19-12-2020, 19:18 PM
Eellugu
Küllap sai lugu alguse kui rasketehnika.ee foorumis seda aparaati materdati ja siunati. Kuna loomu poolest hoian ikka kannataja poole ja hingelt olen vist rohkem kunstnik ja vähem tehnikaspetsialist siis tekkis tunne, et tahaks omal nahal järgi proovida, mida seesinane imemasin endast kujutab ja kui tema kaitseks välja astuda, siis ikka isikliku kogemuse põhjal. Lihtsaim variant oleks olnud minna tööle seda autot omavasse firmasse aga rahuldav töö on olemas ja sellest ka esialgu loobuda ei tahtnud nagu ja kes meist siis ikka lihtsaima variandi valiks kui on võimalik asju ka keerulisemal kombel läbi viia.
Kui hakkas juba raske olema youtubest leida magnumi teemalisi videoid, mida veel näinud ei ole, ja samuti selgus, et vaatamata keerulisele majanduslikule olukorrale on pangahärrad endiselt nõus mulle loovutama suurema summa raha intressi teenimise eesmärgil, hakkasin kammima erinevaid müügikuulutusi.
Eeltöö oli omast arust tehtud ja teadsin, mida tahan ja teadsin, kus saaksin kompromissi teha.
Mida ma siis tahtsin:
1. Transformer kabiini, või kabinet või kontor, kuidas iganes seda ka eri kultuuriruumis nimetatakse
2. Volvo tehnikat, kuna usutavasti sellele lihtsam varuosi hankida.
3. Uuemat armatuuri, kus armatuuris näha tööja puhke aeg
ja nüüd märjad unistused
4. kolme silda, kus viimane oleks abisild
5. kõrgendatud kabiini
6. selle kõigega käiks kaasa Euro5 saastenormidele vastavus
7. digisõidumeerik
8. automaatkast
märjad unistused muidugi jäid täitmata, seal oleks hinnaklass hobiauto jaoks(ja minu ohvrimeelsuse jaoks) juba ületanud kõik mõistlikuse piirid. Kodumaiseid pakkumisi ja välismaiseid võrreldes hakkas üha rohkem tunduma, et hinnaklass eriti ei erine, lihtsalt muialt tuues lisanduks umbes 2000 € toomiskulu.
Eestis oli pakkuda 5 autot, hinnavahemik 1650-7000+osadel käibemaks.
Esimest käisin vaatamas ja üsna armusin, uus armatuur, euro5, aga hinnaks oli 6500 +käive , sisustus oli tavaline, kast oli manuaal, läbisõit oli 1100000 ja akud olid tühjad nii et käima ei pannud, küll aga kiitis vahendaja taevani.
teise vaatamiseni ei jõudnud, sest see oli betooniveo autona kasutusel, väike paak, hüdroseade, ärilises mõttes võibolla ahvatlev, aga minule mitte eriti, tootmisaasta oli küll sama mis esimesel, aga ometi euro4
kolmas müüdi ära oksionil, selle oleks küll saanud odavalt, aga tal olid käivitumiseprobleemid, mack mootor.
neljanda auto müüja oli väga osav, ja selle õnge ma tõenäoliselt ka langesin .
Autol on transformer sisu, automaatkast, läbisõit 900000-1100000 või veel rohkem sest saab meerikut manipuleerida. Jahutusvedelikku paagis ei paistnud. Kettaga meerik. Aga käima läks, peale pisut laadimist ja täkku, eriti ei suitsenud, hind lasti ka inimlikumaks, ja omanik lubas ära käia ka tehnoülevaatusel.
Andsin talle 65€ käsiraha ja lahkusin segaste tunnetega. esimene katse autot ära tuua läks lörri kuna minu õnneks ütles üles generaator ja eelmine omanik lasi selle omal kulul korda teha, teine kokkusaamine läks juba paremini ja segaste tunnetega ähmi täis hakkasingi Rakverest Raplamaale veerema.
Autole määrati korduvülevaatus, pisivead, üks polt loksus , udutuled koosnesid alumiiniumoksiidi ja vaskoksiidi segust ja üks ääretuli ei põlenud.
Kõige kergemini läks ääretulega, sest see hakkas iseenesest põlema juba enne, kui auto minuni jõudis.
peaaegu sama kergelt läks udutuledega. Pood originaali küll ei leidnud, aga universaalsed udutuled istusid üks ühele nüüdseks juba minu ja kalli Magnumi pesadesse, et mitte öelda, olid eelmiste tuledega identsed.
Keeruline oli poldiga. ka kolme meetrise kangiga seda liikuma saada ei õnnestunud. Ka kuumutamine ei aidanud, s.t. tavalise põletiga, alles lõikajaga ja võimsa suruõhukeeraja abil sai poldi liikuma ja kinni keeratud.
Ka ühe õhulekke eemaldasime, klapiblokk, mis patju juhib, pihkas kergelt, kuiva ilmaga polnud aru saada, aga kui vihm peale sadas, siis oli nii näha kui kuulda, ka see element sai ära vahetatud, minu suureks ülatuseks ilma eriliste komplikatsioonideta kuigi vana jublakas paistis hirmus välja.
Kordusülevaatuse läbisin edukalt. Ka sinna sõit oli palju mõnusam, sest ikkagi päevavalges, juba pisut autoga harjunud, kabiini ka koristanud ja seega pisut hubasemaks muutunud. Tõsi küll, sabakont jäi juba poole tunniga valusaks sest nii kabiini amortisatsioon kui ka istmete oma olid kõik välja lülitatud.(pime ees)
Jahutusvedelikust veel seda, et peale sai valatud teda oma 15l. Ja see , mis välja imesin, et vaadata milline sinna üldse käib, oli ikka väga sodine,õline. Eks tulebki kindlaks teha, kust õli pääseb jahutussüsteemi. Praegu on letil variandid et kas kompressori kaane vahelt või soojusvaheti kaudu.
Ja laadimine on endiselt probleem...või pigem akud, sest kuigi auto läheb käima, siis seistes langeb akuvool ikka väga kiiresti sinna kuhugi 22 kanti, ja sõiteski ei taha üle 26,3 tõusta mitte kuidagigi kohe
Küllap sai lugu alguse kui rasketehnika.ee foorumis seda aparaati materdati ja siunati. Kuna loomu poolest hoian ikka kannataja poole ja hingelt olen vist rohkem kunstnik ja vähem tehnikaspetsialist siis tekkis tunne, et tahaks omal nahal järgi proovida, mida seesinane imemasin endast kujutab ja kui tema kaitseks välja astuda, siis ikka isikliku kogemuse põhjal. Lihtsaim variant oleks olnud minna tööle seda autot omavasse firmasse aga rahuldav töö on olemas ja sellest ka esialgu loobuda ei tahtnud nagu ja kes meist siis ikka lihtsaima variandi valiks kui on võimalik asju ka keerulisemal kombel läbi viia.
Kui hakkas juba raske olema youtubest leida magnumi teemalisi videoid, mida veel näinud ei ole, ja samuti selgus, et vaatamata keerulisele majanduslikule olukorrale on pangahärrad endiselt nõus mulle loovutama suurema summa raha intressi teenimise eesmärgil, hakkasin kammima erinevaid müügikuulutusi.
Eeltöö oli omast arust tehtud ja teadsin, mida tahan ja teadsin, kus saaksin kompromissi teha.
Mida ma siis tahtsin:
1. Transformer kabiini, või kabinet või kontor, kuidas iganes seda ka eri kultuuriruumis nimetatakse
2. Volvo tehnikat, kuna usutavasti sellele lihtsam varuosi hankida.
3. Uuemat armatuuri, kus armatuuris näha tööja puhke aeg
ja nüüd märjad unistused
4. kolme silda, kus viimane oleks abisild
5. kõrgendatud kabiini
6. selle kõigega käiks kaasa Euro5 saastenormidele vastavus
7. digisõidumeerik
8. automaatkast
märjad unistused muidugi jäid täitmata, seal oleks hinnaklass hobiauto jaoks(ja minu ohvrimeelsuse jaoks) juba ületanud kõik mõistlikuse piirid. Kodumaiseid pakkumisi ja välismaiseid võrreldes hakkas üha rohkem tunduma, et hinnaklass eriti ei erine, lihtsalt muialt tuues lisanduks umbes 2000 € toomiskulu.
Eestis oli pakkuda 5 autot, hinnavahemik 1650-7000+osadel käibemaks.
Esimest käisin vaatamas ja üsna armusin, uus armatuur, euro5, aga hinnaks oli 6500 +käive , sisustus oli tavaline, kast oli manuaal, läbisõit oli 1100000 ja akud olid tühjad nii et käima ei pannud, küll aga kiitis vahendaja taevani.
teise vaatamiseni ei jõudnud, sest see oli betooniveo autona kasutusel, väike paak, hüdroseade, ärilises mõttes võibolla ahvatlev, aga minule mitte eriti, tootmisaasta oli küll sama mis esimesel, aga ometi euro4
kolmas müüdi ära oksionil, selle oleks küll saanud odavalt, aga tal olid käivitumiseprobleemid, mack mootor.
neljanda auto müüja oli väga osav, ja selle õnge ma tõenäoliselt ka langesin .
Autol on transformer sisu, automaatkast, läbisõit 900000-1100000 või veel rohkem sest saab meerikut manipuleerida. Jahutusvedelikku paagis ei paistnud. Kettaga meerik. Aga käima läks, peale pisut laadimist ja täkku, eriti ei suitsenud, hind lasti ka inimlikumaks, ja omanik lubas ära käia ka tehnoülevaatusel.
Andsin talle 65€ käsiraha ja lahkusin segaste tunnetega. esimene katse autot ära tuua läks lörri kuna minu õnneks ütles üles generaator ja eelmine omanik lasi selle omal kulul korda teha, teine kokkusaamine läks juba paremini ja segaste tunnetega ähmi täis hakkasingi Rakverest Raplamaale veerema.
Autole määrati korduvülevaatus, pisivead, üks polt loksus , udutuled koosnesid alumiiniumoksiidi ja vaskoksiidi segust ja üks ääretuli ei põlenud.
Kõige kergemini läks ääretulega, sest see hakkas iseenesest põlema juba enne, kui auto minuni jõudis.
peaaegu sama kergelt läks udutuledega. Pood originaali küll ei leidnud, aga universaalsed udutuled istusid üks ühele nüüdseks juba minu ja kalli Magnumi pesadesse, et mitte öelda, olid eelmiste tuledega identsed.
Keeruline oli poldiga. ka kolme meetrise kangiga seda liikuma saada ei õnnestunud. Ka kuumutamine ei aidanud, s.t. tavalise põletiga, alles lõikajaga ja võimsa suruõhukeeraja abil sai poldi liikuma ja kinni keeratud.
Ka ühe õhulekke eemaldasime, klapiblokk, mis patju juhib, pihkas kergelt, kuiva ilmaga polnud aru saada, aga kui vihm peale sadas, siis oli nii näha kui kuulda, ka see element sai ära vahetatud, minu suureks ülatuseks ilma eriliste komplikatsioonideta kuigi vana jublakas paistis hirmus välja.
Kordusülevaatuse läbisin edukalt. Ka sinna sõit oli palju mõnusam, sest ikkagi päevavalges, juba pisut autoga harjunud, kabiini ka koristanud ja seega pisut hubasemaks muutunud. Tõsi küll, sabakont jäi juba poole tunniga valusaks sest nii kabiini amortisatsioon kui ka istmete oma olid kõik välja lülitatud.(pime ees)
Jahutusvedelikust veel seda, et peale sai valatud teda oma 15l. Ja see , mis välja imesin, et vaadata milline sinna üldse käib, oli ikka väga sodine,õline. Eks tulebki kindlaks teha, kust õli pääseb jahutussüsteemi. Praegu on letil variandid et kas kompressori kaane vahelt või soojusvaheti kaudu.
Ja laadimine on endiselt probleem...või pigem akud, sest kuigi auto läheb käima, siis seistes langeb akuvool ikka väga kiiresti sinna kuhugi 22 kanti, ja sõiteski ei taha üle 26,3 tõusta mitte kuidagigi kohe
Aga sellest ajast peale on masin kuidagi meeltmööda olnud, nüüd on juba need piisavalt vanad et muutuvad iga päevaga lahedamaks. Umbes nagu BMW X5 E53. Uuene tundus päris rõve, siis juba talutav ja nüüd pea paarikümne aasta vanusena on juba päris lahedad putukad... Sama lugu Magnumiga, silm on harjunud ja mis seal salata, kui parklas mõni seisab siis paneb pulssi juurde küll. 
