[Veskioja]

teemasse justkui veidi läheb, seega võtan ka sõna 53-e kiiruse kohta.
vedrud olivad ikke täitsa tagurpidi. liikuma hakkamine oli väga vaevaline. maastik säälkandis nagu lapis ikka, ehk siis sopkad üksteise järel. sõitmine nägi nii välja, et allamäge sai mindud niipalju kui tuli. ja tuli palju, väga palju. spido sai põhja juba siis kui pöörded alles inimlikud olid. ja edasi kiirendamine muudkui jätkus. kogu masin ulgus lõpuks kui tapale viidav siga. vibrad ja värinad olid samuti kohutavad. surmahirm oli tõsiselt külges. mul ei ole õrna aimugi palju kiirus olla võis,
a neid jutte teavad juba keik niigi.

Ohhoo,ka sääl kandis u.30 a.tagasi ja kostaks e ZIL 130 teemal,et võin sarnast juttu kinnitada.Sai ka veetud porde autuga igast sodi,küll mulda ja liiva ja kiva jne,kopaks ju soldatid võtta.Pm.vurasin selle koolapoolsaare risti põiki läbi.Nii naljakas kui see ka pole,peale polaarjoont oli koha nimeks Afrikanda,lausa 1 ja 2 .Ma kahjuks nii hea sule sepp pole,et oskaks ka ilmekalt sõna võtta.

[aavu]

Filmis Tuulepealne maa 5 osa näidatakse niitmist. Vikat tõuseb maast lahti peaaegu põlve kõrguselt nii enne kui pärast rohu niitmist, vikati puhastamine käib küll rohutuustiga aga tera poolt ja puhkepausiks lüüakse teraga maa sisse. No kuidas saaks veel irvitada töö tegemise üle. Tundub, et ei näitlejad ega tegijad pole päristööga kokku puutunud. No palgaku siis keegi konsulteerima või ette näitama. Üha rohkem tuleb sisse vigu kui tahetakse näidata asju, mida on kusagilt kuuldud või osaraamatust loetud.

[Basilio]

Tundub, et ei näitlejad ega tegijad pole päristööga kokku puutunud. No palgaku siis keegi konsulteerima või ette näitama. 

Kui palju neid enam ongi, kes "analoogvikatiga" niita ja seda luisuga teritada mõistavad. Nooremate jaoks on see juba midagi hobuadra ja vändaga grammofoni laadset, mida ajalooõpikus ja muuseumis näha saab. Ise niitsin vikatiga viimati eelmisel suvel sõbra juures maal. 

[Talupoeg taluja]

Tundub, et ei näitlejad ega tegijad pole päristööga kokku puutunud. No palgaku siis keegi konsulteerima või ette näitama. 

Kui palju neid enam ongi, kes "analoogvikatiga" niita ja seda luisuga teritada mõistavad. Nooremate jaoks on see juba midagi hobuadra ja vändaga grammofoni laadset, mida ajalooõpikus ja muuseumis näha saab. Ise niitsin vikatiga viimati eelmisel suvel sõbra juures maal. 

...... vaat siis ei ole midagi enam teha.  Olemegi siis niikaugele jõudnud,et isegi niitmist ei oska keegi mängida. Päris kinu kohe.

[Tegelane5]

Militaar netis oli ka Tuulepealse Maa vigade kohapealt juttu
http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=35&t=15257&hilit=tuulepealne+maa&start=90
 Samas, vikati kohapealt:

varing

Targutaks ka pisut vikati kohapealt kaasa.Vanaisa niitis mul suvi läbi iga päev portsu heina(jänestele) vikati torkas aga alati terapidi maasse,seal kus lõpetas.Seletus lihtne-suvel maapind kivikõvaks kuivand,ega ei ole lihtne vartpidi püsti torgata,tuleb tuulehoog ja puhub ümber,ei leia pärast üles või jooksevad lapsed otsa.Vähemalt meie kandis nii tehti.

 Ma eeldan et tol ajal oli vikatitera  kuluosa, mitte vanaisast jäänud peaaegu reliikvia moodi asi. U nagu praegu saeketid ja latid mootorsaagidel. Kindlasti kasutab mõni metsaline neid valesti ja keerab enneaegu nässu. Samas pole sest suurt lugu kuna poes on ju kohe uus võtta, põhiline et töö tehtud saab.

[aavu]

Ma küll ei mäleta vikatitera maa sisse torkamist. Suitsu- või lõunapausiks lüsi maasse, pikemaks ajaks riputati kas puu otsa või räästa alla. Seda siis lääne pool. Ometi seal ka saviseid kohti küll, mis kivikõvaks kuivavad.

[autojuht]

Meite kandis oli ütluseks "vikat maasse.", "kivi kotti.","nael kummi." jne...

[Basilio]

Ma küll ei mäleta vikatitera maa sisse torkamist. Suitsu- või lõunapausiks lüsi maasse, pikemaks ajaks riputati kas puu otsa või räästa alla. Seda siis lääne pool. 

Sama siin. Vanamees, kadunuke ei täinud niigi vikatit minu kätte anda. Poiss kurivaim lõhub viimati ära! Kui vanal juba jõud kaduma hakkas, siis natuke anti. Mättasse ei tohtinud lasta, siis oli kisa taevani. Kui ma oleks tera poolest saadik maasse löönud siis ... !     
Pikemaks ajaks riputati vikat õunapuu otsa. Elan küll ka lääne pool ja siin sündinud, aga vanamees oli väääga lõunast, lausa Lätimaalt pärit. Tõsi küll, eesti külast, kuhu võrokesed ja muud mägieestlased tsaari ajal maad said. Ainus erinevus siinsest oli vikati V-kujuline käepide keskel. Varre otsa hoiti niisama peos. Siinkandis ja ka mujal Eestis on levinud igasugu nurgelised käepidemed, mille eesmärk on arvatavasti randmetele parem asend saada.

[Aspelund]

Lugusid koolipoistest II maailmasõja järel..

See oli aeg, kus relvi oli kõigil ja kõikjal. Igasuguseid. Koolis käidi ka relvadega. Koolipoiss, kes mõni tehasetoru kotis kooli tuli, kaashaigete austust aga ei pälvinud. Palju kõvem kaup oli ise tehtud sutspüss. Selline, mille toru oli tehtud vanast vindi torust, korralikult uude rolli kohandatud. Valmistati neid näiteks kohaliku MTJ-i töökojas.

Tavaliselt tehti pauku nii, et võeti saksa soomustläbiv padrun, eemaldati sellelt kuul, pandi püssirohi rauda ja kuul ette. Siis mindi vaheajal lähedal asuva silla juurde märki laskma. Sihtmärgiks oli silla betoonist postid. Soomustläbiv kuul võttis sealt lahti kena taldriku suuruse tüki betooni. See, et kõrval oli kohalik miilitsamaja, ei seganud kedagi. Selleks ajaks, kui mundrimehed kohale jõudsid, olid kõik asjaosalised ammu kadunud ja sutspüssid kooli õue või keldrisse peidetud. Seega ei saanud ootamatu läbiotsimise korral kedagi üllatada, torusid neil klassis kaasas polnud.

Kord avastas keegi ühest vanast raamatust püssirohu tootmise retsepti. Kohe kogunes konsiilium, kes uuris, kust leida koostisosi. Üks koostisosa tuli surnuaiast, teine jaamast, kolmas aga vorstitööstusest. Need tuli kokku segada ja juba oligi püssirohi valmis. Korraliku püssirohu saamiseks pidid aga koostisosad väga täpselt paigas olema.
Proovida otsustati kooli õues. Aga kärakas käis ära veel enne õue jõudmist, kooli trepil. Kogu kool valget suitsu täis. Ühena esimestest saabus sündmuskohale üldiselt vihatud keemiaõpetaja, nimetagem teda N. Tõmbas ninaga ja teatas valjul häälel: "Vahekord ei olnud õige." Rohkem kommentaare temalt ei tulnud, kuid poiste jäägitu austus kuulus sellest hetkest talle.

Juhtunut uuriti suure põhjalikkusega, kuid kedagi vahele ei õnnestunud võtta. Kõik olid käraka toimumise ajal olnud kusagil mujal, tegemas midagi muud. Kooli matemaatikaõpetaja Ants K. pidi tõdema: "Juurdlust pole võimalik lõpuni viia, sest asjaosalised pole leitavad."

Veel kuulus selle kooli poiste kohustuste hulka kooli kütteks puude toomine. Iga laps pidi talvel tooma hommikul kooli kaks halgu. Neist tekkis kooli hoovi kõrge kuhi, sealt võetud puudega köeti siis ahjusid. Halud olid aga erinevad, vahel sattus juurde ka jändrikke notte, mida tuli poistel endil peenemaks lõhkuda. Jälle ühel nupumehel idee: aga kasutame puude lõhkumiseks detonaatoreid. Nii tehtigi. Kirvega sälk puu sisse, detonaator sinna sisse ja kõmm. Aga kooli kojamees sai haisu ninna ja keelas selle ära.

Veel oli koolis üks vihatud vene keele õpetaja. Kunagine aadlipreili. Oma staatusele ka sobivalt riides ja ka vastava käitumisega. Üle 2 temalt hindeks saada oli väga raske. Proua elas linna servas, ühes madalas majas. Seal asus kemmerg õues.
Ühel öö lendas aga kemmerg koos kõige oma sisuga õhku. Nii maja kui ka kogu selle ümbrus oli kaetud ühtlase kihiga, paberid sealtsamast lipendasid aga traatides. Meeldiv aroom hõljus õhus mitu nädalat.
Jälle aeti süüdlasi taga, aga asjaosalised jäid leidmata...

[Basilio]

Kui juba paugutamisest juttu tuli...
Jutustan edasi ühe sõbra käest kuuldud NL aegse loo. Ta on nimelt ühelt Eesti saarelt pärit ja rääkinud omakandi inimestest ikka mõnusaid lugusid. 
Kodualevikus elanud üks püromaanist katlakütja. Enesestmõistetavalt oli ta kohalike poiste suur lemmik. 
Kuna töö juures oli igav, siis katsetas igasuguseid plahvatavaid segusid ja konstrueeris lõhkekehasid. Kord, kui ta jälle kardetavate rohtudega mängis, tuli asi kohe nii hästi välja, et mees võttis nädalaks haiguslehe. Mitte et ta ise oleks viga saanud(suri üllataval kombel loomulikku surma oma voodis), aga selleks ajaks olid katlamaja suured uksed uuesti ette pandud ja tema ei pidanud neid kangutama.  
Eriti karm aktsioon oli katlamaja korstna puhastamine. Seda pidid tegema kütjad ise, kordamööda. Kui püromaani kord tuli, tõi ta välja juraka, paksust rauast treitud torujupi, millel üks ots kinnine ja lai flants ümber, et pikali ei kukuks. Topiti sinna püssirohtu ja head-paremat. Tropid otsa ja kõige peale veel mutreid, kuullaagrikuule ja mida kätte sai. Toru asetati pidulikult korstnajalga nii, et laeng läheks täpselt korstnasse. Juhe keriti laengust ohutu kohani. Süüde oli nimelt elektriline. Siis suleti hoolega kõik tahmaluugid ja ahjuuksed ning pandi toeks vastu kaikad ja labidad. Kui kõik oli valmis, läks kütja nurga taha ja vajutas lülitit.  
Kui suitsu, tahma, tolmu ja tuhapilv juba natuke hajuma hakkas, oli pilt järgmine: Katlamaja uksed olid ristseliti, kõik ahjuluugid lahti. Toeks olnud kaikad-labidad vedelesid eemal pargis ja katlamaja korstna kohal kõrgus tsiviilkaitseõpikutest nähtud majesteetlik seenekujuline pilv. Korsten jäi terveks ja lausa läikis seest! Kohalikul lasteaial aga nii väga ei vedanud. Seal oli äsja pesu pestud ja kõik nöörid olid täis lumivalget voodipesu... See ei läinud vist enam kunagi valgeks! Kuulu järgi toimunud selline korstnapuhastamine korduvalt. Ja nagu juba öeldud, püromaan ise suri loomulikku surma kõrges vanuses. Kõik ihuliikmed ilusti küljes.

[Daff]

Oma kirjatükki alustaks "Šuriku seiklustest" pärit lausega: "Järgnevalt jätame mainimata koha ja isikunimed kuna me pole kindlad, et sama sündmus ei võinud samaaegselt aset leida mõnes muus  rajoonis".
 Isand Basiilio korstnapühkimise aktsioon tõi silme ette meie kolhoosi katlamaja, kus korstna puhastamine käis enam vähem sama meetodiga. Korsten ise oli huvitava projektiga, nimelt, korstnajalg oli neljakandiline ruum, umbes kolm meetrit kõrge ja sinna sai uksest sisse minna. Korstnapühkimise aktsioon võeti tavaliselt ette kui katlamajas käis järjekordne viinavõtmine. Kuna aga see viimane tegevus toimus üllatavalt regulaarselt, siis ka korstnapühkimise kohta võiks sama öelda.
Meetod oli lihtne. Sibipüti (GAZ-53) paagist lasti umbes veerand ämbrit bensiini ja see valati korstnajalga. Oodati umbes pool minutit ja siis saadeti läbi vaateluugi korstnajalga põlev tikk. Käis paras mütakas ja hetkepärast hakkas kuulduma sahinat nagu sajaks vihma.
 Hommikul võeti käsikäru ja paar kolm kärutäit tahma kärutati uksest välja. 
Kord aga juhtus, et viinavõtt oli tavalisest valjem ja meestele tundus seekord korsten ka olevat pisut tahmasem kui tavaliselt. Operaator lasi  kolmveerand ämbrit bensiini selle puhul, saatis selle korstnajalga ja peale tiku aknast sissesaatmist oli katlamaja olnud samasugune nagu põrgu eeskoda. Teadjamad mehed oskasid võrrelda. Tuld ja tahma ning telliskive olid kõik kohad täis. Minema lendas kaks seina ja uks. Korsten jäi õnneks püsti ja peale ööpäevapikkust remonti sai küttmist jätkata.
Koos korstna taasekspluatatsiooni laskmisega  valmis direktsioonil ka käskkiri milles märgiti ära kõik kangelaslikust korstnapühkimisest osavõtjad koos neile osaks langenud noomituse ja preemiast ilmajäämise teatega.
Samuti määrati kindlaks korstnapühkimise meetod, milles keelati rangelt kasutada põlevaid ja plahvatavaid aineid ning soovitati tungivalt kasutada professionaalset tööjõudu.

[pen.skar]

Ksf Aspelund, ega  püssirohu retsepti raamatust "Egeri Tähed" võetud? Selle segu võimed jäid isegi tikupeadest laengule alla.
Karksi Nuias koolidirektor sm Meister korraldas kuuekümnendal koolipoiste taskute sisu kontrolle. Mingil hetkel lukustati jalutusruumi uksed, kõik pidid kangestuma kohal, kus asusid. Ja siis taskute kontroll-ettenäitamine. Hea, kui said lähedal mõne mõistva tüdruku kätte hullu asja sokutada, nemad oskasid paremini peita.
Järgmine hommik polnud mingi ime, kui koolipoiss astus bussilt maha, kone või vint seljas... Direktor oli Lenini ordeniga vana rindemees, teda ei vedanud alt Stg padrunitega vahelejäämisel roostekäkist PPš toomisega.
Nüüd vanast peast leidsin pööningult mõisaaegse, aga eestikeelse brošüüri tonditajate, feierwerkiste valmistamise kohta. Ainult kemikaalid arusaamatud- juudasitt, sabatilliõli jne...
Bensiiniga korstnat. Meil peagronoom jäi ka meeste juttu uskuma ja läigatas oma tüüpprojekti maja korstnast liitri pentsu ülalt alla. Ronis siis alla ja tahmaluugist süütas... Ju jõudis parajalt aurustada- mees sai väga tahmaseks ja pealpoolt katust korstnaosa kadunud. Mees ise hiljem aastaid töötas vallamajas nõunikuna...

[Aspelund]

Rahvasuu räägib, et see katsetuste algallikaks olnud üks vana kalender.

A.

[Aspelund]

Juudasitt: http://et.wikipedia.org/wiki/Juudavaik
Sabadill: http://herba.folklore.ee/?menu=taime&tid=2844

Jne...

A

[linnuke]

Meite kandis oli ütluseks "vikat maasse.", "kivi kotti.","nael kummi." jne...

Kunagi oli Pikris P.Aimla karikatuur,kus hommikune kalamees möödus turu noateritajast.Too soovis loomulikult kivi kotti. Kalmees vastu,et käi persse..

[viplala]

Kas Aimla oskas joonistada?

[Basilio]

Ksf Aspelund, ega  püssirohu retsepti raamatust "Egeri Tähed" võetud? Selle segu võimed jäid isegi tikupeadest laengule alla.  

Tikupead sisaldasid vähemalt tol ajal tugevasti kaaliumkloraati (K Cl O3) ehk Berthollet soola.
https://annaabi.ee/berthollet-o.html
See põrguline on äkilisem isegi nitrotselluloosist ehk suitsuta püssirohust, rääkimata isesegatud suitsuga püssirohust. Ei mäleta enam, kas olen oma koolipõlvemälestusi siin kajastanud, aga vastavaid katseid sai pinginaabriga tema kuuri taga tehtud küll ja küll. Meie parim etteaste jooksutas lähematest majadest inimesed välja... Aknad jäid õnneks ette. Siis sai kool läbi ja olime äkki täiskasvanud.
Oma lastelt olen võtnud pühaliku tõotuse, et kui tekib tahtmine kunagi pauku teha, teeme k o o s. Ära keelata pole mõtet, niikuinii teevad. Koos tehes suudan vähemalt elementaarse ohutuse eiramist vältida.

[aavu]

Kunagi sai vahetatud saksa tääk kolme asja vastu. Suurendusklaas tegi maja seinale ilusaid tähti, välgumihklit tööle ei saanudki, vist oli kivi puudu aga sutspüssi leidis ema. Kui koju tulin koolist, oli köögi koristamine pooleli, sutsakas oli pliidi all paugu teinud. Ega minagi teadnud, et ta laetud oli.

[linnuke]

Kas Aimla oskas joonistada?

Tõesti sry.Tegu ikka Priit Pärnaga.
Aga suts joonistada ehk oskame kõik.

[Eissme]

Olles erinevatel aastatel seda teemat mitmeid kordi lugenud, on lausa patt, et see teema siin soiku on jäänud.

Aeg liigub aina edasi ja ka nõuka aeg jääb järjest kaugemaks. Jääb ka järjest vähemaks inimesi kes ise sündmuste keskel olnud.