12-01-2015, 23:58 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 13-01-2015, 22:49 PM ja muutjaks oli Martti.)
Härjad ja prouad, kas sõidame?
Teema püstitus tekkis hommikul ärgates ja ennast voodist välja ajades. Mõttes on juba ammu mõlkunud, aga pole piisavalt ennast motiveerinud et seda kirja panna. Sõitmine, kasutamine, ekspluateerimine – kuidas kellelegi. Küsimus on harrastamises nagu ikka, oma sõidukite aktiivses harrastamises...
Kui vaadata kasvõi selle sama foorumi projektide osa, siis nimekiri on pikk, tundub lausa lõputu. Ainult et igapäevases liikluses ei kajastu selline tegevus kuidagi. Ma ei räägi tänasest lumisest päevast vaid ikka suvest ja sellest perioodist meie laiuskraadil, mis lubab päeva keskmise temperatuuri hoida plusspoolel. Harrastades oma vanatehnikat linnapildis, maanteel ja kadakavahel ei ole just palju päevi aastas kui tuleks vastu mõni teine harrastaja hobisõidukiga. Kas tõesti nähakse garaaži sügavuses nii palju vaeva, et sõitmine on juba miinusmärgiga tegevus, vähemalt majandusliku külje pealt vaadates mille jaoks enam jaksu ei jätku. Emotsionaalselt on muidugi teine lugu, oma tegevust ja sellest tulemust peaks nautima, mitte seda lapiga garaažis poleerides vaid muretuid miile mõõtes!
Hobitamine kui selline peaks olema aktiivselt kaasatud igapäeva ellu, vähemalt nii palju kui võimalik.
Kas teile ei tundu, et kui millegagi liiga palju vaeva näha, siis ajapikku kaob sellega tekkinud emotsioon hoopis ära. Pärast asja või sõiduki valmimist ei oskagi sellega midagi peale hakata, sõita ka nagu ei raatsi...
Kui siinkohal jätta välja organiseeritud sündmused: Talveralli, autoorienteerumine jne(mis on väga vajalikud sündmused hobinduses), siis peale selle ei näegi praktiliselt vanatehnikat liikumas. Kas harrastajatel on siis aastas ainult paar tähtaega mis ajaks peab tehnika sõiduvalmis olema ja ülejäänud aasta võib masinale sammalt selga kasvatada? Kui palju te kasutate hobiautosid, et käia külas sõpradel ja sugulastel, maakodus, rannas, kalal ja kus iganes veel võimalik?
Kogu seda juttu ajendas kirjutama mõte, et kui tahaks suvel seltskonnaga, kellega on ühised huvid, randa telkima-olesklema minna, siis ega tegelikult vanatehnikahuvilisi inimesi, või vähemalt selliseid kellel midagi liikuvat kohe võtta oleks, ei olegi! Liikluses eksootika peaaegu puudub!
Sellise kondi viskan õhku täna õhtul, Saaremaa kadakate vahelt:
(Jaanuari alguse tormiööl Vilsandi rahvuspargis kadakaid kõdistamas auto külgedega)
Noh härjad ja prouad, kas sõidame? Või läbi arvuti teistega oma hobidest rääkimine ongi ainuke väljund?
Arvamused oodatud nii filosoofilisel kui praktilisel tasandil.
Teema püstitus tekkis hommikul ärgates ja ennast voodist välja ajades. Mõttes on juba ammu mõlkunud, aga pole piisavalt ennast motiveerinud et seda kirja panna. Sõitmine, kasutamine, ekspluateerimine – kuidas kellelegi. Küsimus on harrastamises nagu ikka, oma sõidukite aktiivses harrastamises...
Kui vaadata kasvõi selle sama foorumi projektide osa, siis nimekiri on pikk, tundub lausa lõputu. Ainult et igapäevases liikluses ei kajastu selline tegevus kuidagi. Ma ei räägi tänasest lumisest päevast vaid ikka suvest ja sellest perioodist meie laiuskraadil, mis lubab päeva keskmise temperatuuri hoida plusspoolel. Harrastades oma vanatehnikat linnapildis, maanteel ja kadakavahel ei ole just palju päevi aastas kui tuleks vastu mõni teine harrastaja hobisõidukiga. Kas tõesti nähakse garaaži sügavuses nii palju vaeva, et sõitmine on juba miinusmärgiga tegevus, vähemalt majandusliku külje pealt vaadates mille jaoks enam jaksu ei jätku. Emotsionaalselt on muidugi teine lugu, oma tegevust ja sellest tulemust peaks nautima, mitte seda lapiga garaažis poleerides vaid muretuid miile mõõtes!
Hobitamine kui selline peaks olema aktiivselt kaasatud igapäeva ellu, vähemalt nii palju kui võimalik.
Kas teile ei tundu, et kui millegagi liiga palju vaeva näha, siis ajapikku kaob sellega tekkinud emotsioon hoopis ära. Pärast asja või sõiduki valmimist ei oskagi sellega midagi peale hakata, sõita ka nagu ei raatsi...
Kui siinkohal jätta välja organiseeritud sündmused: Talveralli, autoorienteerumine jne(mis on väga vajalikud sündmused hobinduses), siis peale selle ei näegi praktiliselt vanatehnikat liikumas. Kas harrastajatel on siis aastas ainult paar tähtaega mis ajaks peab tehnika sõiduvalmis olema ja ülejäänud aasta võib masinale sammalt selga kasvatada? Kui palju te kasutate hobiautosid, et käia külas sõpradel ja sugulastel, maakodus, rannas, kalal ja kus iganes veel võimalik?
Kogu seda juttu ajendas kirjutama mõte, et kui tahaks suvel seltskonnaga, kellega on ühised huvid, randa telkima-olesklema minna, siis ega tegelikult vanatehnikahuvilisi inimesi, või vähemalt selliseid kellel midagi liikuvat kohe võtta oleks, ei olegi! Liikluses eksootika peaaegu puudub!
Sellise kondi viskan õhku täna õhtul, Saaremaa kadakate vahelt:
(Jaanuari alguse tormiööl Vilsandi rahvuspargis kadakaid kõdistamas auto külgedega)
Noh härjad ja prouad, kas sõidame? Või läbi arvuti teistega oma hobidest rääkimine ongi ainuke väljund?
Arvamused oodatud nii filosoofilisel kui praktilisel tasandil.