Lisaksin paar finessi:
See must küünal - valge küünal värk võib tekkida peale süütuse ja kütusesegu vahekorra ka erineva hõõgarvuga küünaldest.
Kui minu vana nõder pea õigesti mäletab, siis võrrile ja vanale mossele läks õndsal vene ajal A10HT küünal. Mis selle kaasaegne ekvivalent on, seda kahjuks ei tea. A11HT oli juba n.n. "külmem" küünal, mis võis võrril juba tahmuma hakata. Mõeldud oli see kõrgema surveastmega mootoritele. Kahekäigulisel mopeedil käras minu mäletamist mööda ka, kuna vähemalt paberi järgi oli sellelgi kõrgem surveaste kui lihtvõrril. No igatahes nii minu auklikud mälestused põrssapõlvest ütlevad. Targemad võivad parandada.
Aga mis puutub sädeme kadumisse juhtme ja küünla vahel, siis peaks asi suht lihtne olema. Kui piip veel originaal, siis see sisaldab raadiohäirete takistit, mis armastab vahel b-sse minna. Tuleb uus piip panna, muud midagi. Jälgida tuleks veel seda, et takistusega piibu korral ei kasutataks "R" tähisega küünalt, millel nimetatud takisti juba sisse ehitatud. Jawadel olid sihukesed, Tšehhoslovakkias tehtud.
Tõelised Võrrimehed viskasid piibu üldse nahui ja keerasid juhtmeotsa küünla ümber. Kui siis selline kortermajast mööda sõitis, riskis teise korruse aknast teleka kaela saada.
Raadiohäired võtsid kõigil telekapildi triibuliseks.
Tean ka juhust kui poisil sõidu peal juhe küünla otsast ära hakkas tulema ja pikemalt mõtlemata seda palja käega tagasi proovis panna. Ikka sõidu pealt.
Tulemus olnud selline, et kutt istus juhmi näoga keset teed ja võrr pani otse võssa.
Küünlavahe veneaegne standardkaliiber oli rauasaeleht(sile serv). Juhul kui magneeto nõrgaks jäänud, tuli elektroode siiski koomale koputada. Samal põhjusel eemaldati ka raadiohäirete takisti.