[Martti]

Härjad ja prouad, kas sõidame?

Teema püstitus tekkis hommikul ärgates ja ennast voodist välja ajades. Mõttes on juba ammu mõlkunud, aga pole piisavalt ennast motiveerinud et seda kirja panna. Sõitmine, kasutamine, ekspluateerimine – kuidas kellelegi. Küsimus on harrastamises nagu ikka, oma sõidukite aktiivses harrastamises...

Kui vaadata kasvõi selle sama foorumi projektide osa, siis nimekiri on pikk, tundub lausa lõputu. Ainult et igapäevases liikluses ei kajastu selline tegevus kuidagi. Ma ei räägi tänasest lumisest päevast vaid ikka suvest ja sellest perioodist meie laiuskraadil, mis lubab päeva keskmise temperatuuri hoida plusspoolel. Harrastades oma vanatehnikat linnapildis, maanteel ja kadakavahel ei ole just palju päevi aastas kui tuleks vastu mõni teine harrastaja hobisõidukiga. Kas tõesti nähakse garaaži sügavuses nii palju vaeva, et sõitmine on juba miinusmärgiga tegevus, vähemalt majandusliku külje pealt vaadates mille jaoks enam jaksu ei jätku. Emotsionaalselt on muidugi teine lugu, oma tegevust ja sellest tulemust peaks nautima, mitte seda lapiga garaažis poleerides vaid muretuid miile mõõtes!

Hobitamine kui selline peaks olema aktiivselt kaasatud igapäeva ellu, vähemalt nii palju kui võimalik.
Kas teile ei tundu, et kui millegagi liiga palju vaeva näha, siis ajapikku kaob sellega tekkinud emotsioon hoopis ära. Pärast asja või sõiduki valmimist ei oskagi sellega midagi peale hakata, sõita ka nagu ei raatsi...

Kui siinkohal jätta välja organiseeritud sündmused: Talveralli, autoorienteerumine jne(mis on väga vajalikud sündmused hobinduses), siis peale selle ei näegi praktiliselt vanatehnikat liikumas. Kas harrastajatel on siis aastas ainult paar tähtaega mis ajaks peab tehnika sõiduvalmis olema ja ülejäänud aasta võib masinale sammalt selga kasvatada? Kui palju te kasutate hobiautosid, et käia külas sõpradel ja sugulastel, maakodus, rannas, kalal ja kus iganes veel võimalik?

Kogu seda juttu ajendas kirjutama mõte, et kui tahaks suvel seltskonnaga, kellega on ühised huvid, randa telkima-olesklema minna, siis ega tegelikult vanatehnikahuvilisi inimesi, või vähemalt selliseid kellel midagi liikuvat kohe võtta oleks, ei olegi! Liikluses eksootika peaaegu puudub!

Sellise kondi viskan õhku täna õhtul, Saaremaa kadakate vahelt:


(Jaanuari alguse tormiööl Vilsandi rahvuspargis kadakaid kõdistamas auto külgedega)

Noh härjad ja prouad, kas sõidame? Või läbi arvuti teistega oma hobidest rääkimine ongi ainuke väljund?

Arvamused oodatud nii filosoofilisel kui praktilisel tasandil.

[aksel73]

Tere.
Ikka sõidame.
Citröen 2CV6 kevadest sügiseni igapäeva autona kasutusel,talvel ei lähe saadanas soojaks.
Renault 19 talveautona kasutusel,see natsa ikka soojem.
RAFikud aastaläbi,kui tuju ja tellimusi kasutuses.
Allan.

[13piisab]

ma loen enda hobiks eelkõige (kere-)ehitusprotsessi. Hilisem "tarbimine" on küll masinat ehitades eesmärk, aga tuleb tunnistada, et reaalselt eelistan suvisel argipäeval siiski suurt, mugavat ja kiiret tavakulgurit ning istun hommikuti lihtsalt põrnika või mosu asemel Saabi.

suvine väljasõit tehnikahuvilistega kostub aga huvitav. Tuleme selle teema juurde õige mõne kuu pärast tagasi

[janek555]

 Üritusi ja väljasõite on nii palju , et kõigil kus tahaks ei jõuagi osaleda. Kui vaatan oma tarbeliikureid, siis need ka enamusele vanatehnika , seega sõidan iga päev vana tehnikaga.  
 Ainuke takistus mis piirab suvel hobitehnika tarbimist on teised liiklejad, teatrisse või perega ostukeskusesse ei taha iga autoga minna, pärast naastes avastad ,et keegi on jälle auto ära mõlkinud ja see rikub tuju . Kui aga parkimise probleeme pole, siis ikka lõbusõidud hobitehnikaga.

[PlyVal64]

Meie peres ei ole seisvat ehk sellist, mida suvalisel ajahetkel ei saaks ega tahaks kasutada, hobiautot kunagi olnud. Õigemini on: Valiant seisis aga seda muudel põhjustel, kuniks saigi teine järgmisele generatsioonile üle antud. Rally-Opel jäi ka seisma ja kui auto pole juba paar kuud kohalt liikunud, on aeg see edasi anda, seekord õnneks viidi ära ja sõidab ju siiani otstarbekohaselt. 
Tegelikult on ju hetkelgi peale Saabi muud masinad hobiautod, eelkõige Audi ja see sõidab kogu aeg. Lihtsalt meie hobi ongi suvel käru/paati vedada ja talvel Talveralli rada teha  Ja Sitikas oli ju samasugune puhas Audi eelkäija ning et ta seisab juba kaks kuud maja taga, siis on temagi lõpp kevadel teda... sinnasamasse, kuhu läks Rallye-Elite, Piraadilaev-rekord jne. 
Kui me ei räägi tõesti mingist üliharuldasest giga-mega restotud haruldusest a'la Bugatti Atlantique jms, mida Eestis minu arust pole mitte ühte ainsamat ka, siis eranditult kõik ka Musta Numbriga käulad peaks aastaringselt olema tarbimises VÕI seisma väljanäitusel. Kusagil 11,9 kuud garaažis VEDELEV junntükk on mõtetus. 

OK, mõnel inimesel on lihtsalt liiga palju restotud isendeid, siis tuleb ju valida... aga sedasama tuleb ju ka SUVEL teha sest kõigega korraga sõita pole võimalik. Ütleme, et kellelgi on ainult KAKS ehedat korralikku vanatehnikat: üks ja valiku haruldasem-restaureeritum on siis ainult suvisteks sõitudeks ja teine aastaringseks hobiga tegelemiseks. Aga kui inimesel on 3-4 ja rohkemgi korralikku vana autot, kõigil ülevaatused ja kindlustused olemas ja selline väidab, et "mul pole millegagi talvel sõita" a'la Soome Talwiajole minna, siis andke andeks - teil on peas midagi VÄGA korrast ära! Paldiski maanteelt saate spetsialistide abi. Igasugune maania ja hullus on vaimuhaigus, kogumismaania k.a. See on küll leebe ja tore haigus aga sedagi tuleb iseendal teadlikult ravida sellesama haiguse põhjustajaga tegeledes. Või leida ASENDUSTEGEVUS, mis erineb totaalselt praeguse näite puhul vanatehnikaharrastusest!

Kõige parem näide on veega seotud hobidega tegelejad, eks lihtsalt füüsiliselt ei saa talvel, kui vesi kõva, oma väga kallihinnalise hobivahendiga sõita. Need on rahaliselt veel PALJU kallimad, kui vanatehnika ja ärge arvake, töötunde koos materjalidega (rahaga) läheb ka neisse omajagu. Mina olen üks ehe näide, kel on mõlemad haigused küljes, Indrek66 Musta Põrnikaga teine, ksf! wagoneer ähvardab suvel mereinimeste sekka astuda, mitu aastat on sailing.ee punt käinud ja neid mereinimesi, kaatrite-jahtide omanikke on veel ja veel. Meil polegi suvel aega mitte ühest maismaa vanatehnikaüritusest osa võtta aga kui mingi vana auto juba olemas on, siis tuleb seda ju talvel tarbida ja sedagi haiguskollet toita. Kui ikka ajus see viga on, ei aita mitte miski... 

[Toffel]

Minul on Manta pool aastat täiesti igapäevane auto. Aprilli keskel teen pooleks aastaks kindlustuse ja vuran rõõmsalt ja rahulolevana poole oktoobrini välja. Igal hooajal tuleb nibin-nabin 5000km kokku, nii et ainult pühapäeva autoga ei ole kindlasti tegemist. Mingiks musta numbri projektiks või näituseautoks ei ole ma oma Mantat kunagi pidanud, vaid lihtsalt veidi üle keskmise ägedaks suveautoks (vähemalt ise ma arvan nii). Mis sõidumugavusse puutub, siis selle 44 aasta jooksul, mis jääb minu Manta sünnist tänase päevani, on autoinsenerid oma tööga päris hästi hakkama saanud ja kaasaegsed massinad on ikka tunduvalt vaiksemad ja mugavamad. Aga vaatamata sellele, kui on suvel vaja (tahtmine) kuskile sõita, on esimene valik ikkagi Manta.

[Martti]

... siis eranditult kõik ka Musta Numbriga käulad peaks aastaringselt olema tarbimises VÕI seisma väljanäitusel. Kusagil 11,9 kuud garaažis VEDELEV junntükk on mõtetus.

Kapitali raiskamine, ei muud.
Endal pole ühtki restaureeritud vanasõidukit. Need kõik on vanad aga ainult sõidukorda seatud. Kui sõidukiga on võimalik sõita, siis seda tulebki teha. Lincolnil õlitasin sügisel põhja ära, et saaks talvel sõita. Rooste läheb ta nagunii, sellest pole pääsu. Ainuke vahe on selles et autoga sõites on võimalik seda suhteliselt väikese vaevaga elus hoida aastakümneid, samas kui seisev sõiduk hakkab lagunema ajaühikus toimuvate protsesside tõttu(kinnijäänud pidurid, läbiroostetanud torud, sidur, niiskuse toimel hävinud salong jne.) Sõitmise käigus tulevad need vead vähemalt välja ja saavad jooksvalt lahendatud. 10 aastat seisnud sõidukit on kordades kallim elule aidata, kui sama aja kasutusel olnud sõidukit.

Igapäevaselt on kasutusel 1988. aasta Volvo, kindlasti tundub see paljudele juba praegu vana(sõiduk), aga mul on see kõige uuem liikur üldse! Suve jooksul saab veel säärpilli kuumaks ajada ja mööda Eestimaad rännata.Mööda neid teid tavaliselt kuhu neljarattalised väga ei mahu.

Viimasest sõidust jäigi Lincoln Saarele, ebaõige rehvivalik ei soodustanud 212km pikkust kojusõitu. Aga selle eest on jälle põhjust minna!