Kuskil kuu aega tagasi sai tehtud otsus, et ma ei ole suhkrust, ajasin tsikliriided selga ning läksin lausvihmaga sõitma. Kaua ilma olnud, on isul tugev jõud, mis käib kohati mõistusest üle
. Nii ma siis ligunesin umbes tund aega tartu linnas ja veidi väljaspool. Kõik oli mõnus, olin kui kala vees. Aga sama asja ei arvanud minu telefuun. Tsiklivarustus on ka juba ajast-arust ning hakkab vanust näitama. Veekindlus on ka ainult mingi mõõduka tasemeni, siis hakkab juba seestpoolt niiskeks kiskuma. Telefon oli muidugi rinnataskus. Koju jõudes oli asi selge. Vesi. Vesi igal pool. Telefon tilkus kohati. Igas augus oli vesi, kus veel olla sai. Võtsin naisolendi fööni ja sussutasin teda õrnalt elule. Hakkas tööle mingi moment. Aga ekraan kaput. Pool ekraani korras, pool mitte. Tehase restart aitas asja kõrvaldada. Nüüd jäi ainult see probleem, et ekraan läheb lolliks. Ei pea puudutamagi, juba majandab seal ise keeli valida ja mida iganes korda saata. Lahti võttes avastasin, et trükkplaatidel on korralikud veekahjustused. Valged korrosioonilaigud on hästi näha. Mingisugune pisike SMD komponent pani ka sealt lendu, kui seda nügisin õrnalt. Mingi takisti või diood ehk. Muu kõik töötab. Lülib end sisse jne.
Tellisin uue ekraani, loodetavasti see vahetus aitab. Aga samamoodi, kui vesi tungis sisse, siis tekkis see jura, et kõrvaklapid olid järgi. Küll sai siis imeda sealt august, et see ära kaoks. Korra mõtlesin, et panen riisi sisse, et võibolla tulevad õhtul hiinlased riisi peale, leiavad sealt seest telefoni ja teevad korda.