[kalleb]

meil oli utsebkas täpselt nii nagu pildil aga vist saapaninad vaatasid teisele poole , partjankad pidi tegelikult jah kuivama panema taburetka pulga peale aga pandi ka kirsade peale , ka lahiguvalmidust saboteerides kuhugi radiaatori peale -igaljuhul hais oli vägev mis partjankadest levis

[krossifänn]

Postimehes artikkel: et mis muutub vene relvajõudude sõdurite vormiriietuses.
Loobuvad nn.läkiläkidest,partjankadest jne...
http://www.postimees.ee/1107982/vene-arm...kilakidest

[kalleb]

no kui partjankadest loobuvad siis neil bizdets , kes sokke hakkab pesema

[kass]

no kui partjankadest loobuvad siis neil bizdets , kes sokke hakkab pesema

Kuule, spetsialist! Vanakeste määrustikuväliseid sokke pesid noored Kaliningradis juba enne "Sinu aega"!

[krossifänn]

Toredad need "keelekontrastid"
lakilaki ehk toob õnne
postimees.ee/1107982/vene-armee-loobub-lakilakidest
Samas küsimus:
Что такое ляки ляки ? Термин НАТО ?
Ehh...hui pomjosh..üks kõrvadega müts mis õnnelikuks just ei tee aga külma eest kaitseb küll

[kalleb]

no kui partjankadest loobuvad siis neil bizdets , kes sokke hakkab pesema

Kuule, spetsialist! Vanakeste määrustikuväliseid sokke pesid noored Kaliningradis juba enne "Sinu aega"!

üldiselt ei käinud isegi deduskad sokkidega sest need polnud vastupidavad ja kulusid väga kähku ära

ma ise tarvitasin küll Kapustin Jaris villast sokki sest vahepeal oli miinus 35 kraadi külma ja see tegi Tartu kirsadega olemise suht nigelaks

mina isiklikult olen ainult oma HB ja PsH-d pesnud sest läks teine suht räpaseks ja et pidevalt linna peal käia tuli siis pidid viks ja viisakas olema

no aga Kapustin Jaris oldud aja jooksul sauna ei saanud (see oli küll ette nähtus 1 kord nädalas mida ka väeosas olles tehti )

[zazik]

Kõik märgid näitavad, et 2014. oleks paras aeg Eestil piirid õigesse kohta tagasi lükata Või siis kohe Hiina müürini välja.

Partjankade ja Ushankadeta pole ju see armee võimeline sõdima

[v126]

Ära nüüd Hiina müürini küll taha siis keelavad siin ka vanad autod ära.

[Daff]

Nägin ca paar nädalat tagasi telekast "Rossija" pealt, kuidas seda uut vormi presenteeriti. Poisid olid mitu tundi mütanud -37 kraadises pakases ja näisid päris rõõmsad selle külma kohta. Eriti kiideti saapaid, mis pidi olema lausa meistriteos. Ja hea sõnaga mainiti veel vormi üldist kaalu, pidi hästi kerge ja mugav olema. Aga vot millised neil need lakilakid olid ei saanud aru, pea oli igaks juhuks kiivri sisse peidetud. Vana vormi uue vastu vahetamine pidi hakkama pihta põhjaregioonidest ja vaikselt lõunapoole liikuma. Geniaalne!
Muidugi olles kursis vene meedia propagandalembusega, ei maksa ennast ilusatel sõnadel lasta uinutada. Judaškini loodud vorm oli ka algul super, aga kui selga pandi hakkas jama pihta. Elame, näeme.

[Daff]

Kas teist keegi teab või on kuulnud sellist korraldust sõjaväes nagu: "pardjanki k osmotru"?
Meil oma "durdomis" oli selline korraldus tavaline. Põhjuse juured aga olid sügaval. Esiteks, me pidime ööd kui päevad olema valmis kiirreageerimiseks. See tähendas seda, et 45 sekundiga riidesse. 3 minutiga täies varustuses (varustuse variante oli 4) platsil rivis ja 15 minutiga autopeal ja pataljoni aiataga maanteel. Siis löödi stopper kinni.
Aga nagu me teame siis selle pardjanka mähkimine on võrdlemisi töömahukas ettevõtmine ning võtab suht suure osa sellest 45 sekundist omale ja oht mitte mahtuda normatiivi sisse oli suur. See aga tähendas täiendavaid harjutusi, mille eesmärk oli liigutuste ja tegevuse viimine automatismini. Väga ebameeldiv ettevõtmine.
Et edukalt mahtuda selle pagana 45 sekundi sisse, pistsid mõned oma pardjankad põue või taskusse või kuhu iganes. Kui oli lühike häire, see tähendab, et riidesse ja platsile rivvi, siis oli see "pardjanki k osmotru" tavaline. Naljakas vaatepilt avanes peale seda. Paljud tüübid seisid paljajalu platsil, pardjankaots taskust või põuest lipendamas. Pika häire korral polnud aega kellegil sellist jama korraldada, oli ju veel autopeale vaja saada ja väravast välja. Seal tendi all said kõik oma jalanartsud õigesse kohta installeerida. Igatahes maanteel oma pardjankasid näidates polnud kellegil enam jalad paljad.

[kalleb]

üldiselt lineikas ehk pärisväeosas sellist jura ei korraldatud - et midagi k osmotru

utsebkas ehk õppeväeosas jah -käsklus k osmotru oli igahommikune jama

see oli väga tüütu

peamiselt kontrolliti podvoronitsoki värskust ja taskute sisu, partjankasid ei kontrollitud kunagi

õnneks see jama lõppes koheselt kui sealt jobannoi utsebkast väeosadesse minema saadeti , muidugi eks igas kohas on oma head ja vead aga sellises utsebkas viibimine võrdus praktiliselt kinnipidamiskohaga kus peldikusse läksid rivi ja lauluga , kiviaedadel ilutsesid okastraadid ning tsementi valatud klaasikillud , seersandid oli ühed väga suured ülemused ,kui selline vastu tuli siis oli sunduslik kulpi visata ning jalgu tampida, väeosast välja praktiliselt ei saanud, ülemuste eest eriti kusagile varjuda polnud - no polnoi durdom ühesõnaga

[krossifänn]

Kas teist keegi teab või on kuulnud sellist korraldust sõjaväes nagu: "pardjanki kosmotru"?

Tõesti pole kuulnud et ka partjankasid üle vaadati/kontrolliti.See pidi ikka tõeline "durdom" siis olema...
Utsebkas jah seerud näitasid ette kuis see partjanka sidumine käib ja soovitasid vabal ajal harjutada.
Hommikune rivvisaamine ikka 45 sekundiga.Mõni tüüp pani partjanka lihtsalt saapa peale ja "hüppas sisse". Rivvi said küll kiiresti aga siis järgnes hommikune "tervisejooks" umb.2 kilti.Seda oli parem läbida ikka normaalselt mähitud partjankadega.Eks need ärahõõrutud jalad/villid ja muu ebamugavus õpetas poisse ikka kiiresti ja õigesti jalarätte siduma.

[Janka]

Kogu see utšebka oligi üks pikk ja vaevaline durdom.
Pool aastat ajude ja füüsise keppi, lõpuks lõtškad peale ja vägedesse...
See oli koht, kus murti või vähemalt püüti murda viimanegi sinu sees pesitsev tsivilistikübe.
Muide, kes on lugenud või kuulnud inimese vaimu allutamisest, siis esmane üpriski ränk löök on juuste mahalõikamine, nullini nülgimine. Kõige valusamalt mõjub see intellektuaalsetele isenditele (muusikud, kunstnikud, näitlejad, kirjanikud...). Hea pauk otse munadesse, võiks öelda ja seejärel algas ustaavide pähetagumise näol pikem ajupesu pluss rividrill ja jooksutamine.
Samuti kuulus selle alla kindlatel aegadel kindel toitumine, pidev väljamagamatus ja täpseks kellaajaks pealesurutud uneaeg.
Niimoodi üritati kasvatada parteile ja valitsusele ustavaid nukktolbajoobe, marjonettisid, kes oleksid lõtškade ja tärnikeste (tulevikus vbl.) eest valmis kasvõi oma emale taha keerama, kui selline käsk oleks antud.
Mõni säärane idioot ka sündis.
Olen isegi seisnud ajateenijast karauulipidaja kalašnikovi toru ees. Raisk, lükkas kuuli ka veel rauda, kui ütlesin, et oled täpselt samasugune süsteemi ohver nagu minagi. Õnneks sai autopargi korrapidajast major tõusnud lärmi peale õigel ajal jalad alla aetud ja kamandas karaulniku nahhui. Aitas pärast veel bentsukankutki tassida .

[kalleb]

hea kamanda oli kalsono k osmortu , mandavoski jest?

igaljuhul süsteem oli peensusteni välja mõeldud , eriti utsebkas

sealt pääsedes oli niisugune tunne et nagu oleks ei tea kustkohast vangimajast lahti pääsenud kuigi veel poolteist aastat ees

ja tänu bardakile sõitsime 2 korda Rostovisse Doni ääres aga esimesel korral meid rongile peale ei võetud. kas ei saadud pileteid jne aga tagasi me tulime-kõik paradkades

pärast passisime veel nädal aega seal utsebkas aga midagi ei teinud, algul ei antud isegi süüa sest oli dovolstvielt maga võetud

aga jah osa tegelasi olid erilised otskogrjobid ja neile pandi juba varsti reksi auaste peale (jefreitor)

no muidugi osad hakkasid nõudma et nüüd kõik reamehed ehk kaasteenijad talle kulpi viskaks jne

sellist asja lineikas ei näinud- kulpi löödi üldiselt kaptenist kõrgematele ohvitseridele ja oma väosa ohvitseridele (tervituse eest)

aga utsebkas oli isegi mingi selline urood (lasnamäe venelane) kes ennast üles andis et tahab väeosasse prapporiks saada - no käis mingitel kursustel ja varsti ilmus välja selline lotendav prappori vorm seljas

on ikka segaseid aga eks erinevus rikastab

[Daff]

Janka räägib et seisis oma kolleegi toru ees. Selliseid hulle pedante pole ainult vene armees. Tean sellist juhust eesti sõjaväest, kus mul üks hea tuttav oma kaasajateenija käest kuuli sai.
Läks tüüp õhtul hüppesse. Oli teine parasjagu aiaotsas, kui tunnimees kohal ja hakkas lukku lõgistama. Räägib tüüp mis ta räägib aga tunnimees vihane nagu rasvatihane, ajab suust välja igasugust "ustaavist" õpitut jama ja ei allu mingile mõjutamisele. Lõpeski asi pauguga. Lasi mu tuttaval küljepealt jenka sangale augu sisse. Viimane kukkus muidugi ehmatusest aiaotsast alla nagu mäda ubin puuotsast. Vedas poisil. Sentimeeter sügavamale ja oleks kaasa võtnud juba siseorganid.
Lõppes asi sellega, et haavatu sai peale haiglast vabanemist veel 10 päeva puhkust aga tunnimees läks uurimise alla. Ta oli teinud lasud vales järjekorras ja asja hakkasid uurima asjatundjad.

[aavu]

Lõpeski asi pauguga. Lasi mu tuttaval küljepealt jenka sangale augu sisse.

Mu sõber Valdo oli polgus kunstnik, käisime mõnikord üle aia naabrite-raketsikute juures eestlastel külas. Ükskord minnes pidas sealne kilist tunnimees teda kinni, Valdo pani jooksu aga tagasiteel lasi tunnimees valangu jalge alla söehunnikusse, millest Valdo üles aia peale jooksis.

Mõni tüüp pani partjanka lihtsalt saapa peale ja "hüppas sisse". Rivvi said küll kiiresti aga siis järgnes hommikune "tervisejooks" umb.2 kilti.Seda oli parem läbida ikka normaalselt mähitud partjankadega.Eks need ärahõõrutud jalad/villid ja muu ebamugavus õpetas poisse ikka kiiresti ja õigesti jalarätte siduma.

Omalgi oli see komme, hea kiiruga rätte mähkimata saapaid jalga tõmmata aga ükskord trevooga ajal pidin paar km jooksma ohvitseri koju ja tagasi, olin posõlnõi ja siis hõõrus jala ära küll.

[Aspelund]

Kadunud papa Heino meenutas vangilaagri aegu, seal valvasid ka mingid kilid neid metsas raielangil. Üks neist oli kohe esimesel päeval tulnud ja teatanud: kui üks [vang] minema jookseb, lasen kõik maha.

Mingi segaduse käigus oli laagri mitte just kõige madalama kategooria ülemus sarnase venna püssitoru ees porilombis lamanud, enne kui vahele segati ja ta eluga ära toodi.

[karlarnold]

Võtsid kord poisid omavoliliselt gaziku, et minna naaberkülla kohalike käsitöömeistrite käest kohapeal tarbimiseks kanget alkoholi ostma. Kui tahtsid autot vaikselt parki tagasi panna, märkas neid seltsimees kapten. Üks sõdur tunnistas vaguralt oma eksimust, teine üritas põgeneda.
Hops üle aia naaberväosa parki, aga seal on tunnimees. Meie mees jookseb ja karjub: „Ära tulista, see olen mina, Vanja!”. Püssimehel vajub mokk töllakile ja lasebki Vanja mööda. Ohvitser pole ka papist poiss, paneb sama teed järele ja karjub: „Ära tulista, ma olen ka Vanja!”. Tunnimehel jõuab korraga kohale, et ta ei tunne ju mitte kumbagi neist Vanjadest, meenub määrustik, tõmbab kuuli rauda ja käratab kapteni kõhuli kuni karauuli ülema poolt asjaolude selgitamiseni.

Lugu juhtus paar kuud enne minu saabumist, nii et kunstiliste liialduste eest ei vastuta, kontrollitud faktid on, et mõlemad jooksjad kandsid tõepoolest sama eesnime ja tunnimees ning põgeneja kohtusid järgmine kord juba garnisoni kinnimajas.

Lihtsalt näitena sellest, kuidas tekivad Lood. Mingi putukashammustus põlve peal läks teisel või kolmandal päeval nii hullusti mädanema, et kogu jalg paistetas jämedaks ja kaotas paindumisvõime. Napi kilomeetri kaugusele velskripunkti lonkamiseks kulus üle poole tunni, tee peal tuli keegi tuttav vastu, küsis nagu ikka, et oi mis juhtus, mul polnud mingit jututuju, rehmasin vaid käega, et ah, puuma hammustas. Aga Puuma oli ka ühe erilise sitapea-ohvitseri hüüdnimi. Kui kümne päeva pärast jälle omade juurde tagasi tulin, kutsus keski staabist mind kõrvale ja nõudis ausõna all kinnitamist, et minu ja selle Puuma-nimelise vaheline vastastikune vihkamine ei ole jõudnud veel reaalse füüsilise vägivalla tasandile. Sest vahepeal oli liikunud igasugu kummalisi jutte…

[Maamees]

Partjankasi kontrolliti utsebkas meil hoolega ja nende puudumine lõppes nõude pesuga köögis.

[Daff]

Ma nüüd ajaviiteks püüan õigustada meie "durdomis" valitsenud korda, eriti seda osa mis pardjankasid puudutas. Selle pardjankamajandusega oli ohvitseridel tõsi taga, "dai boh" mõni loru soldat rivist välja langes, munad olid pihtide vahel paugupealt. Meil pidi iga õhtu olema välja panna kindel arv patrulle ja nad pidid kuus tundi mööda linna marssima. Kui aga mõnel klounil jalad rakkus olid ja liikumisvõimetu, kelle sa asemele paned. "Upravlenije" nõudis iga päeva kohta aruannet, kes, kus, miks ja milleks. Ja ega kindral sõdurit ei puutunud, ohvitserid said nagu tolmas. (Võin kunagi kirjutada kuidas kindralleitnant Selevjorstov kolm tundi ohvitseridele rivisammu õpetas.)
Samas oli meil nagu aamen kirikus iga nädal vähemalt üks kross garanteeritud ja ikka koos kogu kila kolaga, mida nimetati täis lahingvarustuseks. See oli hea nädal kui üks kord ainult matkal sai käidud. Ja kui sa ilma pardjankadeta selle kuus kilti läbi lippasid siis oli kindel pauk, et järgmine päev pidid kätepeal käima. Kõige kohutavamad kaotused olid noorte seas. Nende jalakesed polnud veel harjunud selle valuga ja seal sektoris oli pidevalt jamasid ja kaotusi elavjõus. Hiljem töö käigus muidugi jala nahk muutus vaata et vastupidavamaks kui kirsa. Aga see võttis aega. Sellest tulenevalt oligi ohvitseridel elu küsimus kontrollida, et kõik oleks korralikult riietatud ja kängitsetud.

Ja nagu sellest veel vähe oleks mis meie ohvitseridel pähe kargas, harvad polnud juhused kui keset päise päeva, vahel ka ööd, veeres mingi kindral meie õue peale ja andis häire. Ise nad nimetasid seda süstemaatiliseks lahingvalmiduse kontrolliks. Meile jäi muidugi arusaamatuks keda nad kartsid nii meeletult, et me ööd kui päevad pidime kohutavalt lahinguvalmis olema.
Ja ega lahinguvalmidus piirdunud kiire rivvi saamisega. Ilmtingimata oli vaja veel see kuus kilti ka otsa põrutada, siis oli alles selge kui lahinguvalmis me olime. Nüüd, kui kontrollija "upravlenijest" märkas rivis mingit lombakat ja suutis asja läbi hammustada ja tuvastada milles viga, siis pole vaja kolm korda arvata kes vastu pead sai. Alla rooduka ei võetud kedagi ette. Temale anti kõigepealt paras "sõk tõm" ja hiljem käsuliini pidi jõudis see püha tõde ka meieni. Mis tähendas aga järjekordset "dolgo i uporno" treeningut.