Eesti arstiabi on paras anekdoot viimasel ajal tõepoolest. Veidi üle aasta tagasi viidi mind ennast kiirabiga haiglasse. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga pilt kippus isegi pikali olekus juba eest minema ja ikka väga-väga paha oli. Laupäeva hilisõhtu oli. Kutsus siis EMO arst vastava osakonna valvearsti ja, näidates minu peale, ütles: "selle te peate kohe intensiivi panema!" Teine tohter porises vastu, et nii ikka ei saa ja ta ei tohi jne. EMO arst siis pakkus, et no pane siis tavapalatist see kõige viletsam intensiivi ja see siin (st. mina) vähemalt tavapalatissegi, teine tohter jauras jälle vastu, et ei ta ei saa, ei tohi ja kui ta seda teeks, tuleks mingi ilge jama talle sellest kaela. Nojah, ravikindlustust mul tol hetkel tõesti polnud. Asi lõppes sellega, et lasti kiirabi pandud tilguti lõpuni tilkuda, kasseeriti 41€ (kuna väidetavalt polnud tegu vältimatu abiga) ja saadeti koju. Ähmaselt mäletan, et takso ma sain, sõidust ei mäleta midagi, aga koju ma siiski mingi ime läbi jõudsin. Siiamaani käin arstide vahet ja keegi ei leia, mis mul viga on... Peaks vist loomaarsti juurde minema, see leiaks ilmselt kohe vea üles. Iseasi, kas tõpratohter ravil mõtet näeks või leiaks, et oleks targem kohe "magama" panna

.
Meediast käib pidevalt läbi hala, et Eesti mees ei taha arsti juurde minna. Üks minu sugulane käis arstide vahet oma südameprobleemidega omajagu, aga tunnistati igal pool sisuliselt simulandiks. Maeti mõned kuud tagasi. Lahkamine näitas, et tal oli varem juba 3 tõsist infarkti olnud. Neljas sai siis saatuslikuks. Mees oli just jõudnud pensioniikka. Oma esimene vanaduspension jäigi tal kätte saamata.