Järgnev jutt on elupõlistele autode restauraatoritele ohtlik, süda läheb rütmist välja, tekivad krambid ja minestushoo ajal võib vigastada koljupõhimiku vastu kruustange. Seega, autorestauraatorid - ärge edasi lugege, või kui siis ainult omal vastutusel!
Igastahes oleme igal nädalal tihedalt garaazis käinud ja igasugu kaua mõtlemise all seisnud küsimusi ära lahendanud.
Nimelt on erinevalt normaalsetest autodest, palju detaile bussi juures värvitud pintsliga. Loomulikult oli juba tehases purgi avamise hetkel värv vedel ja kui sama kohta oli vaja värvida teises bussis, siis oli värv veidi paksenenud, nahk kooriti kruvikeerajaga värvipurgi pealt ära ja pintsel koputati pehmeks. Vastav tuli siis ka värvitava pinna kvaliteet.
Pintsilga oli ka värvitud mootori ümbruses olev kummist mati alune põrand. Iseenesest ei ole siin midagi eriskummalist, küll aga oli üks mõtlema panev probleem. Põranda kummi paigal hoidev liist kogub enda vahele kogu põrandaloleva mustuse ja niiskuse. Liist omakorda on keevitatud punktidega aluspõranda külge. Samas oli liist ja põrand eraldi värvitud, mis on ka loogiline, sest ega haljast metalli ei saa lasta põrandale sattuva niiskusega kokku. Õhus oli aga küsimus, kas tõesti oli keevitatud värvitud metalli ja kui siis kuidas seda oli tehtud nii, et värv ära ei põlenud keevituse lähedalt?
Suure filosofeerimise tulemusena jõudsime järeldusele, et keevitatud oli värsket väritud detailid. Esiteks ei nokitsetud bussi kallal ühte operatsiooni liiga kaua, sest muidu poleks töö ennast ära tasunud ja samuti eeldasime, et vedel värv ei põle keevise lähedal vaid kuivab ja värske kuumaga vedeldunud värv voolab põlenud värvi asmele.
Plötserdasime siis pintsliga universaalvärvi põrandale ja värvisime ka põrandamati kinni hoidmise liistud ilusasti ära. Seejärel tõmbasime kopsud õhku täis ja keevitasime värvist nõretavad liistud põranda külge kinni. Asi toimiski kõikide eelduste järgselt. Värske ja kuuma käes mullitav värv voolas ära põlenud värvi asemele ja kõik keevised kattusid nõiaväel värske värviga.
Nüüd siis on läbitud kursus teemal "kummalisi restaureerimisvõtteid" ja kvaliteetrestauraatorid võivad julgelt edasi lugeda. Kui keegi LAZ bussi restaureerija tuleb välja mingi sarnase küsimusega, siis ei tasu tema üle kohe nalja visata. Busside väljamõtlejad on saanud ülesande luua mingi konstruktsioon, mis peab omanikule teatud aja jooksul kasumit tooma ja klassikalised autoehituse põhimõtted ei kehti alati busside ja muu rasketehnika juures.
Buss on omakorda ikka ütlemata lihtne konstruktsioon, teda on lihtsalt hullumoodi palju ja ma ei hakka närvide säilitamise huvides kirjeldama, kui mitut liistukest kui mitme erineva kruviga ma viimase kahe nädala jooksul seina olen kinnitanud. Miks mingi liistuke on alumiiniumist ja mingi rauast ja kolmas üldse puust või papist. Kõige tipuks on veel paar liistu, mis on dermatiinist. Jõulukuuse alla ärge mind oodake!