[Talupoeg taluja]

Ärge te loomakaitsjtele seda kirjatükki näidake, teid lüüakse "risti"!

Hommikut!
Loomakaitsjad tooks kohe siia tallu aita koristama. Las koristavad rotisitta,kaabivad,käivad märja lapiga kõik täislastud asjad üle ja kui siis veel vähe on,paneks nad minu masinate kola riiulis edasi-tagasi tõstma,et saaks kõik viljarämpsu ja sodi asjade vahelt kätte. Kui siis õhk puhas,võime rääkida loomade kaitsmisest ja mida võtta ette nendega,kes sõidavad meelega üle teel kõndivatest loomadest....... Igaljuhul tegusad päevad oleksid ja loomakaitsjad saaksid aimu,miks ma rotte ei armasta....

[kalleb]

ma vaatan et te automotoristid armastate loomi, oskate nendega ümberi käia

aga siin on üks väga hea juhend osavnäppudele ,tehke järele

[Daff]

Jah, Te kohe meelega tõmbate loomakaitsjate viha enda peale.

[kalleb]

ratsionaliseerimisettepanekuna panen ette asendada defitsiine liim kõigile kättesaadava kärbsepaberiga muhhamor

[Ishijupp]

Paraku sel kärbselennukil pole määratud kunagi õhku tõusta, vähemalt joonise proportsioonides mitte- kärbse tiibade poolt tekitatav allapoole suunatud õhuvool päädib lennuki tiiva pinnale ja kogu tehtav töö läheb kärbse kergitamisele tiivalt aga mitte lennuki kergitamiseks. Kui kasutada tiku asemel midagi peenemat, hambaorke näiteks, siis ehk oleks tulemus võimalik...

[kalleb]

äkki annaks paberlennuki kasutamine paremat effekti

see õpetus oli ilmunud omaaegses n.liidu kultusajakirjas Modelist Konstruktor

[Basilio]

Paraku sel kärbselennukil pole määratud kunagi õhku tõusta, vähemalt joonise proportsioonides mitte- kärbse tiibade poolt tekitatav allapoole suunatud õhuvool päädib lennuki tiiva pinnale ja kogu tehtav töö läheb kärbse kergitamisele tiivalt aga mitte lennuki kergitamiseks. Kui kasutada tiku asemel midagi peenemat, hambaorke näiteks, siis ehk oleks tulemus võimalik...

Kui kärbsed nõrgaks jäävad, siis võib ju parme kasutada. Neid suvel palavaga küll. Vapsikutega saaks juba relvastatud sõjalennuki teha!

[mlsluik]

Paraku sel kärbselennukil pole määratud kunagi õhku tõusta, vähemalt joonise proportsioonides mitte- kärbse tiibade poolt tekitatav allapoole suunatud õhuvool päädib lennuki tiiva pinnale ja kogu tehtav töö läheb kärbse kergitamisele tiivalt aga mitte lennuki kergitamiseks. Kui kasutada tiku asemel midagi peenemat, hambaorke näiteks, siis ehk oleks tulemus võimalik...

Kui kärbsed nõrgaks jäävad, siis võib ju parme kasutada. Neid suvel palavaga küll. Vapsikutega saaks juba relvastatud sõjalennuki teha!

Kui loomakaitsjad meie viha enda peale peaksid tõmbama siis võiks vabalt neid kasutada

[krossifänn]

Paraku sel kärbselennukil pole määratud kunagi õhku tõusta, vähemalt joonise proportsioonides mitte- kärbse tiibade poolt tekitatav allapoole suunatud õhuvool päädib lennuki tiiva pinnale ja kogu tehtav töö läheb kärbse kergitamisele tiivalt aga mitte lennuki kergitamiseks. Kui kasutada tiku asemel midagi peenemat, hambaorke näiteks, siis ehk oleks tulemus võimalik...

Kui kärbsed nõrgaks jäävad, siis võib ju parme kasutada. Neid suvel palavaga küll. Vapsikutega saaks juba relvastatud sõjalennuki teha!

Mnjah vapsikutega saaks tõesti kasvõi hävitaja ehitada aga tekib küsimus - kuidas neid vapsikuid hankida ja et nad sinu vastu"kamikadzeks"ei muutu?
Tegin ka kunagi kärbeste peal katseid.Tüütasid nad hirmsasti ja peale mõne kinnipüüdmist mõtlesin:Kas lüüa kohe maha-ei liiga kerge surm.Kas viia kana/tibupoegadele - ei kuigi tibud oleks miskit kõhtu saanud.Siis mõtlesin et nokiks jalad alt.Vaataks kuis kõhupeale hädamaandumist tehakse
Aga ei.Koolist meenus et need elukad just jalgadega tunnetasid sööki vms.
Ilma jalgadeta oleks nad varsti maha surnd.No ma siis humaanse retsidivistina otsustasin eemaldada tiivad."Käige natuke jalgsi ka ja ärge pinisege"oli minu mõte.
Kurat! ja nad käisivadki ja mitu päeva.Treblasivad igal pool ja veel raskem oli neid püüda kui lendavaid suguvendasi/õdesi.
Nii et seltsimehed "Ärge narrige loodust"

[kalleb]

Paraku sel kärbselennukil pole määratud kunagi õhku tõusta, vähemalt joonise proportsioonides mitte- kärbse tiibade poolt tekitatav allapoole suunatud õhuvool päädib lennuki tiiva pinnale ja kogu tehtav töö läheb kärbse kergitamisele tiivalt aga mitte lennuki kergitamiseks. Kui kasutada tiku asemel midagi peenemat, hambaorke näiteks, siis ehk oleks tulemus võimalik...

Kui kärbsed nõrgaks jäävad, siis võib ju parme kasutada. Neid suvel palavaga küll. Vapsikutega saaks juba relvastatud sõjalennuki teha!

no parmud töötavad ainult odava õlu ja odekolonni küttega ning etanooli kütteks anda on liigne luksus-võtavad suured pöörded peale ja jäävad seisma

[Mossemees]

Tulles veel tagasi rottide teema juurde, siis kunagi, kui maainimestel veel mõningad nõukaajast jäänud pahed, nagu näiteks sea- ja lehmapidamine, küljes olid, oli mingil perioodil ka mul endal laudas rottidega suur probleem. Hirmsad võhruvolaskid patseerisid lausa päise päeva ajal küll üksi, küll kambakesi ringi, öösel vaatama minnes oli juba oht, et jooksevad jalust maha. Sigade söötmise ajal pidi küna juures kaikaga valvama, kass kah suisa kartis neid elukaid. Mina lahendasin probleemi vanade heade made in USSR vedrulõksude abil. Alguses panin lõksud niisama keset põrandat. Vaatasin ja imestasin: rotid jalutavad lausa üle lõksude, ükski ei puutu kah. Aga niipea kui hakkasin lõkse panema igale poole pimedatesse nurkadesse, kõiksuguse kola alla, taha ja vahele ja mujale raskelt ligipääsetavatesse kohtadesse, ei jõudnud vahel kõiki lõkse üleski panna kui juba kusagilt kaugemalt plaksakas kostis. Umbes nädalaga oli rahu majas. Lõkse muidugi tuli natuke "upgradeda" lõksuraua ümber kahe rea peenikeste naelte löömise näol (naeltel näpistasin pärast pead ära ja tegin muukviiliga teravaks), suure plekist päästiku lõikasin ka väiksemaks ja muidugi panin iga lõksu traadist tehtud ketiga kuhugi kinni.

[Daff]

No-nii, rotipiinajad, millest selline vaikus on tingitud? Kas loomakaitsjate karvane käsi mängus? Nali.

Lugesin siin kombainidest eestis ja mõtlesin , et võiks üht-teist siia kirja panna ka kombainerite töödest tegemistest, kuna parasjagu kangastus paar pilti tollest helgest ajast.

Aasta 1984, väike lõuna eesti sovhoos. Viljavõtt käib täie hooga. Osa võtavad sellest 12 kombainerit ja umbes 5-6 viljavedajat. Kombainid jagunevad kahte gruppi, 1. ja 2. osakond. Ühel heal päeval aga selgus , et osakonnal number üks pole midagi koristada, varajane oder sai võetud aga hiline pole veel koristuseks päris küps. Suunati siis need jõude seisvad masinad 2. osakonda, las aitavad, ühine üritus ikkagi. Ega ei saa ju käed rüppes pealt vaadata, kui teised rajavad teed helge tuleviku poole. Saabusidki lisaväed objektile. Algust vaadates tundus tulema üks tõsine tööpäev, kuniks... Üks külaliskombainer avastas , et nad on küll 2. osakonnas, aga koefitsent on 1. osakonna oma. Kuna 2. osakond asus majandi künklikumal osal, siis ühe tonni koristatud vilja eest sai rohkem tingtonne kui 1. osakonna kombainer seda sai. See kutsus esile aga külaliste meelepaha ja depressioon võttis nende hulgas maad. Et see aga tervist ei kahjustaks, lasti viljavedajatel tuua antidepressanti ja asuti tervist ravima. Sujuvalt ühinesid nendega ka 2. osakonna mehhanisaatorid, no ütleme , profülaktilises mõttes, et ennetada tõbe, mis kolleege oli tabanud. Algas see ravikuur suht lõuna paiku, nii-et õhtuks oli ravimit manustatud aukartust äratav kogus. Isegi brigadir, kes paha aimamata põllule tuli, sai kaelani ravimit täis valatud, vaatamata tema esialgsele vastuseisule ja taunivale hoiakule toimuva suhtes.
Õhtupoole hakkas aga mõnda kombainerit südametunnistus piinama ja nad üritasid viinavõtu asemel viljavõtuga tegelda. Tol hetkel ei saanud keegi aru, et midagi pahasti oleks , kuid hommikul. Pilt mis avanes, võttis ahhetama. Iga mees oli ajanud oma rida.Näiteks, kui ette oli jäänud juhuslikult teine, hetkel seisev kombain, sõideti lihtsalt kaarega mööda. Õhtu saabudes, olles väsimusest maha murtud, hüljati oma põllulaev täpselt seal kus jumal juhatas. Kes oli keset viljapõldu, kes kusagil võsaveeres. Ühesõnaga, põld nägi välja samasugune nagu Kurski kaar peale vene saksa sõpruskohtumist.
Selline ennekuulmatu viinavõtt aga ületas kohaliku uudistekünnise välgu kiirusel ja kogu direktsioon sai hommikuks informeeritud sellest moraalitust teost, mis enesestmõistetavalt kutsus esile juhtkonna õigustatud meelepaha. Otsustati korraldada väljasõiduistung sündmuskohale.Oodanud ära paraja aja, kui kõik asjaosalised olid põllule toimetatud, saabus põllule ka direktsioon, esindatud direktori, asedirektori ja peamehaaniku näol. Delegatsioon, üritanud aru saada, mis kutsus esile sellise padujoomingu, jäigi infosulgu, kuna peale eelmise päeva madinat polnud keegi eriti jutukas.
Otsustas siis direktor sõna võtta ja ronis kombaini platvormile, nagu kirikuõpetaja kantslisse. Loeng toimus temal: alkoholi pärssiv toimes inimese füüsisele ja sotsialistlikule ülesehitustööle.Kuulajate seas oli ka direktori poeg, ilmkistumatu elumees, kes saatuse tahtel oli ka üks patustanud kombaineritest. Kuulanud pisut seda loengut, seisis ta püsti ja katkestas kogu loengu, õigemini lõpetas selle loengu lausega:
" Isa, aga vanaema rääkis , et kui sina kombainer olid, siis sa olid igal õhtul purjus".
Vaikus.
Selle peale hakkas direktor naerma, näitas pojale rusikat, lubades tal kõrvad pihku võtta ja ronis kantslist aplausi saatel alla.
Volga ukse vahelt hõikas veel, et:
"põld olgu korda tehtud, nagu penid on seda närinud"

[pen.skar]

Kaugesõidu meremees ostis suvila, maksis kaugelt üle 10.000 rubla. Rikastumsvastane seadus kohustas üle 10.000 ostu puhul raha päritolu selgitama. „Panin kogu palga kõrvale, elasime naise palgast- 90 rbl kuus.“ Ei usuta, 90rbl`ga olla võimatu 4-liikmelisel perel hakkama saada. „Ämm mul saab 9 rbl pensioni ja elab ka! Meil jäi raha üle ja võtsime koeragi veel!“

[Talupoeg taluja]

Nüüd mõned lood mis juhtusid Viljandimaal viiekümnendatel aastatel. Holstre-Nõmme kandis Roni ja Nõmmjärve vahel taheti kaevata kraav,et lasta Nõmmjärvest vett allapoole,kuna taheti seda kuivendada. Heino Varkel oli siis pea-agronoom ja juhtis seda värki. Ta ütles,et kui kopp selle viimase kaevatava osa vabaks kaevab ja vesi allamäge kihutab,et tema kõnnib selles kraavis vastavoolu. Tahtis selle peale kihla vedada meestega. Kahe kasti õlle peale. Kõik olid nõus sellega. Toodi poest kohe kaks kasti õlut ja läkski kihlvedu käima. Niipea,kui viimane osa oli kaevatud,voolanud vesi mööda kraavi meeletult alla. Heino oligi kõndinud vastavoolu ja võitis selle kihlveo. Lasknud siis meestel tuua kaks tühja ämbert. Need olid siis mustad ja õlised...... Hakanud pudeleid sinna tühjaks valama ja kõik pudelite sisu rändas nendesse ämbritesse........ Oli siis veel öelnud: "Mina ei organiseeri siin mingit joomist!" Ja oligi minema kõndinud.........


Teine lugu juhtus samuti sama mehega. Aga juba sepikoja juures.... Minu isa August oli seda ise pealt näinud. Ekskavaatori kopp olnud sepikoja juures maas ja mehed selle ümber. Heino oli küsinud: "Mehed,kuidas te sellel kopal kulunud kihvad ära vahetate?" Sepad olid asja takseerinud ja ütlesid,et siin läheb aega palju. "Mis kurat,see pole üldse suur töö.Veame kihla pudeli "Vana Tallinna" peale,et löön need vanad kihvad ise suure haamriga siit minema." Mehed muidugi ei uskunud seda ja olid kohe kihlveoga nõus. Mehed hankisid siis kuskilt pudeli ja läkski kihlveo värk lahti. Toodi suur haamer Heinole ja hakkaski neid kihvasid kolkima. Lõi aga ühe kihva ja järgemööda ka teised kopa küljest minema. Oligi pudel võidetud. Võtnud siis pudeli "Vana Tallinnat" ja löönud vasta koppa puruks. Öelnud jälle: "Ma ei organiseeri siin mingit joomist.".....

Ja kui siin juba joomise peale jutt läks siis veel üks lugu......
Oli üks mees nimega August Litter, Viljandi Masin-Traktorijaama direktor. Mehed ikka pidevalt jõid ja olid lakku täis. Oli tehtud koosolek. Eelmine päev oli hirmsasti joodud seal. Oli siis öelnud meestele:"Et ärge ikka jooge tööajal." Manitseti siis mehi igatemoodi,et nad ometi ükskord joomise lõpetaksid. Koosoleku lõpus ütles siis direktor: "Mehed! Kui te juua ei oska,jooge mära kust!" Ja oli joonelt minema kõndinud.........

[Daff]

Siia siis üks lugu vanast "heast" nõuka-ajast. Juhtus see seitsmekümnendate lõpul, kui meie maad valitsesid seltsimehed ja NLKP.

Tavaline hall argipäevahommik veel tavalisemas riigimajandis. Kõik sujus oma sissetallatud rada. Tööjaotuses jagati konveiermeetodil töölistele kätte ülesanded eelolevaks päevaks ja miski ei andnud märku peagisaabuvast suurest pahandusest. Lausa nii suurest , et sellesse haarati kaasa isegi rajooni parteikomitee. Dispetšeri ruumi astub sisse Jüri, autojuht. Parteitu, kuid selle eest rahva seas väga lugupeetud kodanik. Nalja ja napsumees oleks kõige kokkuvõtlikum sõna tema iseloomustamiseks. Seda , et ta napsumees oli , oli märgata ka antud hetkel, kui mees oma sõidulehte ootas. Jüri tervislik seisund aga ei meeldinud mingil arusaamatul põhjusel osakonna juhatajale, ja ta tegi märkuse mehele. Sellest aga tõusis tüli mis päädis sellega , et Jüri astus uksest välja, lõi ukse pauguga kinni ja hüüdis veel üle selja temale palju kuulsust toonud lause:
"Kuradi oinas".
See aga oli meie lugupeetud osakonnale liig mis liig. Tema, parteilane, kommunist, mitmete aukirjade ja medalite omanik, ja nüüd nimetatakse teda oinaks. Võttis mees nõuks välja uurida miks teda nii solvati. Jüri aga, aimates halba, salgas selle lause maha. Algul väitis, et ta pole niimoodi öelnudki, hiljem ajas veel igasugust vahtu suust välja ja jäigi selgusetuks, kes lõpuks oinas on ja kelle pihta see lause käis.
Aga ärme unustame mis ajal see lugu juhtus. Siis oli olemas selline instants nagu seltsimehelik kohus.Ja selle kohtuga see lugu lõppes.
Osakond, kelle hingeline seisund oli läbi solvava repliigi rööpast välja löödud, otsis abi parteikomiteest. Ja sealt abi tuli. Organiseeriti seltsimehelik kohus, et lurjus avalikkuse ette tuua ja hukka mõista.
Jõudis kätte X aasta X kuupäev. Majandis oli vaba päev, et kõik saaksid tulla vaatama kuidas ketserid tuleriidal põlevad. Must Volga rajooni parteikomitee töötajatega maandus klubi ees. Klubis oli juba presiidiumi laud kaetud, punase linaga muideks , mille taga võtsid istet need tähtsad tegelased.Kohus võis alata.
Kuulati ära osakonnajuhataja kaebus ja tõdeti, et jah, paha lugu.
Kutsuti kohtu ette Jüri , kes nägi nii viks ja viisakas välja nagu peiupoiss. Eladeski ei ütleks , et see mees viina võtab.
Räägib siis Jürikene auväärt kohtule kuidas ta lugupeetud osakonnajuhatajaga tülli läks, kui halb teguviis see oli, ja kui sügavalt ta seda hinge võttis ja kui raskelt ta seda kõike üle elas. Ja seda, et ta kedagi oinaks suvatses nimetada, see teps mitte õige ei ole. Oinaks olla ta oopistükis ennast nimetanud, kuna nii auväärse kodaniku vastu häält tõstis. Ilukõne, mille Jüri kohtule ette kandis, oli nii ilus, et parteikomitee esimesel sekretäril, naisterahvas muide, pisar silmanurka tõusis ja ta kõik Jüri tehtud ja tegemata patud andeks andis. Kohtuotsus kuulutati välja ja süüdi ei jäänud selles keegi.Lõpp ilus nagu muinasjutus aga lugu ise veel ei lõppend sellega.
Kui asjaosalised hakkasid laiali pudenema, et jätkata tööd sektsioonides, oli koha ka osakond, kes tegi ettepaneku minna tema topeltkabiiniga jaama metsa ja lasta mõni viin, et sõjakirves maha matta. No kellel saab nii aruka ettepaneku vastu midagi olla. Ühel häälel ja meelel kiideti otsus heaks ja seltskond läks napsutama. Kui esimene pudel võetud oli küsis järsku osakond:
"Jüri, kellele sa ikkagi oinas ütlesid?"
"Sinule, kellele siis veel, kuradi oinas"
"No näed, mis ma rääkisin,kas sa siis kohe ei saanud öelda, ma pean nii palju vaeva nägema, et tõde teada saada"
Ja sellega see lugu lõppeski. Nende jaoks. Rahvas aga räägib seda nagu anekdooti veel kaua-kaua.

[Daff]

Kuna siin foorumis hetkel on tekitanud elavat vastukaja lumelükkamine ja V-kujuline sahk, siis paneks siia ühe loo just sellise sahaga juhtunust.
Aastad olid siis möödunud sajandi seitsmekümnendad. Nagu me kõik mäletame ja oleme kuulnud, siis sellel ajal olid talved hulga külmemad ja lumed hulga paksemad ja tuisud hulga tugevamad. Nagu kõik asjas vanasti, ikka ülivõrdes. No ja egas tollel talvelgi asjalood teisiti polnud. Oli jumal õnnistanud eestimaad harukordselt rohke lumega. Eriti paksu lume oli ta aga maha lasknud sadada Võru- Viljandi maanteel, Mägiste raudteejaama lähedal. Seal olid hiiglaslike hangede tekkeks olemas kõik eelsoodumused. Kõrged perved kahelpool maanteed, nii oma neli-viis meetrit ja kahelpool suured põllud, kus tuulekesel hangede jaoks lund oli võtta küll ja veel. Ja ühel kaunil talvehommikul oli tuisk siis selle oru kenasti lund triiki täis puhunud. Isegi vanad mehed ei mäletanud sellist vaatepilti, mis tol hommikul avanes.
Teehöövel või autogreider, kuidas kellegile, olles sündmuspaigale saabunud, andis kohe loobumisvõidu. Tema jaoks oli see sama, mis lusikaga mere tühjaks kühveldamine.
Tänaseni teadmata, kelle initsiatiivil, aga selle hange likvideerimisse kaasati kuulsusrikas nõukogude armee. Õigemini punaarmee KRAZ tüüpi veok, mis oli varustatud kolmnurkse saha, autojuhi ja autovanemaga. See kuulsusrikas dessant aga pärines Sangaste raketibaasist.

Vaatus number üks:
Eemalt läheneb meeletu musta suitsu ja lumepilve saatel veoauto KRAZ ja asub ennastsalgavalt lumehange kallale. Peale mõningast nügimist annab aga masin tagurpidi käigu ja eemaldub sündmuspaigalt tagurpidi umbes kilomeetri kaugusele. Pealtvaatajate sõnul, kelleks osutusid saatuse tahtel traktoristid sõnnikuveokolonnist, jäi mulje, et loobumisvõidu andis ka punaarmee, aga oh ei.

Vaatus number kaks:
Punaarmee sonderkomando, olles hetke seisnud lähtepositsioonil, alustab uut ja tunduvalt agressiivsemat lähenemiskatset. Tunnistajate sõnul pole veel ükski KRAZ tüüpi veok saavutanud sellist kiirust nagu antud päevakangelane tol ajahetkel. Meeletu musta suitsu ja mürina saatel sukeldus ta hange, paisates ülesse sellise lumepilve, mis jättis mulje, nagu oleks toimunud mobiilne tuumarünnak. Kui siis lõpuks see lumepilv hajus, avanes publikule selline vaatepilt, mida nad poleks elus uskunud. Tõeline fookus. Jäi mulje , et siin on Jürgen Weberi käsi mängus. Lumehang nägi välja täpselt samasugune nagu hommikul, kui ta maanteelt avastati. Ei ühtki võõrkeha.

Vaatus number kolm:
Umbes kümne minuti pärast on märgata esimesi elumärke hanges. Lumi hakkas vaikselt liikuma ja sealt ronisid üksteise järel, meeletu mati saatel välja kaks endast täiesti välja viidud punaarmeelast, kes selle etenduse pärast väärinuks vähemalt kuldtähe medalit.
Olukorra stabiliseeris sellel teelõigul lõpuks C-100 ehk maakeeles JOSS, kes vabastas esmalt vabastajate lumekoristustehnika ja teise päeva õhtuks suutis viia maantee tavakonditsiooni.

[v126]

Ilmselt umbes sama vaatepilt võis olla.

http://www.youtube.com/watch?v=tF2ZPRmocs4

[aavu]

Ilmselt umbes sama vaatepilt võis olla.

http://www.youtube.com/watch?v=tF2ZPRmocs4

Noorte Hääle või Rahva Hääle viimasel veerul avaldati kunagi lühikesi nupukesi. Üks neist kirjeldas sarnast olukorda.
Pärast Peterburi - Riia raudtee avamist ühel talvel seisis postirongiliiklus nädal aega. Tee oli täis tuisanud. Nädalaga kaevati lumme alt tunnelid läbi ja rongid said liikuma.
Umbes nii on see mulle meelde jäänud.

[Talupoeg taluja]

Sõnavabadusest siis.....
Vanasti oli siis nii,et rahvast hoiti vaos jumala abiga. Muidugi toetas seda tegelast siis ka mõõk....... Hiljem siis tulid ka kommunistid ja ka nõukogude võim koos miilitsaga. Räägiks ka vanemast ajast,kuid ei mäleta ja polnud ise ka kohal.
Nimelt siis 70 ndatel ja ka hiljem hakati lapsi hirmutama miilitsaga (kindlasti ka varem). Pikapeale saadi aru,et nii ei sobi. Lõpuks siis isegi ajalehes "Tee kommunismile" kirjutati ja manitseti,et lapsi nii ei tohi hirmutada. Aga sõnavabadusega oli siis selline lugu,et ikka ei julenud midagi öelda avalikult. Tihti ütlesin,kui midagi lagunes:" Vene värk" Korra vanemad kuulsid ja manitsesid,et ära sedasi kuskil räägi....... Nüüd aga on ajad paranenud ja sõima või katelt,ikka ei midagi....

[HendrikR]

Vanaema rääkis oma mossest.Ajavahemikul 1978-1981,kui seda omas,ei pidanud kordagi remontima.kolme aasta jooksul oli omajagu sõidetud.See näitab,et mosse on vastupidav.See,kellele müüs,ta nime tean.Ta oli Pedagoogikaülikooli endine rektor.Ta nüüd surnud.Vene aegne number oli 16-80 еач.Võimalus,et ikka veel kuskil seisab,on väike,aga olemas.