Oh, eesti müüjaonud on üsnagi kenasti asja käppa saanud. Need kes muidugi on seda tahtnud enesele selgeks teha ja ära õppida.
Viljandi Abovo meestele jagan isegi kiidusõnu. Vahel on muidugi sealgi see lugu, et keegi ei tea, kas letist leitud jubin sobib või mitte, siis lahkun alati sõnadega, et "kui jama tekib, tulen ümber vahetama".
Viljandist kaugemate sellidega on telefoni teel asju korda aetud ja samuti hakkama saadud. Kui muu ei aita, saab meilitsi pilte-kirju vahetada.
Siinkohal soovitangi kasutada kogu vallata olev suhtlemistehnika ära. Riik on piisavalt hästi arvutiseeritud selleks.
A see maa, kus viibin, on teistmoodi.
Kui Eestis igas pisilinnakeses tegeleb varuosamüügiga paras hea punt inimesi, siis siin on terve maakonna peale üks-kaks poodi ja needki minust samakaugel kui Viljandist Tartusse kütta...

.
Müüjad on õnneks siiani mõistlikult arusaajad olnud. Ma muidugi ilma vana jubinata poodi ei kiirusta ka või siis on vähemalt mingisugune pildimaterjal taskus olemas. Nii juhuks, kui peaks pikemaks ütlemiseks minema...

Mis meele kurvaks teeb, on see, kui üle leti öeldakse, et pole olemas. Ja nii on korra juhtunud kah. Neil siin pole, Pariisi kesklaos ka pole, valmistajatehas enam ei tooda

. Aga Tartust näe, sain

.
Jõudu ja pikka närvi!