Üks lugu "jäärajasõidust" tuli veel meelde. Juhtunud see millalgi sügaval nõukaajal. Olnud Eestis külas delegatsioon kusagilt vennasvabariigist (äkki Ukrainast?). Olid oma punavalge "akvaariumi" e. maaliini-Ikarusega. Mingil hetkel siis Tallinnast lääne poole minema pandi ja no teadagi, kes see siis head pead raisku tahtis lasta. Võeti ise, anti giidiks kaasasaadetud kohalikule mehele ka. Külalised küsinud, et kas teil Eestis steppe ei olegi või? Giid siis seletanud, et ei ole jah, meil kõik siin metsad ja põllud vaheldumisi. Sõidetud ikka edasi ja edasi... Eks "giid" jäänud ka tukkuma vahepeal. Lõpuks külalised vaatavad: noh, ja nad ütlevad, et neil pole steppe või? Suur, lai lage lumine väli ümberringi, ei ainsatki puud ega põõsast. Tee ka hea, sirge ja sile, bussijuht andis mõnuga gaasi ja uhas ikka nii nagu Ikarussil torust tuli (ja tuli neil omajagu, olen oma silmaga näinud, kui Saksamaa kiirteel spido põhja aetakse ja natuke ülegi veel
). Lõpuks jõuti välja mingisse imelikku kohta nimega Кярдла
.
Nojahh... Vahepealsel pole mõtet vist peatuda. Buss jäi seniks Hiiumaale, kuni jääolud praamil jälle liikuda lubasid. Ametlikult võinuks jääteel vast GAZ 51/52-ga sõita. Ligi 16 tonni kaaluva bussi päästis lihtsalt see, et juht hoogu maha ei võtnud. Kuidas aga tolleaegses piiritsoonis niisugune asi võimalikuks sai, ei tea siiamaani. Klassiekskursioonil käies tuli küll õpilaspilet ja sünnitunnistus ette näidata.
