[Tegelane5]

Tulles veel tagasi nõukaaegsete raadiote juurde, siis mõned aastad tagasi juhtus selline lugu. Nimelt, ma töötasin oma kortermajas hooldustehnikuna ja käisin, kui paluti, vahel ka inimestel korterites väikeseid "haltuurasid" tegemas. Ikka oli vahel kellegil tarvis auk seina puurida, tilkuvat kraani remontida või kärssamakippuvat seinakontakti vahetada. Ja siis ühes korteris seisis laual radioprijomnik "Okean" ja sealt mängis minu suureks üllatuseks raadio Elmar. Hakkasin siis uurima, et kuidas selline asi võimalik on, et kas raadio ümber ehitatud FM sageduse kuulamiseks või? Korteri perenaine, üsna eakas proua, siis seletas, et tema mees olnud omal ajal ('70-'80 aastatel) Kaliningradis sõjaväelane ja sealt ta selle raadio ostnud. Ühesõnaga, oli selle teada-tuntud Ookeani eksportvariant! Kõik kirjad peal inglisekeelsed ja lainepikkused kah mitte nõukogude, vaid lääne tarbeks mõeldud. Kui seda "spravotšnikut" uurida (mille lingi ma juba andsin), siis sealt leiab igasuguste raadiote eksportvariante küll, aga siiamaani ei tea ma rohkem ühtki juhust, kus kellegil oleks tol ajal õnnestunud kodumaisest kaubandusvõrgust sellist eksportversiooni endale soetada.
Pilt siis sellisest raadiost kah:

Kusjuures, isa kunagi tutvuse kaudu oli ostnud Ekraanist lääne FMiga Viktooria003 vastuvõtjaga helitehnika komplekti. Müüja oli pettunud olnud kui avastas alles üleandmisel, et lääne FMiga vastuvõtja oli. Aga midagi polnud asemele anda ja nii ta jäi. Ju siis muidu müüdi nood althõlma kõik?
90 alguses, kui lääne FMile üle mindi, oleks võinud kusagil ajalehes avalda õpetuse kuidas Okeane jmt. lääne FMile häkkida. Kui õieti mäletan siis oli vaja ainult ühelt poolilt keerde maha võtta ja konde või paar vahetada.

[diesel]

oli meilgi okean, minskist kaubareisult toodud.
sellele sai tehtud "soome ukv" nõnna, et vene oma jäi ka alles. ümmerlüljutamine käis valgustuse lüliti abil. kuidas asi tehniliselt lahendati, seda ei mõista kommenteerida.

[Aspelund]

90-ndate alguses müüdi siinkandis karbikesi, mida sai panna antenni külge ja mis tegid kohaliku UKV lääne raadiole vastuvõetavaks. Mul ja vennal olid sellised Tartust Ameresti valuutapoest ostetud raadiote küljes.

Mingil kombel isegi töötas. Peaks praegugi alles olema ja vanematekodus sahtlis vedelema.

Vastupidine nähe oli aga ühe vana lampraadioga, mis mängis kohalikku Mulgi Kukut (100,8 Mhz) ilma mingisuguse lisandita. Siin oli küll põhjuseks lekkiv saatja, mis kiirgas ka väljaspoole antud piire.

Mis Haagesse puutub, siis seal oli väidetavalt 214 meetri saatja ja tsiviilkaitse varusaatja. Segamisega ametlikult ei tegeletud.

[dzeiaar]

...
"võssotski, aitähh, et oled elus". Kas tõesti VV ise mängib või on mingi arvutitrikiga tegu?

Ei, tegu siiski Võssotskiga sarnaneva näitlejaga Sergei Bezrukov, keda grimmi ja arvutiga natuke tuunitud. Filmil oli omapärane (turunduslik?) müstifitseerimisstrateegia, mis seisnes püüdes osatäitja nime mitte väga reklaamida. Peaosatäitja nimi peaks puuduma ka tiitritest. Filmist on veidi lugeda ka Postimehes

[pen.skar]

Põdrajahil sattus vastu karu, ründas jahimeest. Lõi püssi käest, mehe ka pikali ja istus peale. Jalgade kallale räsima (õnneks paksud püksid ja saapad). Poiss sai noa kätte ja karu pussitama. Pääseski lahti. Teistele räägib- lõin teda silma mitu- mitu korda. Mis teha- inimest rünnanud ja pimedat karu pole mõtet jätta. Leitigi lõpuks istumas ja lasti maha. Silmnägu oli terve, aga s...augu ümbrus narmasteks torgitud...

[Mister X]

Ei ole nõukogudeaegne lugu, aga täna meenus selline mälupilt käesoleva sajandi algult. Noh, oli vast hommikune kooliminek ja juhtusin kõndima ühe mukitud tibina taga. Ülekäigurada - teisel pool juba koolimaja. Eemalt lähenes muheda ininaga rohelise kabiiniga GAZ 52 kallaja, turjal täislastis puukoorem, nina uljalt püsti. Sohver võttis väärikalt hoo maha ja karjus tüdrukule üle konemürina, et mingu üle. Tüdruk läkski, ise "koleda" elaja poole arglikke pilke heites. Jalakäija oli jõudnud sebra teise poolde, kui GAZi-vend valju ragina saatel käigu rauda raius (51 kastil ju teatavasti sünkrooni pole) ning masin vastumeelselt liikuma hakkas. Oleksite pidanud nägema tüdruku ehmatust - vist sellesama ragina tõttu tegi ta paar hüpet ja eemaldus sündmuskohalt kiirendatud sammul. Selline oli siis kahe diametraalselt erineva paralleelse reaalsuse -eurotibi ja GAZ 52- kohtumine.

[Martti]

Selline oli siis kahe diametraalselt erineva paralleelse reaalsuse -eurotibi ja GAZ 52- kohtumine.

Ükskord seisime GAZ 53-ga foori taga esireas ja käiku sisse pannes kostus tugevat raginat, nagu seda vahel ikka juhtus. Selle peale üritas kõrvalseisev autojuht juba ristkimule sõitma hakata, mis siis et alles punane tuli põles ja autod risti meie ees sõitsid.

[pen.skar]

Ljuba elas lõbusalt Uusmäel. Maaparandusmehed tulid ka õhtul külla, aga sovhoosipoisid Uno ja Riho ees ja uks riivis. Toodi siis joss, juurijakihv nurga alla ja raputati maja. Ainult Uno oli vahepeal Ljuba akna kaudu oma tallu viinud. Olid nii nädala, Unol hakkas nagu jõud raugema, pani ette- lähme täna hoopis kinno. Aga Ljuba ainult öösärgis- all polnud midagi ja peale panna polnud ka midagi...

[pontu6]

...Õnneks oli aeg hiline ja õues juba pime. Samuti venitas Uno minekuga niipalju, et seanss oli juba alanud. Nii said nad Ljubaga vaikselt pimedasse saali hiilida. Küll aga sel hetkel ei mõelnud Uno sellele, et seansi lõppedes süüdatakse tuled...

[aavu]

Külas oli pulmade kolmas päev. Naine peitis mehe püksid ära, et see kodus püsiks ja pulmajookide pärasid sissekaanima ei pääseks. Tuli naabrimees ja olukorraga tutvunud, tõmbas dressipüksid tagant eemale ja ütles: hüppa sisse. Nii nad läbi küla marssisid ja pulmalauas istusid.

[Isapull]

Läks kord külamees naabertallu oma mära paaritama. Seal oli suur ja tugev täkk, hea tõumaterjal. Pandi siis hobused koplisse kokku ja peagi algas hobuste kuramaaž. Kord kaelakuti koos ja siis veidi eemale teineteisest, nii nagu see asi käib. Ajas siis naabritäkk ennast tagajalgadele, hopp selga, aga mööda. Külamehed tõmbasid loomad laiali ja kogu protsess algas uuesti. Peagi täkk jälle tagajalgadel ja jälle mööda. Niimoodi 4-5 korda.

Külameestel närv must, sest oli kokku lepitud, et peale edukat seanssi keeretakse koos kork maha. Lõpuks ei pidanud meestel närv vastu ja otsustasid appi minna. Uuel katsel olid mehed kättpidi ise asja juures, et aidata suunata ja sokutada. Oligi täkk jälle selga tulemas, kuid kuidas sa palja käega seda asja puutud? Esimene reaktsioon oli kaabu peast ja sellega siis nagu labakuga aidata. Ja oligi abi. Said koos pihta, ainult et kaabu kadus ka sinnasamma.

[valdo]

Jalakäija oli jõudnud sebra teise poolde, kui GAZi-vend valju ragina saatel käigu rauda raius (51 kastil ju teatavasti sünkrooni pole) ning masin vastumeelselt liikuma hakkas. Oleksite pidanud nägema tüdruku ehmatust - vist sellesama ragina tõttu tegi ta paar hüpet ja eemaldus sündmuskohalt kiirendatud sammul. Selline oli siis kahe diametraalselt erineva paralleelse reaalsuse -eurotibi ja GAZ 52- kohtumine.

Nojah, kui suur puukoorem peal oli, siis arvatavasti tuli liikumist alustada esimese käiguga. See läheb vanal AA kastil teatavasti peaaegu alati väikese "krõpsuga" sisse. (GAZ 51 kast = sisu osas Ford/GAZ AA kast). Noh nii veidi suurema "krõpsuga" kui teine, millega tühja autoga liikuma hakatakse

[Mossemees]

Selline oli siis kahe diametraalselt erineva paralleelse reaalsuse -eurotibi ja GAZ 52- kohtumine.

Ma võiksin rääkida loo kahe eurotibi ja Moskvitši kohtumisest, ehk loo sellest, kuidas suht tutika viiese bemmi ootamatu rikke tõttu tuli tibidele ööklubi parklasse mossega järele minna. Ja kuidas SELLISE!!! auto peale istumast konkreetselt ja resoluutselt keelduti ja eelistati pigem jalgsi (öösel!) ligi 10 km koju kõndida. Aga et lugu juhtus kõva tosin aastat peale Võitmatu Liidu kokkukukkumist, siis parem ei räägi.

[Mister X]

Noh, eks seda otsustab autor ise, aga rääkida võiks ikka. Mossemehel on jutustajaannet ning sellised lood, mis näitavad teatud kodanike hiidsuuri komplekse kõige nõukogudeaegse vastu, mõjuvad meiesugustele "hulludele" pigem huumorina. Ükski ajastu ei lõpe selle näilise lõpu järel.

[Basilio]

Ja kuidas SELLISE!!! auto peale istumast konkreetselt ja resoluutselt keelduti ja eelistati pigem jalgsi (öösel!) ligi 10 km koju kõndida.

Selle peale meenub, kuidas üks ettevõtlik kodanik Zapikuga libataksot sõitis. Oli see nüüd vene aja lõpp või eesti oma algus, enam täpselt ei mäleta. Aga selline tegelane olnud Pärnus täitsa olemas. Seebikarbist plafoon peal ja puha. Käis Rannahoone juures hilja peale jäänud seltskondi lantimas. Valis välja piisavas konditsioonis tegelased, kes autol ja lehmal enam vahet ei teinud, automargist rääkimata ja pakkus et viib koju. Pisut segadust tekitanud alati sapika "tuuning", mis seisnes selles, et koha peale, kus normaalsel autol peaks asuma tagumine uks, oli see peale joonistatud ja isegi link külge pandud. No need purjus tüübid läksid alati seda tões ja vaimus kangutama. Sohver oli siis varmas vabandama, et näh, uks va sinder läks just pool tundi tagasi katki! Et äkki härrased on nii lahked ja suvatsevad siit eesuksest...
Ja kõlbas sõita küll!!! Isegi raha eest!
Teinekord kõndinud üks minu tuttav Mai rajoonis, kui kuulis hirmsat sapaka lärmi ja siis tuhmi kolakat. Jälle lärm ja kolaki!
Pööras ümber nurga ja nägi sama sapakat, mis parajasti rammis tagurpidi kõrget parkla äärekivi. Võttis hoogu ja rammis jälle.
Tuttaval tulnud esimese ähmiga pähe mõte, et juhil on peas midagi lõhkenud vms, et niimoodi käitub. Siis jõudis temani äratundmine - sellele sapikale, nagu mõnelegi teisele, olid pandud tsikli sumpad ja need kippusid parasjagu otsast ära tulema. Mehel puhtad riided seljas ja ei tahtnud käsi määrida. Nii ta siis rammis neid vastu äärekivi sõites tagasi!

[korvimees]

Selle peale meenub, kuidas üks ettevõtlik kodanik Zapikuga libataksot sõitis. Oli see nüüd vene aja lõpp või eesti oma algus, enam täpselt ei mäleta.

Umbes samal ajajärgul olid ühed tegelased, kel õnnestus kuskilt ESRA plafoonile küüned taha ajada ning see installiti tões ja vaimus "sandikäru" katusele. Tegelased said ikka üksjagu aega sinise vingujoa saatel lasnamäe majade vahel sandikäruga ringi kräunutada, enne kui noore vabariigi korravalvuritel nad teolt tabada õnnestus

[Mossemees]

Üks lugu, mis juhtus kaugetel kuldsetel kuuekümnendatel. Nagu me kõik hästi teame, kolis tol ajal lõpututest Sarmaatia avarustest meie liiduvabariiki arvukalt seltsimehi-tehiskaasmaalasi. Ka gorod Tallin polnud erand, seda enam, et uusi maju ja kortereid valmis iga päevaga üha enam ja enam. Kusagilt elektrita muldonnist tulnule oli kahetoaline kõigi mugavustega korter totaalne luksus. Mõelda vaid, vesi tuleb seina seest, valguse saamiseks polegi petrooleumi vaja ja isegi asjal saab käidud otse toas ega pea enam kahe kaikaga tare taha põõsasse kükitama minema (kahe kaikaga - üks on mõeldud maasse löömiseks ja kinni hoidmiseks, teine huntide-karude eemale peksmiseks). Igasugused muud arusaamatud luksused veel peale selle, noh, nagu näiteks, et korter on küll üheksandal korrusel, aga trepikojas on selline võlukapp, millel tuleb kõigepealt ukse taga olevat nuppu vajutada, siis seal sees teist ja - hoplaa! hetk hiljem avastad ennast juba esimeselt korruselt (või vastupidi). Ja veelgi suurem ime: lähim telefon ei asunud mitte 20 kilomeetri kaugusel külanõukogus vaid siinsamas, keset mikrorajooni, poe juures. Eriti õnnelikel veel isegi oma korteris ja, nagu katsetustel selgus, töötas ka ilma 2-kopikalist sisse toppimata! Ühesõnaga, isegi liiga palju uusi tehnikaimesid.
Ja kord helises ühes majavalitsuses telefon. Helistajaks murelik tädike, kes rahvastevahelise suhtlemise keeles teatab, et korter on muidu küll aus ja hea, aga üks väike mure on ka: nimelt pliit ajab hirmsasti suitsu tuppa ja soojaks ei lähe. Et oldagu nii kenad ja saadetagu töömehed asja uurima. Majavalitsuse töötaja vaatas aadressi ja imestas endamisi, et peaks nagu uus üheksakorruseline maja olema...? Aga olgu. Igaks juhuks otsustas ta remondibrigaadi välja saata, et las käivad ja vaatavad olukorra kohapeal üle. Mehed kimasidki oma GAZ51 -ga kohale, nii et hapniku- ja atsetüleeniballoonid furgoonis kõlksusid. Aga kohale jõudes selgus, et mingeid tööriistu seekord vaja ei lähegi. Tuli ainult lasta korteriperenaisest mammil äratahmanud puuhalud praeahjust välja võtta, paluda tal viisakalt edaspidi selliseid eksperimente mitte korraldada, ja seejärel korraldati väike koolitus teemal: "mis on gaasipliit ja kuidas seda kasutada".

[Mufff]

...Kusagilt elektrita muldonnist tulnule oli kahetoaline kõigi mugavustega korter totaalne luksus. Mõelda vaid, vesi tuleb seina seest, valguse saamiseks polegi petrooleumi vaja ja isegi asjal saab käidud otse toas ega pea enam kahe kaikaga tare taha põõsasse kükitama minema (kahe kaikaga - üks on mõeldud maasse löömiseks ja kinni hoidmiseks, teine huntide-karude eemale peksmiseks)...

Mulle tuli siinkohal meelde lugu sellest, kuidas Ameerikas indiaanlasi üritati korteritesse asustada. Asi lõppes sellega, et viimased lõhkusid korterist peldikupotid välja, sest ega ükski normaalne inimene omale tuppa ei s_tu. Maja ümbruse aga lasid seda kahe kaika süsteemi kasutades täis.

[samodelkin]

...oli selle elektripliidi praeahju tule tegemisega, kuidas oli aga...

Omal ajal, elades ise ühel mäel, töötasin teisel mäel olevas majaviletsuses.
Eks tööpiirkonnas tekkis üsna tihti nn haltuurasid, mida siis korterites sai õhtusel ajal mõõduka tasu eest toimetatud.
Panin köögikappe ühes järjekordses inimestele elamiseks mõeldud betoonriiulis seina, kui saabus grupp seltsimehi naabervabariigist. Kaasas suurem kogus samagonni, soola-leib ja... ...tikutoosi täis elusaid p r u s s a k a i d ! "eto na štšastie!" (ehk siis õnne toomiseks ja mitte praadimiseks.) Ja nii need loomakesd elavadki betoonriuulites ja nende vahel. Aga, vähemalt minul on teada, kuidas nad täiesti uutess majadesse satuvad...
Ja lahti neist enam ei saa! Mina igatahes kolisin ise ära.

[Mister X]

Huvitavad pajatused. Viimasel ajal meenuvad endalegi mitmed mälupildid kaugematest aegadest, mida siinkirjutajana isiklikult mäletan - neist varasemad saavad pärineda 90. aastate väga algusest, sest napid eluaastad ei luba tungida kaugemale minevikku. Kahju! Siiski on autode, busside ja teiste liikurmasinate osas meil kahekümne aasta vältel paljugi muutunud.

Näiteks mälupilt sellest, kuidas veel 90. algul Pärnu rajooni Kalevipoja kolhoosis prügi veeti. Toimus see protsess väga töömahukalt, kuna tehnoloogia oli tollastegi olude kohta üsna primitiivne. Kuna kolhoosil puudus spetsiaalne prügiauto, tühjendas kortermajade prügikonteinereid järgmine kooslus - liivakarva kollase kabiiniga GAZ 53 baasil kraana ja sinise kabiiniga GAZ 53 isekallaja. Sõitis see tandem vist kord kuus konteineri juurest konteineri juurde, pakkudes poisikesele huvitavat vaatepilti. Tühjendamistegevus ise kulges järgnevalt. Kõigepealt väljus autokraana juhikabiinist sohver, kes tõstis maha kraana "käpad". Koos teise masina juhiga kinnitati konteineri ning kraananoole "noka" külge trossid. Seejärel ronis kraanajuht tõsteseadme operaatori kabiini. Isekallutaja sohver ajas oma masina võimalikult konteineri äärde. Suure konteineri tõstmine (need olid hirmsuured pealt lahtised kolakad) polnud GAZ-kraana jaoks lihtne ülesanne - mootor ju nõrgavõitu. Alati saatis tööd selline mürin ja vingumine, nagu olnuks GAZil viimane "siga" väljas ning vahel tundus, et kohe-kohe vajub terve kupatus kokku. Midagi niisugust aga ei juhtunud. Ometi võin vanduda, et nägin siis, kui konteineri sisu isekallutaja kasti paiskus, pingest vabanevat kraanat suisa värisemas. Tühja konteineri tagasitõstmine, trosside eemaldamine ühes käppade tagasipanekuga oli eelnenu kõrval lausa lapsemäng. Killavoor võis oma teekonda jätkata. Juhtus olema kevad või suveaeg, andisid asjale lisavärvi ümberringi heljuv aromaatne haisupilv ja summ kärbseid.

Omaette kustumatu vaatepilt oli see, kuidas ühe lähedalasuva eramaja prügikasti tuli tühjendama töökoja tõstuk. Lapsearule tundus masin üsna iidsena (peaaegu musta värvi, ehitatuna ümarate vormidega GAZ 51 baasil). Kabiiniustel seisis kiri "VIKERO", mis viitas tõstuki algsele päritolule. Seda suurem oli vaatleja üllatus, kui masin võttis täis prügiurni haaratsitele ning läbis töökojani jääva mõnesajameetrise sirge teelõigu tagurpidi - veel kiiremini kui edaspidi sõites!