul tuli 3 aastat tagasi 1 pere katusealuses vedelevasse püüniskasti. Nüüd on neid neli...

[holz]

Ilus ratas.

... ning kroomporilauad peavad seal tegelikult käima. ... Lisaks on tekkinud tänu headele inimestele veel üks meeste Anker.

Kas vanal tagumisel porikal on ots valgeks värvitud? Ühes 30ndate Ankeri reklaamis seisab, et - Alle Anker Räder sind mit Warnenden versehen - ning lisatud on pilt valgeks võõbatud porika otsast. Eesti keeles peab see tähendama, et kõik Ankeri rattad on sellise porika otsaga varustatud. Warnende paistab ise üks kadunud mõiste olevat.

Millal on loota pilte teisest Ankerist?

[aavu]

Warnende paistab ise üks kadunud mõiste olevat.

Warnung/ hoiatus peaks olema vist.

[tolmuahv]

Warnende nagu warnung-Ende ehk hoiatusots ilmselt.
igaljuhul selge, et kõik säärased rattad kandsid selliseid porikaid.

[stig.liim]

selge, et kõik säärased rattad kandsid selliseid porikaid.

Ei. Originaalis olid triipudega-ankrutega kroomid (panin lihtsalt esialgu selle mida sain) ning seal polnud valgest sabast midagi.

[kass]

Valge tagaporika ots oli mõnel maal mingil ajal kohustuslik, näit. Rootsis vist aastast 1937, inglise Royal-Enfildidel on nähtud (Eestis) jne. Üldiselt Eestisse imporditud ratastel seda ei olnud, vist...igatahes eriti levinud ei olnud, kuigi leide siin ikka on olnud, aga vb tegu tootjamaa oma turu tarbeks tehtuiga. Millalgi olid ka plastist eraldi tükid porilaua tagaotsa peale kinnitamiseks.

[holz]

Viide reklaamile, juhuks kui keegi veel näinud ei ole. Pildi näeb ära, teksti ilmselt mitte.
Kaduva mõiste all pidasin silmas, et sakslased ise ei kipu seda enam kasutama, nagu kahjuks ka mitmeid teisi huvitavaid rattaga seotud sõnu.

[valdo]

Valge tagaporika ots oli mõnel maal mingil ajal kohustuslik, näit. Rootsis vist aastast 1937, inglise Royal-Enfildidel on nähtud (Eestis) jne. Üldiselt Eestisse imporditud ratastel seda ei olnud, vist...igatahes eriti levinud ei olnud, kuigi leide siin ikka on olnud...

Asi lihtne - kui porilauad on kere värvi (tihti tumedad), siis valge tagaots parandab nähtavust. Kuna siin olid masslevinud (erinevalt Läänest) nikeldatud ja kroomitud porilauad, siis valge Warnende kaotas siin oma mõtte ja seetõttu ei kasutatud. Paljudel värvitud porilaudadega ratastel siiski seda esines.

[holz]

Asi lihtne - kui porilauad on kere värvi (tihti tumedad), siis valge tagaots parandab nähtavust.

Nagu metskitse sabapeegel, mis aitab talledel ema sabas püsida. Räägitakse juhtumist, kus kitsetall on metsateel valge porikaga ratta sappa sörkima sattunud.

Aga tagasi teemasse. Küsimus härra Valdole. Kas antud teema ratta algupäraseid porikaid oleks võimalik konserveerida, kui neid taastada ei saa? Siiski algsed osad ja äratuntavate tunnustega. Vähemnõudliku projekti puhul kannataks ju kasutada küll.

[Ostap Bender]

Detailide konserveerimiseks sobib minu arvates kõige paremini vedelal kujul relvaõli, müüakse 1L pudelites (näiteks Addinol W18 Waffenöl).

[stig.liim]

Poliitkorrektsuse tarbeks olgu mainitud et kell ja ankrukujuke said ikka ka kenasti külge. Ja EI. Uuest Ankerist ma ei hakka pilte enne tegema kui seda kunagi tootma hakkan. Hetkel ootab oma järge töötoa tegemine, mesimummude kodud ja pisut igapäevatehnikat. Hea kui rootslase jõuan molekulideks võtta, ää puhastada, ja sügiseks uuesti kokku panna.