Kuivõrd keegi selle teema taas ülesse upitas, kirjutan kah. Sattus just samateemaline artikkel pihku paari aasta tagusest Soome \"Retro\" lehest. Tõlgin selle Teile siia ära. Õpetlik lugu ja võib ehk kellelegi kunagi abiks olla
Kahetaktiline mootor on kütuse suhtes kapriisne. Seda peab olema piisavalt ja alati saadaval. Kui hakkad koonerdama, olgu siis meelega või kogemata, on tagajärjed kurvad. Siinkohal lugu karburaatori seadmisel juhtunud eksimusest, mida kolb paraku üle ei elanud.
Ratas üllatas omanikku esimesel korral, joostes ühtäkki kokku lustisõidul külavaheteel. Kõik oli omateada korras, ka oli ratas toiminud eeskujulikult lühikestel linnasõitudel. Kinnilõikamise järel hooniti kergelt silindrit ja kinnijäänud kolvirõngad tuli vahetada. Ka kolb saadi veel siledaks lihvitud.
Remondi järel aga ei soostunud mootor käivituma ja kui viga leiti, selgus ka kinnilõikamise põhjus. Bensukraanis olev sõel oli nii umbes, et mootor ei saanud kütet. Palju vabakäiku ja madalaid pöördeid sisaldanud linnasõidus oli paagist nirisenud kütusehulk just- just piisanud. Maanteel aga vedas bensupuudus segu lahjaks, mootor kuumenes ja jooksis kokku.
Juhtumist õpetust saanud, otsustas rattaomanik seada segu rikkamaks, et sarnast õnnetust enam iial juhtuma ei satuks. Ta otsustas- ja õigesti- tõsta nõela. Pusimise käigus aga jooksis vist endal mõte kokku ja tõstis nõela lukustusrõngast- lastes sellega nõela kogemata allapoole ja seadis segu niiviisi endisest veelgi lahjemaks.
Mootor soostus nüüd käima vaid kõvasti gaasi väänates ja sõitmine jõuetu mootoriga väegade vaevarikas. Ega läind ka kaua aega kui sõit kogunisti otsa sai. Mootorit lahti võttes, paljastus silmadele kole vaatepilt - kolvi sisse sulanud auk.
KOLVI SULAMINE
Kolvi sulamise põhjustab teadagi tavalisest suurem töötemperatuur. Selle põhjustab üldjuhul hõõgsuude nn. isesüttimine (nakutus). Hõõguv osa võib olla vale numbriga küünal, ent kahetaktilistes mootorites on selleks sageli ka päält hõõguv nõekiht.
Mootori ülekuumenemise põhjuseks on üldjuhul liig lahja küttesegu, nagu eeltoodud näitegi puhul. Kahetaktiline mootor vajab bensiini ka jahutuseks. Ka liiga varane süüde põhjustab nakutust, mootorile ülemäärase koormuse ja temperatuuritõusu.
SEADED ÕIGEKS
Jutukese lisaks rusikareeglid mootori ja karburaatori seadmiseks:
1. Valmistaja antud ettekirjutustest tuleb harva erandeid teha, kui mootor on korras ja standartne.
2. Liiga rikas segu ei anna küll parimat võimsust, ent see on turvaline lähtekoht, miskit ei või tuksi minna.
3. Liiga lahja segu on kahetaktilise surm. Põhjusteks võivad karburaatori seadete kõrval olla salakavalad õhulekked; vana karburaatori lõtkuvaks kulunud siiber, mootori või ka sisselaskekollektori tihendid võivad igaüks pisut lekkida ja segu lahjendada. Vaid täiesti korras oleva mootori saab korralikult reguleeritud.
4. Süüde peab olema õigeaegne, mitte kunagi liig varane. Hiline süüde kaotab küll pisut võimsust aga ei riku midagi.
5. Õige hõõgarvuga süüteküünal. Vanades väikse võimsusega mootoreis esines harva küünlamuresid. Uute mootoritega peab olema ettevaatlikum, kuid ka tänapäevane lai valik eri hõõgarvuga küünlaid, varustab kindlasti igasuguse mootori. Rusikareegel: mida raskem koorem, seda ”külmem” küünal. Liiga külm küünal võib tahmuda ja lakata töötamast, aga ei põhjusta muud õnnetust.
Vat sihuke jutt oli, paar kurba ja õpetlikku pilti ka juures, mida kahjuks skanneri puudumisel ei saa teile näidata. Ühel pildil rulli keerat sajamargane otsapidi kolbi põlend auku pistet ja allkiri: \"Liiga kallis hoiupõrsas.\"
