Minu põrsapõlve suvedel olid ümberkaudsed sadakond hektarit nimelt leivavilja all. Mõnel aastal trehvas otra ka sekka. Nood augustikuud elasin siis ainult põllul. Vanaema oli üksik, majas meest polnud, et igasugu tehnika osas pidin end ise harima. (Imelugu- hää, et hing sisse jäänd
)
Aga kombainionud olid muhedad tüübid, ära ei ajanud, eks olnd turvalisem ju ka pätakas masinale sõitu kaasa võtta, kui et samane põngerjas masinate vahel niisama töllerdab..
Liikurtöökoja onkul oli ka enam-vähem minu mõõtu poeg ühes, tollega siis sõbrunesime ja tohtisin minagi siis natuke "asjatada". Noo, näiteks tollest vändaga vigurist tavotipritsi täita või siis keevituskaableid laiali vedada vms.
Ikka täitsa kunn fiiling oli.. Kui lõuna aegu brigadir sööklast termosega provianti tõi, jagus säält ikka minulegi kõhutäis...
Meiekandi põldude lõpetuseks lasti siis vanaema odralapike ka masinaga üle, tuldi alati hää meelega, teada ju oli, et lisaks sinisele sedelile memme sahvris piisavalt eelmiste aastate sõstramahla leidub... Viljasalv sai saagiaastast olenemata alati täis.
Et siis, need suured punased elukad on väikese poisi silmis alatiseks respekti välja teeninud.