[krossifänn]

Sihuke lihtne lugu siis 1987ndast. Tol ajal täitsa tavaline elu aga noorematele inimestele vast huvitav.Tartu-Nõo-Elva liin.Bussiks tavaline linnaliini Ikarus 260.Juba Tartu bussijaamas tuli peale üle normi inimesi + üks hästi volüümikas rinnakas piletimüüja-proua kel veel need piletirullid rakmega kaelas.No tädi hakkas siis bussi tagaosast pileteid müüma ja liikus ikka ettepoole - aga kuna sõitjaid oli niigi palju(nigu silgud pütis) siis oli see üsna raske.Juba tuli järgmine peatus"Kastani" ja piletimüüjal läks elu veel keerulisemaks.Siis ju vaja ära tõestada-kes kunas peale tuli ? Kastanist pealetulnutele ju pilet 5kopikat odavam. Siis tuli veel Kaare ja KEK - nii et see piletimüümine oli paras shõu Juhtus vahel nii et bussi eesotsas olijad pidid varem oma peatuses maha minema-kui pileti kätte said
Mõnikord oli sõitjaid vähem ja piletimüüja-mammil rohkem aega ringi vaadata.Küsis siis minu koolivenna käest- Kus Teie pilet? Tüüp siis näitas vilksamisi üle õla piletit.Mammile see ei meeldinud.Juhtumisi oli koolivennal tasku vanu pileteid täis ja pakkus siis neid kõiki mammile.
Oh seda matemaatikat siis(piletid 5,10,15,20kopikat jne. pluss järjenumbrid.Lõi teine käega...
Viimane meenutus sellest piletimüüja-mammist 1992.Siis rahavahetuspäeval võis sõita tasuta.Kes tahtis see andis kopikaid kellel juba oli võis anda kroonisente.Minul olid 6 verivärsket 25kroonist.Mammi soovis aga mingeid kroonisente-mida mina ega ta isegi vist veel näinud polnudki.No torises mis ta torises aga jättis rahule

[krossifänn]

(Gaz-51) hääled sisse, mees kruvis ühe küünla piibu lahti ja võttis selle kätte. Teise käega võttis püksist tilli välja ja andis tilli otsast vastu stanget sädet. Hmm!!! Kui se vend veel elus on siis kuidas erektsiooniga lood on/oli
Meenub kuuldud lugu Tartu autovedude meestelt ,kes sõitsid siis rallit ja krossi.Gaz-51 mootor oli tasakaalus ja trimmis siis kui täisvalatud viinapits ei värisend ega loksunud stange peal (käiva mootoriga).

[Mufff]

[/quote] (Gaz-51) hääled sisse, mees kruvis ühe küünla piibu lahti ja võttis selle kätte. Teise käega võttis püksist tilli välja ja andis tilli otsast vastu stanget sädet. Hmm!!! Kui se vend veel elus on siis kuidas erektsiooniga lood on/oli
[/quote]

Kuna ise olen hariduselt arst, siis arvan, et see asi ei töötanud juba sel ajal kõige eeskujulikumalt. Ehk siis täkku tast enam polnud aga ega see sädet andmast seganud. Aga võib-olla laadis asja ära nagu kondeka ja siis kui koju eide juurd sai, siis piisas vaid lähedale panemisest ja eit lendas nagu välgust tabatud üle toa ja jäi seina äärde meelemärkuseta oimetuna lamama. Ise pole seda trikki igaks juhuks proovima hakanud aga tsirkuses või laadal saaks selle trikiga raha kokku ajada küll. Mees ise enam vaevalt et elus on, sest neid molusid kasutati ETKVL-is juba väga ammu ja ta oli juba siis päris vana mees. Annab vast nüüd kuskil mujal sädet kui just vahepeal kapremondis käinud pole.

[Vana7]

Seitsmekümnendatel ehitas kohalik Tarbijate koperatiiv Antsla söökla esimesele korrusele baari,millele kiiresti leiti rahvasuus nimeks "Õuduste tuba".Ju vist sellepärast,et oli selline pime ja külm urgas,kus igasugused karvased ja sulelised käisid ohjeldamatult viina joomas ning kust harva sisseastunu lahkus tavaliselt sinise silmaalusega.Antsla miilitsamajas istusid vaheldumisi korravalvurid Tumanov ja Käst,kelle hüüdnimed olid belaruss ja põka.Vist sellepärast,et Tumanov oli kuskil 2m pikk, eluskaaluga vähemalt 150kg,Käst aga 1.60m kõhnapoolne, Svejgilikult heasüdamlike silmadega.Kui mõnikord õuduste toas väga jamaks läks,helistas baarmen miilitsasse.Kui Käst oli valves,siis esitas ta tavaliselt vastuküsimuse,et kas kaklejad on suurered või väikesed mehed ning kuuldes,et tegelased on suuremapoolsed,käskis neile öelda,et Tumanov kohe tuleb.Tumanovit kaagid kartsid,sest tema suur jutumees polnud - võttis paar kraaklejat teine teise käe otsa,lõi neil omavahel pead kolaki kokku ja viskas nagu tühjad jahukotid uksest välja.Ülejäänud, kellel jalad veel kandsid,panid kiiresti plagama.
Sellest"Õuduste toast" said alguse mitmed tragikoomilised sündmused.Kasutan nende tegelaste puhul edspidi varjunimesid ja küllap asjaga kursis olevad teavad,kellega tegemist.
Järgneb....

[Mossemees]

minule on räägitud selline lugu -
kui liidus raketitehastel töö otsa sai kästi neil labidaid valmistada, ikkagi ju töörahvale kasulik toode! vaatasid mehed ringi ja leidsid, et õige materjal mida kasutada on titaanium, seda neil seal vedeles aga rakette enam ju vaja ei olnud. niisiis valmistatigi titaaniumist labidaid, millest üks sattuski siis minu isa tuttava tuttava tuttava jne.(või midagi sarnast) kätte. labidas oli hea, kerge nagu sulg aga kaeva või kivist läbi.

Mõned aastad tagasi sattusin Jõgeval ühes rauapoes titaanlabidatele peale. Palju maksid, enam ei mäleta, aga hind igatahes tavaliste raudlabidate omast palju ei erinenud. Pikema jututa ostsin nad kõik, terve kastitäie (oli vist mingi 10-11tk) ära. Siiamaani peaks teised kodus alles olema. Kas nad ka tegelikult titaanist on või mitte, kurat teab. Aga silt vähemalt nii ütles, jube kerged on teised ka, kõveraks painutada ei õnnestu, magnet külge ei hakka ja metallidetektor näitas proovimisel oma display'l kõike muud kui rauda...

[Vana7]

järg

Sõbrannad Juuli ja Maali kõndisid Antsla kesklinnas."Vaata,Sinu auto baari ees" märkas Juuli.Maali oli abikaasa saatnud pühadeks mune tooma.Nimelt suure juhi ja õpetaja nimeline kolhoos müüs tuttavatele olematu hinna eest restide kaupa mittestandartseid mune,mis olid küll pragudega kuid kõlbasid suurepäraselt koheseks tarbimiseks.
Tõepoolest,"kopikas"seisis nagu voorimehe truu hobune,munarestid tagaaknalaual,parklas ja ootas peremeest,kes oli "Õuduste tuppa"kordaläinud tehingut tähistama läinud.Daamikeste peakestes küpses mõte auto ära viia,et las siis perepea tunneb pisut hirmu ja ehk teinekord enam ei lähe autoga kõrtsi.Mõeldud,tehtud - toodi kodunt varuvõtmed ja minema.Kes seda enam teab,mispärast kodu asemel Tsooru poole sõitma mindi.
Kes ei tea,siis Antsla ja Tsooru vaheline tee on hästi kurviline,käib üle küngaste üles-alla ja selle teeääres on küla toreda nimega Litsmetsa.Seal Litsmetsa lähedal ühes pimedas kurvis sõitis oma logiseva UAZ-ga neile vastu sovhoosi tõpratohter.Eks daamikesed vist ehmusid pisut,sulgesid kätega silmad,mispeale kopikas triikis kurvi sirgeks ja lendas selili teeäärsesse pajuvõssa.
Juurdetõtanud tõpratohter,kes pisut ka inimese anatoomiat jagas,arvas esialgu,et siin pole aidata enam midagi,sest tüdrukutel ju ajud pealuude seest puha väljas juustes laiali.Suur oli tema üllatus,kui "ajudeta" tüdrukud liigutama ja häälitsema hakkasid.Selgus,et kui auto üle nina selili lendas,panid kolm restitäit mune tagaaknalt jehat ja maandusid mõlemale daamikesele otse kuklasse.
Pole teada,kas perepea edaspidi "Õuduste toas" ainult jalgsi käis.
järgneb...

[Talupoeg taluja]

Nüüd üks traktorimagneeto lugu.....
No ühes kohalikus kolhoositöökojas oli siis juhtunud järgmine tore lugu. Nimelt oli ühte ülemust vaevanud hirmus hambavalu. Aga sellele oli kohe vasta panna ka operatiivne ravi. Nimelt siis üks teadjam mees oli rääkinud ,et hambavalu saab nagu peoga pühitud,kui valutavale hambale natuke magneetovoolu peale lasta. Pidavat närvi rahustama..... Kuidas asi täpselt oli,mina enam ei mäleta. Teate isegi neid kuulujutte... Üks räägib,teise suust tuleb juba lausa vahtu....
Kas siis see mees,kes teadis,kuidas "ravi" välja näeb... oli sama mees,kellel hammas valutas,ei mäleta.....igal juhul oli ta kellegi omale appi kutsunud......,et too siis natuke magneetot hoida aitaks,sest teate isegi,et teine õite raske ja katsu siis veel "ravi" teha. Oli siis ütelnud töölisele,et keera natuke magneetot! Mees aga selleasemel,et natuke võllist keerata,oli tõmmanud tsirrrrr......... samalajal,kui patsient juhtmeotsa valutava hamba küljes hoidis... Ma ei mäleta enam,mis siis juhtus,kuid patsient ei olnud mitu kuud enam abistajaga rääkinud.....

[Janka]

Seesama hambaravi lugu liikus kunagi veelgi võimsamal kujul ringi.
Magneeto asemel oli Gaz-51 ja suhu topiti üks küünlale minev juhe, mis vahetati otse loomulikult pikema vastu, et ei peaks kapoti all nägemine vasta mootorit kummargil olema.
"Patsiendile" lubati, et mootorit aetakse ringi vändaga, aga see "vändamees" oli protsessi finaaliks auto lausa käima keerutanud nii et hammaste vahel sinine tulejutt jooksis...

[Mister X]

Kuigi lugu ise on kindlasti ülepaisutatud, on selles ilmselt ka õigeid jooni, nagu legendides sageli. Meenub Reino Urbi dokumentaalne mälestusteraamat "Aftonbladeti jookuspoiss jutustab", kus ühes Siberi vangilaagri saemeeste brigaadis ravitud haiget hammast järgmiselt - mitu vangi rabasid patsiendi maha, suunasid kaablist tuleva voolu hambaauku ja suretasid juure välja. Meetod olnud jõhker, ent tulemuslik. Kuna lugu ise juhtus 40. lõpul või 50. algul, võisid sõja ajal Siberisse tõesti sattuda mingid elektriga töötavad (ameerika?) käsisaed. Ilmselt polnud vahelduvvoolu pinge siis ka koheselt surmav?

[Aspelund]

Sama lugu on kirjeldanud Unic klubi raudvara härra Heino, kes ise oma parimad aastad samuti Siberis veetis. Tema nägi sarnast arstimist ise pealt. Tookord andis sädet GAZ-MM-i mootori baasil toimiv generaator, mille üks küünlajuhe hambaauku sätiti. Ravitava õnnetuseks läks mootor aga kolmel silindril käima....

[Vana7]

Karjabrigadir Anette oli õitsvas keskeas silmnähtavalt suure rinnapartiiga tolle aja kohta ettevõtlik naisterahvas.Nimelt oskas ta piimale täpselt niipalju vett lisada,et see piimakombinaadis tõrgeteta vastu võeti ning väljalüps oli seetõttu tema laudas rajooni suuremaid.Vähetähtis polnud vist ka see,et paar korda kuus käis ta kombinaadi laborantidega"kohtumas".Selle tulemusena hinnati kõrgema sordiga ka need piimakoormad,kui eesrindlik lüpsja Veera vahel peale palgapäeva nagu sitasitikas lehma all selili oli ja töötav lüpsimasin sõnnikurennist kollakaspruuni vedelikku läbi torude piima hulka saatis.
Ega tunnustus jäänud tulemata - Anette võeti kuulsusrikka NLKP ridadesse,tema pilt kleebiti rajooni betoonist autahvlile ja tagatipuks eraldati talle eesrindlaste fondist Ziguli ostuluba.Ilus kirsipunane kopikas toodi õuele.Netil endal juhilubasid polnud.Abikaasa oli küll kutseline autojuht,kuid kogu töövälise aja oli ta "Õuduste toa" püsiklient.Seega kui oli tarvis kuhugi sõita kutsuti enamasti aotojuhiks naabrimees Juss,kelle taskus oli püsivalt teine võtmekomplekt.
Ühel hilissügise laupäevasel õhtupoolikul,kui Anette oli laudas õhtust väljalüpsi tõstmas kauples abikaasa Jussi sohvriks,et sõita enne saunaminekut Antsla "Õuduste tuppa"oma püsikliendi kohustusi täitma.Sel pimedal ja lörtsisel päeval tekkis aga ka Jussil tahtmine väike lahja naps teha,milleks ta valis segu nimega "Vikat".Kes ei tea,siis vikat on segu vana tallinast ja vahuveinist.Seda manustades jääb pea suht klaariks,kuid suuremas koguses tarbimisel niidab vikati kombel jalad alt.Nii juhtuski.Kui aeg oli küps tagasisõiduks Jussi tema isiklikud jalad enam ei kandnud ning olude sunnil istus Anette abikaasa ise rooli.Eks vist lõi vindise peaga välja tema rallikihk,sest nagu Juss hiljem jutustas oli kurvilisel külavaheteel pidevalt "kaks nulli spidokas ja siis äkki ikka taevas ja maa,taevas ja maa".Äraseletatult põrutasid nad külg ees külmunud küntud põllule ja käisid seal ei tea mitu korda üle katuse.
Öeldakse,et jumal joodikuid hoiab ja õige kah,sest kummalgi mehepojal polnud suuremaid traumasid,ainult sinikad ja väikesed lõikehaavad klaasikildudest,lisaks ühel ninasarviku sarvemoodi muhk otsaees ja teisel kaks klahvi eest kadunud.Seevastu ilusast kirsipunasest Zigulist oli saanud midagi Antsla rautejaama peldiku taolist.Polnud sellel vist ühtegi sirget plekki ega tervet aknaruutu.Kohalik külasepp kolkis selle pikapeale enam vähem sirgeks,määris sinna puuda pahtlit peale,värvis üle ja kui Anete selle seejärel maha müüs,siis kiitles,et olevat saanud rohkem raha,kui uuena selle eest maksis.

[aavu]

http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=17316&pid=232432#pid232432
Seal võib minu oskamatu sõnastuse tõttu jääda mulje, et kõik on seotud Riivi Raimsiga. Esimene jutuke ainult!

[Mufff]

Tuli meelde selline toe lugu, et kuskil kesk-Eestis või väheke lõuna pool vedasid sõjaväelased õhtul autoga paneele. Kuidas nad neid vedasid ma ei tea, kuid üks paneel murdus pooleks ja kukkus sõiduteele. Vennikesed üritasid seda sealt siis ära lükata, kuid jõud ei hakanud peale. Lõid siis lihtsalt käega ja sõitsid minema nagu sel ajal kombeks. Paneel aga jäi tee peale vedelema. Kuna oli õhtune aeg ja sel ajal oli üldse liiklust vähem, siis terve öö jooksul ei juhtunud midagi märkimisväärset. Huvitavaks läks asi aga siis, kui hommikuse uduga üks külamees oma 2140-ga umbes sajase lauluga sinna paneeli otsa sõitis. Sillad jäid paneeli taha aga vana ise pani masinaga veel tükk maad edasi.

[Vana7]

Minu kolhoosilood on vist kõiki juba ära tüüdanud,seepärast vahelduseks mõni seiklus suurelt Venemaalt.
Detsembrikuu oli juba käes,kuid sovhoosile eraldatud SAZ kallur ei jõudnud kuidagi kohale.Hiiu kaubabaasist öeldi,et Saranski tehasel on plaanitäitmisega raskusi ja kui üleüldse tahate seda saada,siis peate ise tehasesse järele sõitma.Muidugi tahtsime ja hakkasime kibekiirelt ettevalmistusi tegema.Arvestada tuli sellega,et Venes oli eriti aasta lõpupoole enamuses bensukates silt,et bensu pole ega tule,lisaks võis uus auto,eriti talvetingimustes saba anda ja sellisel juhul külmakõledas stepis oleksid tagajärjed võinud olla väga kurvad.
Saranski sõitmiseks valisime GAZ 66-e,milline oli suvel õnnestunud majandile sebida,sest vähemalt tollel ajal olid Venemaa talveteed ettearvamatud.Laadisime tendiga kaetud kasti kaks vaati bensiini,pukseerimiskolmnurga,kastitäie erinevaid tööriistu,pool siga,kümme "Vana Tallinnat" ja kaks tühja kaablipooli.Viimased olid vajalikud selleks,et teel sundkoormat peale ei pandaks.Nimelt olid lisaks GAI postidele vene magistraalteedel veel putkad(pealkiri oli vist KGP või midagi taolist),kus tühjalt sõitvatele veoautodele sundkorras mingi koorem suvalisse kohta peale sokutati.Keelduda ei olnud võimalik,sest sõiduleht ja tehniline pass korjati ära ja tagastati alles siis,kui sundkoormaga selle putka juurest uuesti läbi sõitsid.Selline kurb kogemus oli varasemast juba olemas,kui Kalininis koorem alumiiniumkahvleid Glini mingile numbritehasele saadeti.Selle kuradima kahvlikoormaga piinlesime 2 päeva,enne kui selle peale ja sellest lahti saime.
Niisiis EPT narjaad,volitus,palvekiri ja fiktiivne saateleht barabanide transpordiks Saranski väljamõeldud kaablitehasele kaasa ning teele.Sõit laabus ladusalt ning kahe ööpäevaga olime tehase väravas.Kalluritehases käis tootmine sedaviisi,et Gorkist sõidutati ilma kastita GAZ-53-d 400 km kaugusele Saranskisse,kus neile siis hüdropump ja rauast veokast peale pandi ning NSVL-i avarustesse saadeti.Jääb arusaamatuks,miks seda vahetult Gorkis ei võidud teha.
Vist 20-da detsembri varahommikul olime odtel spõta ukse taga,kus lookles juba kuskil 50.meheline autonõudlejate järjekord,kuid lõuna paiku õnnestus uksest sisse saada ning meie kõvad paberid pandi laual kõrguva suure virna otsa.Kui söandasime uurida,et millal ja kuidas kalluri kätte saame,käratas morn ametnik,et kui hästi läheb,siis 10-ne päeva pärast.
Oli reaalne oht,et seekord tuleb uus aasta kusagil Venemaa avarustes vastu võtta,rääkimata jõulupühadest.

Järgneb...

[Mossemees]

Minu kolhoosilood on vist kõiki juba ära tüüdanud

Vaat' siinkohal sa eksid rängalt, kallis kaasfoorumlane. Mälestusi ja memuaare endistest aegadest võiks lugeda lõpmatuseni, need ei tüüta mitte kunagi ära. Pigem võib suure üllatusega avastada, et, oh, seda kohta, inimest või juhtumit tean minagi.

[Mister X]

Need nõukogudeaegsed pajatused on alati huvitavad lugeda. Pealtnäha küll väikesed asjad, ent aja kulg on armutu ja millalgi kaovad meie keskelt viimased reaalsed jutustajad. Siis võime tugineda vaid kirjapandule. Ise proovisin juba poisikesena üht-teist meelde jätta 1924. aastal sündinud vanaonu jutustusest, kes oli elupõline sohver ning suri aastal 2000, kui mina olin vaid 12. Paljut tahaks praegu üle küsida või täpsustada, ent vastamas pole enam kedagi...

Läänemaal Varba vallas elanud noore talumehe tee viis Siberisse kohe pärast II maailmasõda, kuna ta otsustas kõrvale hoida ajateenistusest Punaarmees. Sama tegi ta sakslaste ajal, ehkki see võim osutus lühikeseks. Universaalne paragrahv 58 (kontrrevolutsiooniline tegevus) kohandati tribunali poolt 10 aastaks. Sihtkohaks sai Komi ANSV Krasnojarksi krai Norillag. Töö kivisöekaevanduses oli vangi jaoks ebainimlik (ameerika lend-lease konserve nähti harva, reaalsuseks oli heeringapeade otsimine ohvitseride baraki prügilast), kuid lõpuks hakati maksma ka mingit rahapalka ja normiületajatele arvestati üks vangistuspäev kahena. Vaev viis tahtejõulise maapoisi 1952. aastal vabadusse.

Pärast vabanemist töötas vanaonu Pärnu remontkontoris laadijana. Ehkki haridust oli tal kõigest 4 klassi, aitas tahtejõud ta sohvrikutseni. Esimeseks autoks anti talle vist veel sõjaaegne ZIS 5. Mäletamist mööda oli see puuküttega - ahi kabiini taga ja klotsid kastis. Kiirust suurt üle 50 ei võtnud, 60 tähendas juba kihutamist. 53. aasta algul astus nimikangelane uude seisusesse, seekord abielumeheks. Parema töökoha otsingud viisid seda Tartusse, kus ootas koht ETKVLi Ehitusvalitsuse Tartu jaoskonna autojuhina. Esimese Pärnu-perioodi lõpust meenub vanaonu jutustus sellest, kuidas ta ühel pimedal ööl andis oma ZIS 5 Tallinna peakontori bilanssi. Toimus ehitusorganisatsioonide restruktureerimine ning amortiseerunud masinal polnud enam pikka iga.

Tartust käis vanaonu rongiga Tallinna kaubajaamas uue "suksu" (muide, kõiki oma autosid nimetas ta hellitavalt Mirdideks) järel. Seal seisis hunnik ZIS 150 baasil isekallutajaid (ZIS-MMZ-585) ja viimase otsa GAZ 67-d ehk "villiseid". Temaga kaasas olnud Tartu-pargi direktor kutsus vanaonu küll villise peale tema isiklikuks sohvriks, aga viimane eelistas siiski suuremaid liikureid. Kallurite juures läinud meestel tunglemiseks ja nii jäi talle isend, mille mootoriblokil ilutsenud väike roostetäpp. Muidu oli masin korras ja pärast ZIS 5 tundus 150 lausa tehnikaimena - metallist kabiin, salongiküte ning hüdraulikal toimiv kast. Juhitavuski teine tera. Andnud niimoodi sõita, et kui Tartust hommikul Elva kaudu tulema hakkasid, jõudsid pärastlõunaks Varblasse. Suuremad pühad veedeti naisega mehe sünnikodus.

Vanaonu mälestusi võiks kirjutada teinekordki, ent praegu lõpetan. Jutt kisub pikaks.

[Mossemees]

Panen siis oma 2 senti kah teemasse. Jutt '80 aastate teisest poolest, tegevuspaigaks Jõgeva rajoon. Tol ajal mul üks sugulane, naisterahvas, töötas piimaauto peal piimasaatjana. Piimaautod olid tol ajal kõik need kenad kollast pütiga GAZ-53, milledel ilutses kiri "молоко", hiljem ka juba lihtsalt "piim". Ja "ekipaaž" oli reeglina kaheliikmeline: autojuht + saatja. Viimase ülesandeks oli paberimajandusega tegelemine ja autojuhi abistamine koorma pealelaadimisel. Juht oli tavaliselt väljas auto juures ja majandas kraanide-voolikutega seal, saatja käis ja lülitas lauda piimaruumis pumba sisse ja keeras suure piimajahutaja küljes oleva kraani lahti. Eks mina, tollal nii 7-8 aastane poisike, olin ka tihti suvel maal ja no ikka sai ennast vahel piimaringile kaasa kaubeldud. Huvitav oli ju sellise suure autoga sõita. Kõik käis muidugi jube kiiresti kogu aeg, mingit niisama molutamist kusagil ei olnud. Kähku koorem peale, Jõgevale meiereisse, koorem maha, lõss peale (see läks lauta vasikatele), uuele ringile ja nii oligi tööpäev lõunaajaks juba läbi. Hommikul kella 5 ajal muidugi hakati peale. Mida rutem tegid, seda rutem said "õhtale". Piimaautosid oli teadagi palju, laadimiskohti meiereis mitte niipalju. Seepärast käis teel meierei poole alati paras võidusõit. Keegi ei tahtnud ju järjekorras oodata. Igatahes nägin oma silmaga ära, kuidas täiskoormaga 53 spidomeetri seier 110 peale saadi... Kui vahel üheteljeline käru ka sabas oli, siis eriti üle 90 ei tahtnud minna. Või ei tahtnud lihtsalt autojuht igaks juhuks kiiremini sõita. Reeglina jäi sellel "streetrace"-l alati viimaseks piimakoguja TA 37601, mis piimapukkide pealt erasektori piima kokku kogus. Too üle 90-95 km/h välja ei jooksnud.
Ja piimandusest üks naljakas lugu veel. Ei mäletagi enam, oli siis veel vene aeg või juba eesti aja algus. Aga igatahes oli erakordselt kuum suvi. Ja sel kuumal suvel juhtus Sihi laudas sedasi, et piimajahuti jahutusseade andis öösel saba. Aga need suured labad seal sees, mis piima segavad, töötasid ikka edasi. Ja kui siis asi hommikul avastati, oli terve suur piimajahuti piima asemel kollast kohupiima täis. Täispiimast kohupiim... Polnud ma oma elus varem ega ole ka hiljem nii head kohupiima saanud. Et ilmad olid erakordselt soojad, siis tuli see eriti kiiresti ära realiseerida. Sai omalegi koju toodud piimanõude ja plekkvannidega. Sõime ise kohupiimakooke ja -korpe ja said oma isu täis süüa koerad, sead ja kanadki.

[Mister X]

Seda on südantkosutav lugeda, et vene veokatega ka kiiremaid ringe tehti. Raamatud näitavad GAZ 53 maksimaalkiiruseks küll 80 km tunnis, aga eks ta oli suuteline kiiremingi lippama. Muidugi tuleb spidomeetri ebatäpsuse tõttu midagi maha arvata, kuid 100 ringis tuli sealt kindlasti. Samas, GAZ 51 üle 70 ei olevat võtnud ja siis oli mootori kokkujooksmine üsna võimalik.

Hilisema sünni tõttu jäi minu "piimakate" imetlemise aeg 90. aastate algusesse. Kolhoose-sovhoose siis enam polnud, ent maal taludes oli lehmapidamine alles täies jõus. Hommikuti oli Tartu furgoon või kollane tsistern tavaline külaline - viimasel puhul pidi juht ise platvormile ronima ja hüva tooraine nõust paaki kallama. Laborant siis kaasa ei sõitnud. Fataalne hoop anti nõukogude päritolu piimaautode jaoks 90. lõpul, kui piimakombinaadid järjest pankrotistusid, loomapidajate rahad tuulde kanti ning masinad utiili saadeti... Aastast 98-99 mäletan nt Pärnumaal Aruvälja küla (endine kolhoos Kalevipoeg) töökoja hoovil seismas 5-6 GAZ 53 baasil piimatsisterni, mis kõik paremal juhul demonteeriti või enamasti utiliseeriti. Näiteks kaugemailt kohaletoodu kandis juhiuksel kirja "Rapla". Huvitav oli neis mängimas käia ja vaadata, kuidas iga sohver oli oma suksut isikupärasemaks muutnud - reeglina sinisel (vahel ka pruunil) kabiinil erivärvilised triibud, vimplid aknal ja kleepsud armatuurlaual. Kahjutundega peab nentima, et täna pole Eestimaal pinnal noorsoole vist enam ühtegi kunagi nii tavalist kollasepaagilist näidata. TA-piimafurgoonidega on sama nukker seis.

Teema jätkuna pisut nostalgilist videomaterjali Tartu Piimakombinaadist aastal 1993. "Kassid" ja kohalik toodang mitmel korral vaatamiseks kaadris...

http://filmi.arhiiv.ee/fis/index.php?act=search_detail&a_id=11619&isik=&autor=&esitaja=&string=&pealk=&mark=&mod=3&lang=et&nocache=1324386653

[Aspelund]

Hästi reguleeritud 51 (mootori sisu tasakaalustatud, sisse- ja väljalase lihvitud) läks 60-ndatel kolmanda käiguga 80 km/h. Kasutati seda masinat rallidel, probleeme mootoriga ei olnud.

Võrdluseks: Uno Ava kunagine spetsiaal-Volga (Gaz-21) sai Lätis ühel rallil 10-kilomeetrisel sirgel lõigul olnud kiiruskatsel paigaltstardist keskmiseks kiiruseks 158 kilomeetrit tunnis... Seda originaalkarburaatori ja viilitud kaanega. (Rääkijaks Uno Aava ise). Gaz-21 mootoriga ta probleeme ei mäletanud. Selline mootor läks kuni 6700 pööret minutis.

53 puhul oli aidanud kiirust juurde saada Gaz-66 tagasilla kasutamine. Räägiti suurusjärgust 120 km/h spidomeetri järgi. Zil'dele pandi alla aga Laz'i kiired sillad, nendega saanud sõita kui sõiduautoga.

A.

[Mossemees]

Hästi reguleeritud 51 (mootori sisu tasakaalustatud, sisse- ja väljalase lihvitud) läks 60-ndatel kolmanda käiguga 80 km/h. Kasutati seda masinat rallidel, probleeme mootoriga ei olnud.

Kas käigukast ja tagasilla reduktor olid sel juhul originaalid? Ma olen ise küll GAZ-52-ga sõitnud, tollel oli 53 tagasild, aga kolmanda käiguga... no max. 50, siis oli juba tunne, et mootor läheb kapoti alt lendu. Samas, üks sõber, hullvaim, lasi esimese käiguga kolmekümneni. Ma olin ise kastis ja nägin läbi tagaakna. Mis häält mootor siis tegi, parem ei kommenteeri, aga sõbrale märkisin küll, et kui seda veel teed, siis kolvid-kepsud otsid ise lähema saja meetri raadiusest üles ja heinad vead seljas koju . Muidu on vanemates raamatutes 51 max. kiiruseks antud 80. Ja eks ta umbes niimoodi on ka. Mul isa, eluaegne autojuht, rääkis, et tegelikult on 51 jaoks optimaalne kiirus nii 65km/h. Kerge koorma ja heas korras autoga poleks 80 ka muidugi probleem. Ta ise olla 51-ga nii 105km/h kätte saanud, aga ütles ka, et ega kaua mootor sellist valu ei kannataks. Üks töökaaslane mul kunagi rääkis, et käinud noorest peast isa GAZ-51 assenisatsiooniautoga naistes. Saanud isegi 120km/h kätte (mille järgi mõõtis, ei tea. Spido ju kõigest 100-ni). Sõit lõppenud kraavis, või õigemini, kraavi perve peal, auto 45 kraadise nurga peal, kohe-kohe külili minemas. Läinud siis hädaga kohaliku kolhoosi töökotta, et ehk mõni traktor tuleb appi. Traktorit ei saanud, ühe keskmises joobes töökojamehe aga küll, kes külma rahuga rooli istunud, mootori käima pannud ja auto omal jõul kraavist välja manööverdanud.