Ratastel majake küll, aga mitte turismiobjekt. No mida seal nii väga rahval ikke vaadata on. Muidki vaatamisväärsusi turistidele näidata, näiteks vaadaku piiskopilinnust.
Mõned ehitusmuljed ka juurde.
Põrandaga oli vahepeal sedasi, et vineer tahtis betooni niiskuse tõttu banaaniks keerata. Õnneks oli mul seinte äärde pandud takistuseks liistud. Nüüd hakkab vaikselt tagasi vedama, sest juba 3-4 päeva olen põrandakütet sees hoidnud.
Et küttetraat põrandale ära mahuks, panin keskele tihedamini. See koht on muust rajoonist soem. Oleks pidanud traatide vahekauguse jätma kusagile 12cm kanti. Siis oleks vast võrdselt ära mahtunud. Nüüd aga on nii ja peab leppima.
Täna lakkisin toa seinad ja lae esimest korda üle ka. Tööruumi (lahtise välisuksega) lakkimise ajal oli ikke tegu hingamisega. Vahepeal jätsin pooleli, et toksikomaaniks ei hakkaks. Nii suutsin ikke kaine püsida. Mõtlesin siis, kuidas selle uksest kaugema toa võõbatud saab.
Läks aga libedalt. Nimelt tõi poeg mulle miskit korraliku respiraatori, millega võiks ilmasõtta minna. Ei sellega saa gaasimürgitust, millega vanasti lahinguväli tühjaks tehti. Pean poisi käest pudeli viina sisse nõudma, tasuta peatäis jäi ju nüüd saamata.
A vähemasti püsisin töö juures kaine ja lakk saigi seina. Pärast käisin lampi ära kustutamas ja siis alles tundsin, kuda sääl tagaruumis (uksest kaugemal) ilma respiraatorita elu oli.
Peale kuivamist saab OSB liivakaga üle lükata ja teiskordne lakk peale. Kõige lõpuks ujutan põranda lakiga üle. Nii saab väiksed ebatasasused ja praod sirgeks.