[aavu]

oli ikka too segasaun ?

Sega selles mõttes, et üks kellaaeg oli meestele, teine naistele ja kella 23-st võisid need minna, kes omasooliste sauna ei jõudnud. Minul kogemus naiste- ja segasaunaga puudub tollest ajast.

[Basilio]

Ei teagi, miks see pirn mul kodus vedeleb – pole seni leidnud sellist pesa, kuhu teda keerata saaks! Mäletan, et maal soojendati omal ajal sellistega talvel kanalat?

Kanalat soojendati mingi punase spetslambiga, meil kodus tavalise hõõglambiga. Võimsamad olid samasuguse suure sokliga nagu DRL-idki. Mul endalgi 1000W hõõglamp kodus alles. Hea lastele näidata, kuidas vanasti elektrit raisati!
Aga pildil olevat tänavavalgustuse pirni ära otse seina torka, kui sokli leiadki. Drossel peab vahel olema, muidu pidavat tulevärki saama.

[näkisepp]

Ei saa lihtsalt seda videot siia postitamata jätta.
http://www.youtube.com/watch?v=ne9Zlcj8rss&feature=related
Sealt edasi leiab igasugu huvitavaid videoid kuidas näiteks samara ja niva ehitati jne.

tere,see filmilõik paistab olema puhas pakasuhha,ise mäletan kui vene kroonus sai oldud Hiina piiri ääres Bidzanis,et mootori said ikka kudagi käima,aga tagasild oli külmaga nii kanges lännu,et seda pidi ikk tükk aega kuumutama enne kui masina liikvele sai.

[supp]

ma olen nõukaajal saaremaal ühissaunas käinud, kui oli hullumaja päev

[dad]

tere,see filmilõik paistab olema puhas pakasuhha,ise mäletan kui vene kroonus sai oldud Hiina piiri ääres Bidzanis,et mootori said ikka kudagi käima,aga tagasild oli külmaga nii kanges lännu,et seda pidi ikk tükk aega kuumutama enne kui masina liikvele sai.

80-date algul oli ka külmem periood, kui -30 oli tavaline, ka siis sai nähtud, kuidas leeklamp tordi-mossedel tagumiku all oli ... pole nii kaugele vaja minnagi, kuigi see vast ikka Nõukaaegsest määrdeainete kvaliteedis kinni oli.

Dad.

[Aspelund]

Kaugpõhjas troposfäärisides aega teeninud tuttav rääkis, et neil pandi Joss sügisel käima ja käis kuni kevadeni. See oli ka ainus masin, mis talvel liikus. Ülejäänud ootasid kevadet.

[h2rra]

[quote='lauren' pid='294258' dateline='1352652190']
Ei saa lihtsalt seda videot siia postitamata jätta.
http://www.youtube.com/watch?v=ne9Zlcj8rss&feature=related
------------------------------------------------------------------------
Jäi silma üks pisiasi. Nimelt 14.05 käivitab üks kinnastatud käsi ZIL 130c`i Küsimus oleks teadjameestele siuke, et see võti, mida keeratakse paistab olevat GAZ auto 8 kant süütevõti, või ei? Samas on teada et Zil 130 autodel oli kasutusel ovaalse kujuga ja suhteliselt pikem süüteluku võti kirjadega ZIL. Milline süüteluku võti võis olla eelmistel ZIL 157 tehase variandil? Ja kas olid süütevõtmel ka mingid kirjad peal?
Parimat. Margus.
Ps. Ja mootori jahutusveveliku keemise anduril puudub juhe mis peaks tolle aja tehase katsetustel ikka olema antud tingimustes ....pisiasjad aga areg oli ju selline nagu oli.....nostalgiline kino. Kuna filmis nii külm, võtsin sooojarohtu... Andestage, kui suudate

[Aspelund]

Kaadris on selgelt näha ZIL-i armatuur. Ja kuna tegu oli prototüüpidega, võis sinna lisada ükskõik milliseid detaile.

[samodelkin]

...et neil pandi Joss sügisel käima ja käis kuni kevadeni...

Mina olin Karagandas. Talvel -40 ja suvel +40!
Nii tehti jah, et diislid tuksusid talv läbi ja kütusepaagis oli veel kaugtulepirn sees põlemas. Kui seisma jätsid, siis ei saanud seda kütust enam keegi vedelaks! Mõni lisas veel bensu ka küttele. Mingit suve/talvekütet ei tuntud.
Tagasilla ja käigukasti õli hulka valati julgelt pool diislikütust, muidu võisid siduri õhtale lasta, kui tagasild, või käigukast järgi ei andnud! Kevadel pandi jälle uus õli sisse ja tavotti rohkesti juurde, et palavaga liiga vedel poleks.
Kohaliku bussipargi kohal oli suur sinine tossupilv. Alaliselt. Sellega tuli lihtsalt ära harjuda...

[Külahull]

Nende suurte külmadega küsiks, et kuidas metall vastu pidas? Endal on olnud, et 25-30 külmakraadiga on ühel autol läinud kardaan pooleks ja teisel pääses käigukasti sees midagi lahti.

[samodelkin]

-40 veel suurt hullu ei olnud. Juhtusid vahel vedrulehed murduma, kui suur koorem ja väga "ratsutama" hakkasid... Teed olid seal teadagi, mööda steppi oli siledam ja libedam sõita.
Eks selleks see tehnika kogu aeg töös ja soojas hoitigi, et polnud sugugi teada, mis metalliga siis juhtub, kui nii külm raud äkitse tuld saab. Või, et siis oli juba teada ja ei riskitud!

[aavu]

Omal kogemus puudub aga Mootori kummitehnik ütles, et kusagil kullakaevanduses olevat rehvidest tükid välja lennanud. Ikka külmaga.

[Daff]

No ega see -40 nüüd nii külm ka pole, et masinad pooleks lähevad. See ju venemaal normaalne talve temperatuur. Sõjaväes sai oldud üks talv Tšeboksarõs, seal oli novembri lõpus juba -30 ja talv aega andis sellist tuld. Kraadiklaas käis ära -50 peal. Kogu tehnika seisis lageda taeva all, peale kombati Uaziku ja Kavz bussi. 66-d suruti sealtsamast lumehangest käima.Palju seda kuuma vett sealt läbi kallati, ei tea, aga sõitsid kõik. Diisel masinaid seal ei olnud, nende kohta ei oska öelda kuidas neid käivitati ja kaua nad käisid, aga linn oli MAZ-e ja KRAZ-e täis.
Või siis BAM. Seal ju olid ka külmad ilmad talvel. Seisma seal masinaid tõesti ei jäetud enne kui kevadel , lõksusid talv läbi, aga raud peab sellisele külmale ilusti vastu. See, et kellegil -25 kardaan pooleks läks, ma arvan, pole küll külma viga. See oleks samamoodi jaanipäeval ära murdunud. Oli lihtsalt tema aeg.
Silla ja käigukasti õlidest ka veidi. See õli mis kippus telliseks muutuma oli NIGROL. See oli juba -25 nii kõva, et raiu kirvega.Selle õli aga vahetas juba 70 keskpaigas välja TAP, mis käitus talvel suht normaalselt.

[oltsberg]

Keeran nüüd teema natuke soojemaks. Paugutamisest on siin juttu olnud, aga mina pajatan sellisest "süütust" asjast nagu tossupomm, täpsemalt isiklikest kogemustest nende toredate "mänguasjadega".

Tossupommi algmaterjaliks oli teatud liiki plastmass, millest olid tehtud näiteks lauatennise pallid, joonlauad-mallid, vanaemade kammid ja väikelaste suur sõber jonnipunn. Sobivat materjali sai tuvastada eseme murdmise-painutamise teel, siis hakkas erituma spetsiifilist lõhna. Algmaterjal murtigi väikesteks tükkideks ja pandi reeglina tikutopsi, aga kasutati ka suuremaid karpe; kõik sõltus materjali hulgast. Siis pandi asjale tuli otsa ja löödi tikutops kinni. Mõni puhus ka leegi ära, aga tegelikult ei pidanud seda tegema. Nii või naa tekkis suletud tikutopsis mittetäielik põlemine, mille tulemusel eritus valget ja tihedat ning väga jälgi haisuga suitsu. See lõhn oli muide sama, mille alusel sobilikku materjali murdmise teel tuvastati.

Tihti tehti sellist tossutamist kuskil kõrvalises kohas, aga ajalugu on talletanud ka üsna julmi lükkeid. Näiteks üks mu sõber viskas neid rõdude peale. Ühel korral järgnes telefonikõne tema isale: "Kas sa tead, mis su poeg tegi!? Pani mul rõdu põlema, praegugi veel tossab!" Põlemisest oli asi üsna kaugel, kuigi tegelikult läks tikutops üsna kuumaks küll. Tossu jätkus üsna mitmeks minutiks. Teisel korral kuivas rõdul pesu ja üks T-särk (kuigi tollel ajal sellist väljendit ei tuntud) oli rõdu põrandale kukkunud. Tossupomm omakorda kukkus särgile peale ja kõrvetas selle sisse augu. Pahandust kui palju...

Ise olen osalenud ka paaris julmas aktsioonis. Kord panime pommi ühe korteri ukse taha, andsime kelle ja lidusime minema.

Teisel korral sai pomm ühe vene perekonna köögiaknast sisse visatud. Miskipärast oli selle pere koondnimeks perekond Krokodill ja pehmelt öeldes neid ei sallitud. Vahemärkusena niipalju, et pere naispool, ehk Emakrokodill käis koos ühe teise vene mutiga kinos India filme vaatamas. Nad istusid esireas ja lahistasid nutta, melodraama ju. Teistele kinokülastajatele tegi nende nutt aga omajagu nalja ja enese tedmata said neist rahva tahtmatud lõbustajad. Emakrokodill olevat ka süstemaatiliselt Gorbatšovile kirju saatnud ja kurtnud, kui halb ja raske tal elada on. Aga see selleks... Igatahes maandus tossupomm Krokkodillide köögis, misjärel ilmus aknale Isakrokodilli suur rusikas ja kostus hirmsaid "matte". Ega meil mõistagi aega kuulata-vaadata ei olnud, jooksima ca 2 kilomeetrit, enne kui seisma julgesime jääda.

[ats97]

Tossuka materjaliks sobisid veel vanemad fotonegatiivid väga hästi - kusagilt pööningult leidsime igavese suure hunniku neid ning jagus terveks aastaks.
Uuemad negatiivid ei sobinud.

Keeran nüüd teema natuke soojemaks. Paugutamisest on siin juttu olnud, aga mina pajatan sellisest "süütust" asjast nagu tossupomm, täpsemalt isiklikest kogemustest nende toredate "mänguasjadega".

Tossupommi algmaterjaliks oli teatud liiki plastmass, millest olid tehtud näiteks lauatennise pallid, joonlauad-mallid, vanaemade kammid ja väikelaste suur sõber jonnipunn. Sobivat materjali sai tuvastada eseme murdmise-painutamise teel, siis hakkas erituma spetsiifilist lõhna. Algmaterjal murtigi väikesteks tükkideks ja pandi reeglina tikutopsi, aga kasutati ka suuremaid karpe; kõik sõltus materjali hulgast. Siis pandi asjale tuli otsa ja löödi tikutops kinni. Mõni puhus ka leegi ära, aga tegelikult ei pidanud seda tegema. Nii või naa tekkis suletud tikutopsis mittetäielik põlemine, mille tulemusel eritus valget ja tihedat ning väga jälgi haisuga suitsu. See lõhn oli muide sama, mille alusel sobilikku materjali murdmise teel tuvastati.

Tihti tehti sellist tossutamist kuskil kõrvalises kohas, aga ajalugu on talletanud ka üsna julmi lükkeid. Näiteks üks mu sõber viskas neid rõdude peale. Ühel korral järgnes telefonikõne tema isale: "Kas sa tead, mis su poeg tegi!? Pani mul rõdu põlema, praegugi veel tossab!" Põlemisest oli asi üsna kaugel, kuigi tegelikult läks tikutops üsna kuumaks küll. Tossu jätkus üsna mitmeks minutiks. Teisel korral kuivas rõdul pesu ja üks T-särk (kuigi tollel ajal sellist väljendit ei tuntud) oli rõdu põrandale kukkunud. Tossupomm omakorda kukkus särgile peale ja kõrvetas selle sisse augu. Pahandust kui palju...

Ise olen osalenud ka paaris julmas aktsioonis. Kord panime pommi ühe korteri ukse taha, andsime kelle ja lidusime minema.

Teisel korral sai pomm ühe vene perekonna köögiaknast sisse visatud. Miskipärast oli selle pere koondnimeks perekond Krokodill ja pehmelt öeldes neid ei sallitud. Vahemärkusena niipalju, et pere naispool, ehk Emakrokodill käis koos ühe teise vene mutiga kinos India filme vaatamas. Nad istusid esireas ja lahistasid nutta, melodraama ju. Teistele kinokülastajatele tegi nende nutt aga omajagu nalja ja enese tedmata said neist rahva tahtmatud lõbustajad. Emakrokodill olevat ka süstemaatiliselt Gorbatšovile kirju saatnud ja kurtnud, kui halb ja raske tal elada on. Aga see selleks... Igatahes maandus tossupomm Krokkodillide köögis, misjärel ilmus aknale Isakrokodilli suur rusikas ja kostus hirmsaid "matte". Ega meil mõistagi aega kuulata-vaadata ei olnud, jooksima ca 2 kilomeetrit, enne kui seisma julgesime jääda.

[Aspelund]

Nii kultuuripärand hävinebki... Äkki olid need kaadrid Eesti suursõidust aastal 1938? Eesti motoklubi negatiivide arhiiv..

Aga tegelikult olid need vist kaks erinevat materjali: tselluloidfilm ja plastmass. Tselluloidfilm on muuseas väga ohtlik kraam, Kilingi-Nõmme suurõnnetus on selle väga karmiks näiteks.

A.

[ats97]

Olles tollel ajal ca.7-8 aastane jõnglane pole õrna aimugi mis negatiividele jäädvustatud oli - tollal ei huvitanud ning nüüd juba hilja taga nutta.

Nii kultuuripärand hävinebki... Äkki olid need kaadrid Eesti suursõidust aastal 1938? Eesti motoklubi negatiivide arhiiv..

Aga tegelikult olid need vist kaks erinevat materjali: tselluloidfilm ja plastmass. Tselluloidfilm on muuseas väga ohtlik kraam, Kilingi-Nõmme suurõnnetus on selle väga karmiks näiteks.

A.

[Maanteemuuseum]

... Silla ja käigukasti õlidest ka veidi. See õli mis kippus telliseks muutuma oli NIGROL. See oli juba -25 nii kõva, et raiu kirvega.Selle õli aga vahetas juba 70 keskpaigas välja TAP, mis käitus talvel suht normaalselt.

no ega isegi TAD-17 niiväga normaalselt käitunud midagi. Alles mõned aastad tagasi kui külma oli üle üle 35 ajasin Niva kuuri all elektripliidiga karteri all ja kuumafööniga kollektoril nii soojaks, et sain käima, aga käima ei jää - nii kui siduri lahti lased nii välja sureb. No pikapeale andis niipalju siduriga mängida, et jäi käima. Aga kohalt ei lähe minema, sildade õli nii paks et ei jõua ringi ajada. Saigi teise masinaga köie otsas liikuma aetud ja siis juba edasi omal jõul -jahile

[Kadari]

Seoses tossupommidega tuli kah üks lõbus seik meelde oma koolipõlvest. Võtteplatsiks oli Tallinnas Nõmme teel asuv neljas keskkool ja selle vastas bussipeatuses asuv ajalehekiosk. Viimases töötas nimelt üks kuri vene babulja. Eriti ei imestaks, kui tegu oli krokodilliga ühest eelnenud lugudest. Ühesõnaga, tädi oli oma autoriteedi kõigutamatuses kindel nagu raudnael. Ühel heal päeval tuli vanemate klasside poistel mõte viimane siiski küsimärgi alla seada. Ilmselt eelnes sellele mingitmasti vahejuhtum, kus mõne koolipoisi au riivati. Põhjusega või siis ilma. Välja nägi karistusaktsioon nii, et esmalt ühendati raudpoldiga tagaust lukustava ukse krambid. Seejärel lennutati eest luugist sisse kaks tossupommi. Paari sekundi pärast ilmus leheluugist pea , seejärel ka pool keha. Kuna nõukogude viljastavad tingimused olid jälje jätnud tädi kehamassile, siis päris välja tal sealt ronida ei õnnestunudki. Ei hakka kirjeldama seda kriiskamist ja kisa, mis Nõmme teel kostus. Olla kuuldud taksopargiski...

[Aspelund]

Nähtavasti on aeg sildadest ja mootorist/käigukastist sotsialism minema saata ja asendada viljastava kapitalismiga.

no ega isegi TAD-17 niiväga normaalselt käitunud midagi. Alles mõned aastad tagasi kui külma oli üle üle 35 ajasin Niva kuuri all elektripliidiga karteri all ja kuumafööniga kollektoril nii soojaks, et sain käima, aga käima ei jää - nii kui siduri lahti lased nii välja sureb. No pikapeale andis niipalju siduriga mängida, et jäi käima. Aga kohalt ei lähe minema, sildade õli nii paks et ei jõua ringi ajada. Saigi teise masinaga köie otsas liikuma aetud ja siis juba edasi omal jõul -jahile