See habemik oli oma tegemistega teistest lihtsalt üle. Meeldib või mitte, kuid ta suutis trummi kõige kõvemini taguda. Sealt ka vastav koht. (Mina tema fänn kohe kindlasti ei ole)
Muide, Paadam on poisike mu kõrval
http://www.tqhq.ee/forum/viewtopic.php?tid=36094&page=9
....
Kui siit edasi minna, siis ma tahaksin kõigepealt tänada kõiki minu laikijaid ja teisi heade sõnade eest.
..............
Kunagi ammu, hallil ja kõledal ajal, lõbustasin ma end sellega, et võtsin ühe kõnekäänu, või mõne lühikese anekdoodi, või mõtlesin ise teema, ning kirjutasin sinna teksti juurde. Tavaliselt sai sellest üks lugu või siis mitu. Kahjuks või õnneks on neid väga vähe säilinud, kuid ma tooksin siinkohal ära ühe sellise üllitise, mis oli vist katkend pikemast jurast...
..
...Täna ma siis võtsin end uuesti kokku ning pidasin veits aru, kelleks ma võiks siiski saada, ja seda ikka matuste poolepeal. Mulle tuli meelde, et ma olin lapsepõlves õppinud saksofoni mängima. Ja saksi ma oskan puhuda siiani päris hästi. Seega ma helistasin läbi järjest kõik suuremad matusebürood ja pakkusin end matustele nn. viimast lugu mängima.
Ja juba järgmise päeva lõuna ajal, võttis minuga ühendust üks büroo Pärnust. Nad pakkusid mulle nn. prooviesinemist. Üks kodutu oli surnud ja kuna tal ei olnud ei peret ega tuttavaid, mõtles valimiste eelne Pärnu vallavanem ta hauda sängitada muusika saatel.
Niisis kodinad kokku ja Pärnu poole tuld. Kuna ma Pärnut hästi ei tundnud (mu igivana GPS peksis segast) siis jõudsin ma hauaplatsile kaks tundi hiljem.
Auk oli juba valmis kaevatud. Kuna külalised olid lahkunud, pidi ka kirst augus olema, ning piiludes auku, oligi näha kirstu porised reljeefid, kaetud mullaga, mida tavaliselt peost kirstule loobitakse.
Hauakaevajast töömehed istusid eemal peielauas, ning lasid supil hea maitsta. Mul oli nii šitt tunne. Kuidas ma sain hilineda. Olgugi, et tegemist oli kodutuga, pidi siiski MINU muusika tema hinge ära saatma.
Hauakaevajad laua ääres vist nägid mu ängi ja häbi, sest nad vaatasid mind suhteliselt külmal pilgul.
Ok, mis seal ikka. Parem hilja, kui mitte kunagi. Võtsin oma saksofoni välja ja hakkasin mängima. Ma mängisin nii, nagu ma pole seda iial teinud. Ma panin sinna mängu kogu oma oskused ja hinge. Vahepeal tõusid töömehed lauast, ning kogunesid kõik ümber minu. Ma vannun, et kõrgemate helide rägastikus, kiskusid töömeeste näod juba üsnagi kurvaks ja kui ma viimaks mängisin Ave Maria't, nutsid enamus neist lahinal.
Ja siis oligi kõik, ma olin oma töö teinud ja ma olin uhke enda üle. Pakkisin saksofoni ja jalutasin auto poole. Poolel teel sinna, kuulsin seljataha jäävate hauakaevajate suust miskit, mida on suhteliselt raske avalikult meenutada... , enivei, mu kõrvu jõudis kahekõne, kus üks töömees ütles teistele: ''Ma ei ole eales midagi nii ilusat kuulnud, ma ei ole eales midagi sellist näinud, kuigi ma olen paigaldanud reoveemahuteid oma 20 aastat