(21-09-2016, 14:32 PM)viplala Kirjutas: Arst soovitab täidlasele daamile: "Te peate kehakultuuriga tegelema!"
Daam: "Missuguseid liigutusi ma pean tegema?"
Arst: "Raputage eitavalt pead vasakult paremale."
Daam: "Kas hommikul või õhtul?"
Arst: "Siis kui teile süüa pakutakse."
Sellega meenub mulle üks aastatetagune käik perearsti juurde. Kabinet asub 3. korrusel. Hakkan ma siis trepist üles minema ja korraga kuulen kusagilt ülevaltpoolt täpselt sellist häält, nagu teeb raske rongiga paigaltvõttev auruvedur. Ikka selline ähhh... puhhh... ähhh... puhhh... No misasja? Kas nad on perearstikeskusesse raudtee rajanud? Või on mõni hull otsustanud isesõitja-lokomobiiliga otse tohtri ukse taha sõita? Ähkimine-puhkimine aga jätkus, ootasin, et loogiliselt peaks nüüd kohe "TUUT!" ka kõlama. Aga tuutu ei tulnud ja edasi minnes selgus, et seda suruauru-massina häält tegi hoopis kahe käega käsipuust kinni hoidev ja külg ees trepist üles liikuv proua. Selline... noh, parimates aastates ja vallatult kurvikas
. Hindasin kiire pilguga tolle maadami gabariite, korrutasin mõttes inimkeha (mis koosneb peamiselt veest) erikaaluga ja mõtlesin maal aianurgas vedeleva GAZ 52 peale. Et kas kümme sellist julgeks kasti võtta või ei. Ühtteistkümmet igal juhul mitte. No vana hea "kiisu" sikutaks sellegi koorma paigast, aga kui politsei kinni juhtuks pidama, siis lisaks ülevaatuse, kindlustuse ja C-kat. lubade puudumisele saaks veel nätaka ka lõhkiaetud tonnaaži ehk sõiduki tehn. passis märgitud lubatud kandevõime (2,5 tonni) ületamise eest.
Aga see selleks. Kuna trepp oli tsaariaegne ja seega piisavalt lai ja vastutulijaid polnud, sain vastassuunavööndisse põigata ja sellest aeglaselt liikuvast ülegabariitsest naiseilust mööduda. Hingasin kergendatult, sest kui selline mass peaks trepil juhitavuse või pidurid kaotama, siis ootamatu laupkokkupõrke korral kuuluks minu maised jäänused hoobilt mahakandmisele. Maandusin kabineti ukse taha toolile. Selgituseks olgu veel öeldud, et uksel oli (ja on praegugi) silt, mis palub siseneda ainult kutsel. Tuleb üks patsient välja, siis kulub minut-paar (küllap arst selle aja jooksul mingeid pabereid täidab) ja õde kutsub järgmise sisse. Istun ja ootan. Tuttav aurumasina hääl järjest läheneb. Ja sealt ta tulebki! Koridori põrandalauad mitte ei naksu, vaid lausa ragisevad kurjakuulutavalt. Kui selline nüüd istet peaks võtma, siis tüüpilise polikliinikutooli nelikanttorust jalad lähevad vist küll robaki põrandast läbi... Aga istet võtta see mahvalda ei jõudnudki. Arstikabineti uks avanes ja üks rahuloleva näoga patsient astus välja. Emaelevant ei teinud numbrit sellistest pisiasjadest, nagu uksel olev eelpoolmainitud silt ja 3-4 järjekorras ootavat inimest. Vaevumata uksele koputamagi, pressis ta ennast uksepiitade raksudes kabinetti sisse ja nüüd algabki kõige naljakam osa.
Saanud vaevalt pea ukse vahelt sisse, pöördus ta arsti poole sõnadega: "Oi, tere, kullakene, kas sa tead, ma..." ja nii edasi. Kabineti uks jäi veidi praokile ja nii ma kuulsin kogu seda ülifamiliaarses toonis monoloogi pealt. Seda pikemalt kirjeldada pole mõtet, aga põhiteema oli, et lampjalad, põlved, puusad ja selg teevad ikka ja jälle häda, hinge matab koledasti ja see va rõhk on kogu aeg kõrge. Olgu nüüd armas-kallis arstitädikesekene nii kena ja kirjutagu välja üks tablett, mis paugupealt terveks teeks. Arst oli, ma ütleks, liigagi pieteeditundeline. Kuulas vaikides seda tiraadi, vahepeal ütles "mhmh" ja "ahah". Veidi aja pärast tuli prouakene kabinetist välja, patakas rohutähti näpu vahel ning ähkimise-puhkimise ja põranda kaebliku kräuksumise järgi võis aimata, et suundus otse apteeki. No ma ei tea, vanasti oleks tohter sellisele otse öelnud: kulla inimene, te ise kaevate hammastega endale hauda! Aga ehk ongi meditsiin ja farmaatsiatööstus nii kaugele arenenud, et arst kirjutab retsepti, haige ostab tableti ja hingeldus, kõrge vererõhk ja liigesehädad kaovad koos paari liigse tsentneri kehamassiga sama kiiresti ja märkamatult nagu sotsiaalmaks ja kütuseaktsiis riigieelarve mustadesse aukudesse.
Epiloogiks selle loo moraal. Mis juhtuks siis, kui veokiga, mille kandevõime on, ütleme, 7-8 tonni, sõita ringi nii, et kogu aeg on 20-25 tonnine laadung peal? Või ütleme, kui sellelesama eelmainit' GAZ 52-04 tüüpi krusaga pidevalt 7-8 tonniseid koormaid vedada? No eks ta, tagavedrud tagurpidi, esimese, teise ja heal juhul kolmanda käiguga kuidagi liiguks (sai porteluukide ääreni silikaattelliseid täis laotud kastiga kord proovitud), aga siis ei maksaks ka imestada, kui sidurid ja mootorid kuigi kaua kesta ei taha ja vähegi pikema sõidu peale vesi keema kipub minema. Sellest lihtsast tõest saab aru isegi Ilfi ja Petrovi arvates parim osa inimkonnast ehk jalakäijad. Aga kui inimene iseenda loodusliku "kandevõime" hullu moodi lõhki ajab ja siis kopsud-maksad kolisema hakkavad... Kes tegi? Ise tegi! Aga arst, ole hea ja anna rohtu, mis terveks teeks!
http://www.ohtuleht.ee/759846/briti-tule...se-liikuda