[kalleb]

kui ikka raha polnud võisid võtta pool suppi ja veerand praadi , leib oli tasuta

ja üldiselt olid toidud täiesti talutavad

ma olen aastal 1987-88 käinud mitusada korda hommikut ja lõunat käinud söömas Kalinigradi ühes sõjatehases (sõduritele anti lõunaks toidutalong)
ja asi oli täiesti normaalne eriti võrreldes selle parashaga mida väeosas anti

muidugi ega hommisöögitalonge ei jagatud ja et sõdurile anti 3 rubla 80 kopikat kuus siis käisime teinekord tooteid küsimas ka kohalikest leivatehasstest, ühekorra andsid naised mulle kui vaesele soldatikule isegi tordi (selline keskmine kreemitort pähklid peal), seda andis kolmekesi seal sööklas ikka süüa, anti kõik sinelitaskud veel pähkleid täis , teisest tehasest mis oli üle aia sai soojasid rõngikuid ja saia, ainult piima tuli juurde otsida

[Mossemees]

Aga kui nüüd veel nõukaaega meenutada, siis tuleb mul meelde selline lugu. Aasta võis olla ehk '83 või '84. Minu isa sõitis sel ajal UAZ-bussi peal. Ja ikka üsna sageli tuli Tartu-Tallinna vahel kurseerida. Korra siis kusagil Adavere (kui ma õigesti mäletan) kandis seisnud RAF tee ääres. Pooltelg puruks. Või oli rattalaager kokku jooksnud. Igatahes oli sõiduk liikumisvõimetu. Reisijateks aga ansambel Kukerpillid, kel juba tõsine oht Jõgeva uue restorani avamisele hiljaks jääda. Pakkinudki siis paps kukrid kogu kolaga oma uazikusse ja kimanud Jõgeva poole nii kiiresti kui masin võtnud (110km/h võttis välja). UAZ olnud bändikraami otsast otsani täis, mehed istunud pillikastide otsas. Aga täpselt õigeks ajaks jõuti kohale. Kukrid andsid selle eest mu isale eluaegse priipääsme nende kontsertidele, mis mul, muideks, siiamaani kusagil kapis alles on. Kui ükskord sobrama viitsin hakata, võin pildi ka teha. Isa nüüd juba 10 aastat mullas, aga huvitav, kas see priipääse mulle kui tema pärijale ka peaks kehtima?

[Mister X]

OK. Kui rääkida veel heas mõttes proletaarsetest söömakohtadest kitsamalt Pärnu kontekstis, meenub ammusuletud nn. Liiva söökla Riia maanteel. Maja isegi on tänaseks lammutatud. Nüüd taevastel maanteedel sadul MAZ-i tüüriva vanaonu (töötas autojuhina ETKVL-i ehitusvalitsuses) meenutuste järgi olnud Liiva söökla eeskätt autotransporditöötajate lemmikpaik. Edendati seal sohvrite folkloori ja mis seal salata, võeti ka va kangemat. Vanaonu põhiline taks oli 100 grammi ja kiluvõileib. Veel hilisematel aastatel peenematesse restodesse sattudes kandis kombinatsioon Vana Tallinn-kiluleib tema jaoks sentimentaalset väärtust. Kord pärast head haltuuraotsa pannud ta 25-rublaste kupüürid lauajala alla, et toestada kõikuvat mööblitükki. Eks nii mõnigi kangem mees heitnud individuaalsele omandile silma ning koduteel üritatud vara sõjakommunistlikel alustel ümber jagada. Sedakorda takistas protsessi lõpuleviimist vanaonust paarkümmend aastat noorem sugulane-sõbramees, kes teenis ETKVL-i koondise "Auto" Pärnu osakonnas TA leivaveoki peal.

[Maamees]

Seoses rahajutuga tuli meelde ja trügin nahhaalselt nõukaajast välja ehk krooni esimesse aastasse. Nuh, olgem ausad, eks seegi oli veel omamoodi nõukaaeg, lihtsalt rahaühik oli teine.

Lennujaama restoranis sai Kadaka Lada service meestega kõvasti viina visatud ja vaadatud kuidas servise rahabossid "Koidulaid" jagasid ja põletasid.......Mul oli palk siis ca 600 eeku, päris karm vaatepilt oli.

[IIIFFFAR]

Solvuda ei maksa. Iseäranis Pärnu ATP sööklast räägitakse palju kiitvat. Ise pole sinna sattunud, aga head kuulsust arvesse võttes ilmselt tasub. Üldsusel (või vähemusel?) on üks arvamus, mis ei pruugi kattuda individuaalse arvamusega.

Täpselt sellest sööklast jutt. Käi kohal. ca. kell 11. hiljem täis ja päraspoole enam püaremad palad otsas

[Basilio]

OK. Kui rääkida veel heas mõttes proletaarsetest söömakohtadest kitsamalt Pärnu kontekstis, meenub ammusuletud nn. Liiva söökla Riia maanteel. Maja isegi on tänaseks lammutatud. ... võeti ka va kangemat.

Äkki ajad segamini Liiva söökla ja kõrvalmajas asunud puhveti või õlleka? Söökla asus Riia mnt ja Liiva tn nurga peal ja oli üsna viisakas koht. Kuna isa töökoht asus lähedal, sai seal lapsena tihti söömas käia. Mingit joomist seal küll ei olnud. Samas kõrval aga käis igatsugu pehmeid ja karvaseid. Selle asutuse nime ei mäleta, aga Liiva peatuses bussi oodates nägin pea alati mõnda kõikuvat valvejoodikut selle puhveti ees nagu tunnimeest. Nurgatagune oli klassikaliselt ärakustud ja haises jõledalt.

[Mister X]

Tuleb vist tõesti vabandada! Kuulasin neid jutte ikka aastaid tagasi, olles isegi kes-teab-mitme aastane. Objektiivsusele ei pretendeeri ka seepärast, et pole külastanud ei sööklat ega muidugi õllekat. Hea et selguse majja sai: oma silm on kuningas.

[MeelisV]

Miskiaeg hakkas vist ikka 20 kopikat olema. Siis kui säädus veel ei luband aga õlu juba maitsema hakkas...

Tõepoolest 80-ndatel maksis õllepudel 20 kopikat. Kui õhtul sai tehtud mõned õlled, siis piisas hommikul kõigest 2 tühjast pudelist (40kop.), et päev rõõmsaks teha.
Liiter piima tetrapakis 24 kopikat, 2 viiekopkast lihapirukat (kokku 10 kopkat), magustoiduks moosipirukas 5 kopkat ja terve kopika sai veel müüja käest tagasi.

lihapirukad olid sellised pulgakujulised ja õlis keedetud

ei soovitatud osta vanaeitede käest ja baltijaamast sest võisid olla koera või kassilihast

neid pirukaid võib ka tänapäeval leida
viimati sai selliseid soetatud jäneda sügislaadalt (oli ka selle laada eredaim sündmus)
ise sain moosipiruka milles ehk kui moos välja arvata oli kõik täitsa retro hõnguline
lihapirukast jäin ilma sest poja kes muidu sellist asja ei tarbi pistis kõik kärmelt kinni ja kiitis takka.

ehk keegi kuskil veel keedab selliseid õlipirukaid.

[Kjen]

ise sain moosipiruka milles ehk kui moos välja arvata oli kõik täitsa retro hõnguline
lihapirukast jäin ilma sest poja kes muidu sellist asja ei tarbi pistis kõik kärmelt kinni ja kiitis takka.

ehk keegi kuskil veel keedab selliseid õlipirukaid.

Veel aasta tagasi sai neid osta keskturult, sellest hoonest, kus valdavalt liha müüakse, ühest põhiliselt pagaritoodetele spetsialiseerunud letist. Balti Jaama turult ja mujalt neid saada ei olnud.

[hillar2]

kuidas tehti vahet moosi ja lihapirkal?

[Maamees]

Samad pirukad olid ka kohupiimaga, teenimatult jäänud mainimata. Harva ja vähe, kuid olid.

[Wiki432]

kuidas tehti vahet moosi ja lihapirkal?

Kuidas, kuidas? Lihapirukal on liha sees ja moosipirukal moos, lihtne ju!

[Aspelund]

Moosipirukal pressis povidlo tavaliselt otstest välja.

[kalleb]

noh kas hakkab ila jooksma



kui õigesti mäletan siis maksis 15 kopikat

[MeelisV]

kui nüüd segada toidu jutu vahele tehnikat siis tuleb meelde, et kunagi 1985+ a. oli meil kohaliku kaupluse varustamisel leivaauto see kandiline tartu furgoon
http://kodu.pri.ee/ta/?action=mudelid&cat=5&ID=24
mingi mälestuse pealt oli see vist isegi tagaluuktõstukiga (lapse mälestused pole täpsed)
aga asi mitte autos aga selles, et kui oli kauba päev siis sai autojuhi käest tellida ja hiljem ka tema käest kätte kaupa mida poes ei olnud või ei saanud osta piisavalt.
näiteks meenub, et kui ikka oli pidupäev siis sai viinerit.
juht oli sõbralik ja tihti sai ka küla teise otsa natuke kaasa sõita
mõnikord ka naaber asula kaupluseni ~2km.

omad mälestused on aga Tallinna Lihakombinaadiga (ülemiste) kus sai kah isaga kaasas käidud, paar korda ka ruumides sees.
väljasõit väravast oli alati ärevust täis sest valvur võis tahta tutvuda autoga seest ja väljast ja ka kongi vaadata jne.
enamus ajast oleks tal ka põhjust olnud. suitsuvorsti jms. kraami sai ikka tihti.

rosina sai ja kellukese limps oli kah alati teemaks kui isaga sai kaasa sõidetud. koolist sai vaba päev võetud kui isa Saaremaale läks jne.

[Coger]

vaadates ksf Kalleb pirukapilte, meenub kooliaeg Paide 3. Keskkoolis, kui vahetundides sai käia neidsamu pirukaid noolimas üle tänava polikliiniku puhvetis. No seniajani ma ei tea, kust see raha võeti, aga mingid kopikad olid alati taskus. Sai osta nii moosipirukaid kui kandilistes pappkarpides värvilisi hernekomme, hiljem ka "Kalevi" moositäidisega padjanätse

[kalleb]

vaadates ksf Kalleb pirukapilte, meenub kooliaeg Paide 3. Keskkoolis, kui vahetundides sai käia neidsamu pirukaid noolimas üle tänava polikliiniku puhvetis. No seniajani ma ei tea, kust see raha võeti, aga mingid kopikad olid alati taskus. Sai osta nii moosipirukaid kui kandilistes pappkarpides värvilisi hernekomme, hiljem ka "Kalevi" moositäidisega padjanätse

ma usun et polikliiniku puhvetisse saadeti need pirukad töökojast mis asus restranist 2 madalas puumajas , , see nüüdseks maha põletatud ning platsil asub pizzaputka

[Basilio]

Moosipirukal pressis povidlo tavaliselt otstest välja.

Ega alati lihtsalt pressinud, mäletan, et kui ahjusooja moosipirukat kõvasti hammustasid, siis võis teisest otsast tulist moosi pursata nagu vulkaanist. Riided koos ja kõrvetas ka saadan! Vahel oli seda moosi kohe südamest pandud, teinekord aga olid vaid jäljed moosist. Eks kondiitritädi tahtis vahel õhtul perele ka moosi viia.
Sedasamust õunapovidlot müüdi ka lahtiselt, samuti ploomi oma. Pärit oli see vist Ukrainast ja toodi suurtes plekkmannergutes. Eesti moos pole kunagi nii hästi maitsenud. Küllap ei ole tooraine see... Pakiti lahtine povidlo läbipaistva krabiseva materjali sisse, mis ei olnud ei paber ega kile. Selline vahepealne. Urgitsesid lusikaga kuidas tahad, pärast olid ikka käed varrukateni koos ja kleepusid koledasti.

[Mister X]

Veel veidi Pärnu originaalsematest söömakohtadest läbi individuaalse spektri. Nüüd peaksid ära langema ka möödapanekud lokatsiooni osas. Tõtt üteldes ei pärine mälestused otseselt Nõukogude ajast, kuid postsovjetlikul perioodil eksistentsi lõpetanud või mõnel juhul tänaseni töötavate asutiste juured pärinevad just eelnenud epohhist.

Bussijaama puhvet, asukohaks legendaarne Brackmanni maja. Varem paiknes see hoone bussijaama poolses tiivas, mingil ajal kolis puhvet maja teise poolde. Kõige parema sõnaga mäletaksin einelaua endist asukohta. Interjöör ise - krohvitud seinad, vist luitunudkollased kardinad akende ees, mõned tumeda lakiga lauad ümbritsetud vähestest toolidest ja keskse sisustuselemendina külmlett-vitriin. Hommikul eksponeeriti külmleti klaasi taga tervet rida erineva valikuga võileibu: juustuleivad ühes heeringavõileibadega kuulusid kindlalt sortimenti, veel meenub muna-singivõileib. Üle ega ümber ei saa üldteada Nõukogudeaegsetest teeklaasidest (need rohmakad ning kantidega). Klaasi valas lahke teenindajaproua ostja soovi kohaselt limonaadi, kalja, tomatimahla või hoopis kangemat valget. Puhveti põhiklientuuri moodustasid soliidsemas eas vanahärrad, kes pensionäri rahakotile sobiva 100 grammi kõrval pidasid diskussioone näiteks vabariigi teedevõrgu kujunemisest 50ndatel ja 60ndatel aastatel. Samas lasti nurgas tukkuda rahumeelsel asotsiaalil. Mäherdune kordumatu atmosfäär! Siiani on meeles karge talvehommik, mil üks ilmsete pohmellitunnustega vahva reisisell kiirustas ruumist trepile, et väljutada seal kogu äsjatarbitud menüü - üle kõrge trepiääre asfaldile paiskuv aurav oksejuga pakkus ekspressiivset vaatepilti. Hiljem kolis einelaud ootesaali kõrval asuvasse kambrisse, muutudes vaid püstijala "bistrooks". Vähenes vastandumine muidu nii steriilsele euroreaalsusele, kadus söömapaiga originaalne miljööväärtus.

[Maanteemuuseum]

... Pakiti lahtine povidlo läbipaistva krabiseva materjali sisse, mis ei olnud ei paber ega kile. Selline vahepealne. ...

kas tsellofaan või võipaber? Mõlemat kasutati tol ajal pakkimiseks, kilet siis veel polnud.