Vanade tuttavatega seoses kerkis jututeemaks kunagine bensiiniäri venemaalt ja mõtlesin, et panen paar rida siia ka kirja. Teema nagu vaikseks jäänud viimasel ajal.
Aasta oli siis umbes 1991, enne krooni tulekut igatahes. Maksis ametlikult veel rubla aga kasutusel oli igasugune muu raha. DEM-id, FIM-id, dollarid. Osta polnud selle raha eest aga midagi. Üks aktuaalsemaid artikleid defitsiidi nimekirjas oli bensiin.
Sai tollel ajal töötatud EPT ridades ja ametinimi oli linnadevaheliste vedude autojuht. Linnadevaheline aga tähendas tollal venemaal käimist.
Sattusin juhuslikult seoses selle tööga meepoti kallale. Pidime hakkama vedama Valgevenesse, Novopolotski naftakeemia kombinaadile Valgast angaare.
Kohe esimese reisiga sai tehtud kontrolllask. Tehase territooriumil asuvast tanklast sai proovitud osta bensiini. Kinkisin tanklatädile pool suitsetatud seakintsu ja mõned lihakonservid ning iga liitri eest pakkusin üks rubla rahalises ekvivalendis kompensatsiooni. Tädi oli jumala leilis ja valas mulle kohe seitsesada liitrit nii-et silm ka ei pilkunud. Oli veel täiega õnnetu, et rohkem pole vaba kütust. Kui raha sai ka ära makstud küsis tädi ainult, et kuna jälle tuled ja palju ma sulle järgmiseks korraks ökonoomitan. Nädalapärast pidin tagasi olema ja tellisin kaks tonni. Oldi nõus.
Eestis polnud vaja apsoluutselt pead vaevata, kuidas sellest kütusest lahti saada. Peale esimest mainimist oli ostjaid poole suuremale kogusele. Kütus läks loosi üks FIM liiter. FIM-i ja rubla kurss oli siis 1:33.
Järgmine nädal ootas aga valgevenes mind tõeline üllatus. Ootamas oli üle kolme tonni kütust. Kust see kogus võeti ja kelle arvelt polnud minu asi. Mina valasin omale kõik vabad paagid täis, kogumahuga üle kahe poole tonni. Ülejäänu sai kolleegile loovutatud.
Sellel ajal oli meil kombeks kogu reisi kütusetagavara endaga kaasas kanda. Haagise esiseinaks oli paak 2100 liitrit, raami vahel 180 liitrit paak ja autol kaks paaki, üks 180 liitrit ja teine umbes 360 liitrit. Nagu kütuseveok. Sellepärast oli ka ruumi, kuhu bensiini valada. Nõndamoodi me jõlkusime vahelduva eduga venemaa vahet, kuni majanduspiir tehti ja kraanid maanteel kinni keerati. Aga pulli sai palju selle bensiiniveoga.
Täna rohkem ei viitsi kirjutada. Head ööd.
(29-12-2012, 23:48 PM)Mossemees Kirjutas: Tuli meelde üks väike, ent huvitav mälestuskild nõukaajast. Nimelt, üsna tihti jäi silma, et Nysa bussidel (ja ei ühelgi teisel autol) oli tagumine numbrimärk paigaldatud ette ja esimene taha. Huvitav, mis põhjusel sellist "omavoli" lubati?
(Seda postitust muudeti viimati: 18-02-2013, 18:52 PM ja muutjaks oli pen.skar.)
No mida see suksu teinud on, et teda ära ei või süüa, kui korralikult tehtud? Elbruseleminekul sai Dombai lavkast ostetud konserv "Konina tushonnaja"- kodustele näitamiseks, (kui proovijaid neist poleks). Jala panime maha Tseketis korralikus Moskva ülikooli hotellis. Sõime-jõime õhtul õunu ja kaukaaslaste rahvusrooga kanapoega( nagu auto või teerulli alla jäänud kana koogipannil ära praetud), peale tulihaput veini. Hommikul üllatus- voolu, vett pole, järjest jahedamaks läks. Öösel allpool laviin olnud. Välja ei lubatud. Sõjaväelaste puhkekodu väravast lasti harvad paugud mägedesse kahe suurtükiga- et viimane lahtine lumi alla tuleks. Ju neil olid lahingmürsud ja kildude pärast olime kartsas. Sain oma suuskade ja fotokaga mingil momendil siiski välja. Kõrgepingeliini betoonmastide tippe- juppe paistis lumest. All viinakioskil aknad minema puhutud ja riiulid ka "päästjate" poolt juba tühjaks tehtud. Laviinilumi nii kõva, et sõida jalgrattaga peal. Hotellis tiriti mind rivi ette- oled grupist välja visatud, 2000m ei võeta, koduminek. Tegelt sinna saand seekord keegi. Sellest polnud lugu, et kõik õunasüdamed ja kana kondipuru tuhatoosist oli üle näritud. Aga nad kuradid olid ka mu hobuseliha konservi pintsli pannud.
Jätkaks siis juttu sellel bensiiniteemal. Kuna kõigile on teada, et ükski auk pole põhjatu, nii oli ka selle naftakeemiakombinaadi bensiinitanklaga. Hakkas vaikselt põhi paistma. Algul lõputuna tundunud kütusetagavarad osutusid ammendunuks. Kui kuu aja jooksul suutis tädi garanteerida iga nädal ca kolm tonni kütust, siis järsku kahanesid need kogused pooleteise kuni ühe tonnini.
Kuidas see memm suutis iga nädal kolm tonni kütust kokku hoida jääb arusaamatuks, ja ega see mind suurt ei huvitanudki. Lihtsalt nüüd, tagantjärgi asjale vaadates, olles kapitalistliku maailmavaate omaks võtnud, tundub asi müstiline. Nõukogude ajal käisid asjad teisiti.
Kui aga Jumal paneb kinni ukse, teeb ta lahti akna. Nii vähemalt väidavad klassikud. Sama lugu juhtus ka minuga. Kütust hakkasid pakkuma tehases sees katlamaja töölised. Kust nad seda kütust said ei ole jälle minu asi aga katlamaja kõrval, tühjas kuuris oli iga nädal virnas kümme kuni viisteist kahesajaliitrist vaati ehtsa A-76 bensiiniga.
See villiti sealsamas auto paakidesse ringi, rahatähed vahetasid omanikku ja kodureis võis alata. Olenes muidugi päevast, kui palju oli kütust pakkuda. Kui paagid jäid poolikuks, tuli linnast juurde osta.
Kütusekriis oli ka valgevenes kergelt olemas, sest pidevalt oli tanklas saba. Sai siis mööda järjekorda käidud ja autojuhtide käest talonge kokku ostetud. Algul kehitati õlgu, kui aga kuuldi pakkumist, rubla liitri eest, siis polnud pikka juttu. Kõik anti hinge tagant ära.
Meeldejääv seik oli mingi Volga juhiga. Küsisin talonge osta. Tüüp kaalus pikalt ja luges oma talongid üle. Kakssada liitrit talonge oli teisel. Pika kaalumise peale andis sada liitrit ära. Sada jättis omale. Mingi viie või kümne minuti pärast koputab keegi mulle auto uksele, vaatan välja ja seesama Volga juht. Pakkus need viimased sada ka müüa. Ise käega rehmates, et küll ma toime tulen kuidagi. Ega nii head pakkumist keegi rohkem ei tee.
Või siis juhtum tankimise ajal. Lasen voolikust bensiini MAZ tüüpi auto paaki. Kes veel kursis pole, siis see masin on masuudipress, töötab diiselküttel. Ja mingi hull valab sinna süüdimatult bensiini sisse. Kõrvalkalonkast bensiini tankinud ZIL-i mees juhtis muidugi sellele tähelepanu. Olles nähtud vaatemängust äärmiselt jahmunud, kasutas ta selleks oma mahlast vene keelt, mis näitas, et mees tõesti hämmingus oli. Ma ei osanud aga sellepeale muud öelda kui et, aga mul pohhui. Sellise vastuse peale sain vastuseks siiralt imestunud pilgu ja õlakehituse. Ma usun, et seda nähtud vaatepilti räägiti autojuhtide seas veel kaua. Tõesti ennekuulmatu lugu.
(Seda postitust muudeti viimati: 19-02-2013, 22:34 PM ja muutjaks oli h2rra.)
Nüüd võib ju rääkida.... Tallinna autovedude 3 filiaalis oli bensiini kriisi ajal 2 mobiilset sise tankurit...ZIL-130 baasil ja GAZ-53-baasil. üks bensiinile jateine diislile...Tankuri näidust pidi iga autojuht K I N K I M A 1 liitri tankijale, kuna mõõturi osuti ei olnud täpne. (kui nullisid suure hoooga, siis läks osuti tagurpidi üle nulli)...
Rääkimata sellest, kui naftabaaasisst tankidest tangiti ka täis tsisterni (t o r n) , mis ei käi kalibreerimise alla.... kui oli kontroll väravas, siis norm mahutavusega väravast väljumisega jäädi 0,5-1,5 tunniks "puhkama päikese kätte....ja torn oli täis...Mahalaadimisel mõõdeti liitritega
Tegelikult on alati kõige ohtlikumad inimesed ühiskonnas truualamlikud käsutäitjad kelle ainuke soov on OLLA KEEGI JA SILMA PAISTA
(Seda postitust muudeti viimati: 21-02-2013, 16:05 PM ja muutjaks oli HendrikR.)
Vanaema mosse saamise lugu:
Kogutud oli 1000 rubla.Auto maksis 6300 rubla.Vanaisa maksis 2 aasta alimendid,milleks oli 2400 rubla.Siis veel 800 rubla sai ühe kasuka eest.Ülejäänud laenas.1 nädal oli aega et välja osta.Autoga oli vedanud:eksport variant ning pidas hästi vastu need 3 aastat.Auto läks müüki aastal 81.Kes käisid 80ndatel Pedagoogikaülikoolis,need vist mäletavad seda autot(oranž 412).Temast tehti ka artikkel: http://www.tlu.ee/files/arts/3360/2005jd...56fa11.pdf
Üks juhtum ka vanaisa Ladaga.11 aasta jooksul ,kui ta seda kasutas,juhtus sellega õnnetus.Sõitis sisse sõjaväeveoautole(arvatavasti GAZ 66).Vanaisa jäi ellu,auto tehti korda ja elu läks edasi.Auto on seisnud ja seisab tänase päevani küünis,24 aastat puutumatuna.
(Seda postitust muudeti viimati: 20-02-2013, 23:02 PM ja muutjaks oli aavu.)
Telefonid käisid läbi käsikeskjaama.
Et asutusest ei tellitaks hulgi kaugekõnesid (kauge oli ka naaberrajoon), pandi peale parool aga mitte mingi äraarvamist võimaldav nagu "kaseke" või "august". Nimelt matemaatiline tehe. Keskjaam ütleb numbri, näiteks kakskümmend kolm. Sellele tuli liita kuupäev ja lahutada nädalapäev ja öelda vastus. Täna siis 23+20-3=40. Alles siis tehti ühendus. Äraarvajaid ei leidunud, isegi paralleeltelefoni pealt kuulates. Võimalik, et ka kellaaeg oli mängus.
Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Taolise lahendusega olid veel mingid küttespiraalid, umbes 30cm. pikkused keraamilised pulgad, keskelt õõnsad, mille ümber oli lahtiselt "tööorgan" mässitud. Kui palju neil võimsust oli ei tea aga tehnikumi ajal sai nendega talvel teostatud toa lisaküttmist. Ühendasime neid kolm tükki jadamisi kokku ja riputasime traadijärgi aetuna nad kirjutaslaua alla. Andsid nii head sooja, et hommikuks olid kellegi poolt sahtlisse jäetud kaks pakki nääriküünlaid võtnud aine teise oleku, ehk vedelaks muutunud.Kõik sahtlis olnud vihikud olid paugult kasutuskõlbmatud ja kuulusid ümberkirjutamisele. Peale seda vahejuhtumit aga toimus küttmine edukalt, ilma vahejuhtumiteta, kuni komandant haisu ninna sai ja küttekeha rekvireeris.
Pilt tehtud enam-vähem selle koha pääl. Neljakümne aastaga natuke puid kasvanud. Paremal puude taga too valge hoone - Lindi Koorejaam. Kui nüüd pildiga pisut Pärnu poole sõita, hakkab puude vahelt paistma ka.
edit: Sory, vanal pildil pole hoonest valget eriti näha.
Päriselt on ta silme kõrgusel ikke valge.
Ühe käega natimees Terase Jaak pidi külvimeestele põldu ette kultiveerima . Agronoom leidis ta Nosi põllul traktoris põhukuhja taga magamas. Mootor tuksub, raputab, siis togib Jaaku. Ei võta elu sisse. Tirib ta üle pudelite ja kangide välja, paneb põhukuhjale maha- nagu nott. Ise läks pukki- et ajan traktori võssa ja pärast nõuan- kus traktor! Tutkit- nagu mootorile pöördeid lisas, nii mees püsti ja kuri...See mootorihääl mehele ikka väga sisse kasvanud.
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=43928&pid=305942#pid305942
Selles teemas pilti näinuna, tuli meelde granaat, mida kehalise tunnis sai visata või kutsuti seda heiteks. Kas täna veel sellised asjad kooli inventari hulka kuuluvad?
Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Granaatidest veel selline lugu. Pioneerimajas mudellennuringi poisid ostsid Spordi poest alumiiniumist valatud granaate kui toorikuid treimiseks. Valu oli kehv. Hiljem sain duraali- tutvuse ja kauplusel jäi granaadimüügi plaan täitmata!
Lugupeetud seltsimehed! Vaatasin et suuremat sorti vaikus siin peatükis ja mõtlesin pisut elu sisse puhuda. Jätame seekord granaadid ja nendest varuosade treimise sinnapaika ja räägime hoopis rahast. Eks näljane räägi ikka leivast, ütleb rahvasuu.
Arvan et selle loo võib veel liigitada nõukogude aegsete alla. Juhtus see ajal kui piiri veel venemaaga polnud aga eestis oli märgata juba suure sula algust. Rahaturul toimus kurat teab mis. Arveldati kõigega mis vähegi krabises. Päris avalikult pakuti vahetada vale rublasid originaalide vastu. Bardak ühesõnaga.
Oli üks teema mis vajas lahendamist. Venemaal. Porhovi linnas. Asju aga on kõige parem lahendada kui sul on raha. Läksime siis paari sõbraga teemat lahendama, taskus paras pakk dollareid. Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et dollarites jutule ei võetud. Taheti vene rupla saada, riigirahadega arveldamine ei olevat nii suur patt kui valuutaga. Mis sa hädaga teed, marssisime panka. Summa mida me rublades soovisime saada dollaritest välja ei tulnud. Mitte et dollareid vähe oleks olnud. Hoopis need taalad osutusid enamus valerahaks, või siis vähemalt nii vanadeks, et pank ei suutnud neid tuvastada. Põlved läksid nõrgaks. Mõtlesime et nüüd ootab ees suurem maajagamine miilitsaga, aga ei. Kaunitar luugitagant andis kõik valedollarid kenasti tagasi ja soovitas minna turule ja mustlastega äri teha. Nemad ei saa neid kontrollida ja seal on tehingu õnnestumine sada prossa. Ja õigust rääkis. Hobusevargad tegid tehingu silmagi pilgutamata ära, kuigi kurss oli pisut nigelam kui pangas. Aga see oli juba pisiasi kõige muu juures.
(29-12-2012, 23:48 PM)Mossemees Kirjutas: Tuli meelde üks väike, ent huvitav mälestuskild nõukaajast. Nimelt, üsna tihti jäi silma, et Nysa bussidel (ja ei ühelgi teisel autol) oli tagumine numbrimärk paigaldatud ette ja esimene taha. Huvitav, mis põhjusel sellist "omavoli" lubati?
See NYSA oli üldse üks Poolakete imeleiutis, mida 3-käiguline GAZ-21 (või oli hoopis Pobeda) mootor eriti nobedalt edasi liigutada ei suutnud. Igatahes oli meil VAZ Service rallitiimis selline hooldusautoks ja kuna ta oli ilusaks helesiniseks-valgeks võõbatud ning küljepeal ümarate vormidega "VAZ SERVICE" kirjad, siis nägi ta eemalt rohkem jäätise- kui rallitiimi masinanana välja.
Igatahes, kui sellega 1984 sügisel Tehumardi rallile tehnilist tegema sõitsime, siis oli meil lisaks lekkivale radikale väga peen toitesüsteem. Nimelt oli tal paak puru ja benssu kinni ei pidanud. Seetõttu asus tagumises salongis ühe istme asemel mingi 50 liitrine plastmasskanku, milles loksus bensiin ning mees kes seal otsas istus pidi ühtlasi hoidma paigal korgiaugust sisseviidud bensuvoolikut ning kaltsupundart, mis salongis õhku natukenegi hingamisväärsena hoidis. Ühesõnaga istus mees taga pommi otsas. Lekkiva radika vastu võitlesime aeg-ajalt peatustega talumajade väravas, kust siis sai pangega kaevust peale valada.
Rallimeeste tase oli selline
Karnaatidest veel üks linnalegend. Jääb üheksakümnendatesse, loodetavasti ei pahandata.
Pakib politseinikuhärra kaupa masina peale, et suunduda igakevadisele vanatehnikaharrastajate suurüritusele Tagadil. Garaazihämarusest tuleb tuleb suure kraamimise peale välja igatsugu väärt nodi- lisaks auto ja tsiklijuppidele ka palju sellist kraami, millele nimegi ei oska anda. Näiteks üks kastike, sees tumerohelised metallist topsid, saksakeelsed kirjad peal. Põgusa vaatluse järel tunnistatakse kraam "mingiteks filtriteks". Tagadile jõudes selgub, et filtrid on äraütlemata defitsiitne kraam. Veerand tunniga on plats puhas.
Ilmselt oleks antud vahejuhtum tänaseks unustatud, kui politseinikuhärrat poleks paar aastat hiljem saadetud täienduskoolitusele. Räägiti ka lõhkekehadest. Jõudnud sõjaaegsete saksa käsigranaatideni, tundis üks kuulajatest, kuidas jalg värisema hakkab. Filtrid osutusid kaigasgranaadi otsikuteks...
(Seda postitust muudeti viimati: 04-04-2013, 18:07 PM ja muutjaks oli Maccaroni.)
Kadari, hästi paned Miilits müütas turul granaate
Mul ka üks linnalegend jagada. Ei teagi, kas tegemist on anektoodiga, kuid väidetavalt olnud tõestisündinud lugu.
Ühesõnaga pidanud nooruke miilits sauaga ühe ontliku vanamehe auto kinni ja ikka mõttega kuidas talle mingi trahv pähe tõmmata. Käis ümber auto kontrollis dokumendid ära ja hakkas nokkima iga pisiasja kallal - näita suundasid, vajuta pidurituld, miks number määrdunud (natuke) jne. Vanamees läks närviliseks ja kobises endamisi habemesse a la "mida sa nolk veel tahad?" Too püüdis muidugi sapise märkuse kinni ja kohe: "Nii! Määran Teile trahvi 3 rubla miilitsatöötaja solvamise eest". Ja hakkas protokolli vormistama. No midagi polnud teha, vanamees koukis rahatasku välja ja kõige väiksem kupüür oli kümnekas. Miilitsal polnud jälle vahetusraha ning vanamees lõpetas piinliku olukorra järgmiselt: "Olgu. Ole siis veel 2 korda nolk ja rubla eest mine persse!"
(Seda postitust muudeti viimati: 04-04-2013, 20:52 PM ja muutjaks oli Jossu.)
(04-04-2013, 18:06 PM)Maccaroni Kirjutas: Kadari, hästi paned Miilits müütas turul granaate
Mul ka üks linnalegend jagada. Ei teagi, kas tegemist on anektoodiga, kuid väidetavalt olnud tõestisündinud lugu.
Ühesõnaga pidanud nooruke miilits sauaga ühe ontliku vanamehe auto kinni ja ikka mõttega kuidas talle mingi trahv pähe tõmmata. Käis ümber auto kontrollis dokumendid ära ja hakkas nokkima iga pisiasja kallal - näita suundasid, vajuta pidurituld, miks number määrdunud (natuke) jne. Vanamees läks närviliseks ja kobises endamisi habemesse a la "mida sa nolk veel tahad?" Too püüdis muidugi sapise märkuse kinni ja kohe: "Nii! Määran Teile trahvi 3 rubla miilitsatöötaja solvamise eest". Ja hakkas protokolli vormistama. No midagi polnud teha, vanamees koukis rahatasku välja ja kõige väiksem kupüür oli kümnekas. Miilitsal polnud jälle vahetusraha ning vanamees lõpetas piinliku olukorra järgmiselt: "Olgu. Ole siis veel 2 korda nolk ja rubla eest mine persse!"
+1 on säänseid konstaableid praegugi, julged pealahakkajaid aga väheks jäänd