[aavu]

Mistatse ja indrek on palunud minu gmailis juurdepääsu. Panin vaatajale. Kas piisab või pean veel miskit muutma?

Panin veel nii, et igaüks kellel on link saab vaadata: https://drive.google.com/drive/folders/1...sp=sharing

Sama ajakirja ühel lehel oli 1936 a raudtee sõiduplaan. Lisasin selle ka, et oleks selge, mis aastaga tegu. !939 a autode omanikud olid muidugi teised aga mine tea, ka siis juhtus avariisid ja mõni võis teise-kolmanda auto osta.

[v6sa]

Päris huvitav materjal. Nüüd on kenasti näha.

Ning enamus kirjapandud õpetussõnu on ajakohased tänapäevalgi.

[indreksirk]

DKW autod on selgi aastal mõned ringid teinud. 

Roheline DKW F5 on saanud kõige suuremat koormust ning sõitis kaasa ka Vanasõidukite Suursõidu 2021 - koos Paidesse sõidu ja Põltsamaalt koju sõitmisega kogunes veidi rohkem kui 1300 km. Pidas kenasti vastu kuumale ja pikale teekonnale. 

   

Teine suurem etteaste oli Leedus tomunud Birzai kokkutulek, kus korraldajad ulatasid üle ka karika kui kõige paremini restaureeritud masinale. 

   

Sügisel sai osaletud Tartus Eesti Autospordi Liidu väljapanekul koos nooremate kiirestisõitmise autodega. 

   

Punane DKW F7 osales Vanasõidukite Suursõidul esimesel kahel päeval ja tuli siis koju puhkama. Peremees väsis enne kui masin. 

   

Siiski sai pika sõiduga selgeks, et mõni aeg tagasi kolbe vahetades oli sekka sattunud ka üks mittekvaliteetne kolvisõrm. Uus kolvikomplekt pani masina taas tavapäraselt sõitma. Osaletud sai nii lusisõitudel kui Tartus Mäksa 55 kokkutulekul. 

Sinine DKW F7 osales vaid proovikäivitustel ning suuremale seltskonnale end näitamas ei käinud. 

Suurema originaalsuse saavutamisel on taas üks sammuke tehtud ning leitud on veel üks tagavararatta kate. Paraku on nii, et kaasaegsed rehvid on servadest veidi sobimatu profiiliga originaalse katte jaoks. Rohelise auto jaoks leidsime originaalse vana rehvi. Nüüd otsime teist samasugust - eesmärgiks ei ole sellega sõitma minna, vaid dekoratsiooniks tagavararattale. 

Otsitav rehvimõõt on 4,50x17 ning peaks ikkagi olema enam-vähem korralik. Praod ja väiksemad kahjustused ei häiri, kuid restaureeritud auto külge päris utiili ka ei soovi keerata. Näiteks rohelisele leidsime sellise - sõitma enam ei lähe, kuid välimus ei häiri. Vihjed ja otsepakkumised on teretulnud. 

   

[Heigok]

[indreksirk]

Suurepärane näide nö NIA-st ja ainult sellisena tal veel mingi väärtus ka on. Kui kellelgi on soov taastada DKW autot, siis saab sealt vaid peotäie originaalosi. Tõenäoliselt on see auto olnud alguses DKW F8 Limousine. Aja jooksul on aga kapott asendatud mudeli F7 kapotiga ja tagaosa venitatud pikemaks koos iseehitatud tagaluugiga. Viimase ümberehituse tegi noor advokaat Nigul S. 1980-ndate lõpus, kui asendas sillad ja mootori Moskvitsi tehnikaga. Ka sisu osas ei ole originaalist midagi järgi jäänud. Kahjuks on auto viimased aastakümned seisnud väljas ning selle taastamine on tõeline väljakutse. 

Kuid veelkord - suurepärane näide sellest, mida meie esivanemad veel 80ndatel pidid tegema, et endale liikumisvahend saada. Pilte auto varasemast elust leiab ka eag.vanatehnika.ee

[Heigok]

[indreksirk]

DKW F5 võttis ette reisi põhjanaabrite juurde ning osales sealse vanatehnikaklubide liidu iga-aastasel kokkutulekul. SAHK ehk Suomen Ajoneuvohistoriallinen Keskusliitto on asutatud 1958. aastal ning igal aastal korraldab Retkeilyajo erinev klubi. Sedapuhku oli sõidu korraldamine antud klubile Turun Seudun Mobilistit. 

Sai kaubeldud välja ka luba osaleda restaureerimiskonkursil. Teadupärast ei jagata sellel võistlusel kohti, vaid omistatakse vastav klass. Autosid väljaspoolt Soomet võistlusele üldjuhul ei lubata ja kui lubatakse, siis on vaid osalemisrõõm ja paberil diplom. Soomlased ise saavad ka märgi autole kinnitamiseks. 

Konkursil osalemine on aga ka selliselt huvitav. Auto vaatasid üle kolm eksperti ning kuna sõiduk oli tundmatu, siis põhiline fookus oli originaalsuse asemel restaureerimise kvaliteedil. Leiti mõnedelt originaaldetailidel peitmata korrosioonikahjustusi (kapoti sisekülg, summuti).

   

   

Lõpptulemuseks oli 4,9 punkti (maksimum 5,0). See mahtus vabalt kõrgemasse klassi ehk Ykkösluokasse. 

https://asiakas.kotisivukone.com/files/s..._20222.pdf

   

[indreksirk]

Aastaid on otsitud DKW F7 armatuurlauda, mis on valmistatud bakeliidist. Enamus neist on purunenud või lõigatud valed augud sisse. Koopiana tehtavad aga ei kannata kriitikat. 

Esimest korda olen kurtnud seda muret siin foorumis juba 2013. aastal. Juba järgmisel ehk 2014. aastal rõõmustasin selle üle, et originaalse armatuurlaua suurem osa ehk 2/3 armatuurlauast on leitud. Puuduva kolmandiku leidmine ei ole siiani õnnestunud. Vahel vilksatab kuskil foorumites või müügiportaalides sobiv ese, aga kaob kiiremini kui siit kaugest nurgast jõuaks reageerida. Nii siis seisabki see 2/3 riiulil koso teiste katkiste armatuurlaua tükkidega juba 8 aastat. 

   

Mõni odavama ehk Reichsklasse armatuurlaud on olnud käeulatuses, kuid lisaks aukude erinevale asetsusele on neil ka muid erinevusi. 

Neid armatuurlaudasid on õigupoolest olnud vaja kahele autole. 2018. aastal valminud DKW F7 Front-Luxuse jaoks sai armatuurlaud kokku lapitud erinevatest juppidest ja üle värvitud. Ei raatsinud seda originaalset 2/3 kasutada ja üle värvida. 

Nüüd on rõõmustavaid uudiseid. Kuigi mitte ideaalne, aga Saksamaalt saabus selline armatuurlaud, mis on küll katki, kuid kõik tükid on alles. Püüame selle kokku liimida, et mõlemad DKW F7 autod saaksid edaspidi sõita sellise armatuurlauaga, mis neil juba tehasest peale pandi. 

   

[indreksirk]

DKW armatuurlauas on omapärane torukujuline "tuhatoos". See on tavaliselt üks esimesi asu, mis kaotsi või katki läheb. Ühele autole sai sobitatud Audi ja Horch armatuurlauas kasutatud metallist sarnane detail, mis väljastpoolt on väga sarnane. Kuna nüüd on õnnestunud leida sellises seisus armatuurlaud, kus tuhatoosi koht ka terve, siis olen asunud tuhatoosi otsingule. Seni edutult, kuid on vähemalt pilt sellest, mida otsin. 

Selle eseme läbimõõt on 30mm ja pikkus ca 10 cm

   

[indreksirk]

Armatuurlaud on nüüd õiges kujus kokku liimitud. Järgneb liimimiskohtade viimistlemine. Sai vastu võetud otsus, et kuigi pragusid täielikult peita ei õnnestu, siis värvima seda ei hakka.

   

[indreksirk]

Varasemalt on jagatud infot, et 1940. aastal oli Eestis registreeritud 178 DKW autot. Ühe sellise auto pildiseeria on kättesaadav Tallinna Linnamuuseumis. Fotograaf Carl Sarap on pildi selgituste kohaselt fotografeerinud Johanna Treifeldti ja tema autojuhti. 

Sellised vanad pildid on alati huvitavad detailide osas. Pildil olev DKW F8 Front-Luxuse tootmist alustati novembris 1938. Autol olev registreerimismärk väljastati kõige varem aprillis 1940. Kuna alates aprillist 1941 hakati väljastama juba järgmisi registreerimismärke, siis tõenäoliselt mahutub pildi tegemise aeg perioodi 1940 kuni 1941. Selliseid registreerimismärke sai kasutada ka Saksa okupatsiooni ajal, kuid selle aja välistab asjaolu, et fotograaf Carl Sarap arreteeriti juunis 1941 ning pärast seda enam fotograafiaga tegeleda ei saanud. 

Seega on foto tegemise ajal autol vanust maksimaalselt kaks aastat. On mitmeid huvitavaid detaile - näiteks väga kulunud rehvid viitavad üsna suurele läbisõidule. Tehasekataloogist ja juhiukse lingist erinev lukustatav parempoolse ukse link annab aimu, et mingil põhjusel on originaalne link katki läinud - näiteks sissemurdmine. 

Tavapärasest erinev on näiteks ilutriip poritiibadel, mida DKW ajaloo uurijate väitel kasutati vaid nö näitusemudelitel, aga mitte masstootmises. Eristuv on ka kroomitud esitule korpus, mida tehas üldjuhul ei teinud. Kuna lääne tehnika sissevool sõjategevuse käigus ei olnud veel alanud ning ida poolt selliseid mänguasju tavainimeste kasutusse ei toodud, siis on väga suure tõenäosusega tegemist Eestis uuena müüdud autoga. Edevad detailid võivad tähendada seda, et tegemist on olnud nn "eksportmudeli" ja reklaamautoga siinses Auto-Unioni esinduses. 

Tolle aja eripäradena juhin tähelepanu numbrimärgi alustele, mis on tehasest kaasa tulnud valged musta randiga alused. Ees küll poltliitega, kuid tagumine keevitatud tulekinnituse külge. Eesti number on sinna kinnitatud julmalt auke läbi puurides. 

   

Originaalpildid muis.ee portaalis

http://www.muis.ee/museaalview/4364238
http://www.muis.ee/museaalview/4364239
http://www.muis.ee/museaalview/4364240
http://www.muis.ee/museaalview/4364241
http://www.muis.ee/museaalview/4364242
http://www.muis.ee/museaalview/4364243

[indreksirk]

Selleks aastaks on Front-Luxuste hooaeg läbi. Kõige aktiivsemta kasutust leidis 1935. aasta DKW F5, mis osales kokkutulekutel Soomes (Turku), Leedus (Birzai), Lätis (Riga-Valmiera) kui Eestis (Tartu). Rääkimata väiksematest Vanatehnika Lustisõitudest ja pühapäevasõitudest. 

   

Alates restaureerimisest on auto läbinud 7000 km ning käivitumine läks aina kehvemaks. Kui kõik muud vigurid (karburaatori ja süüte seadistamine, isegi starteriharjad sai vahetatud) olid ära proovitud, siis sai silinder mahavõetud ning selgus, et kolvirõngaste vahe oli normist oluliselt suurem. Päris selgeks ei saanudki, mis rõngad nii kiiresti ära kulutas. Kuna mingil põhjusel oli ka silinder kolviga sobimatus mõõdus, siis sai puuritud uus silinder ja pandud uue kolvikomplektiga kokku. Käivitumisprobleem kadus. On mõtlemisainet tulevikuks - teadmised on iga aastaga paranenud ning võib-olla kaheksa aastat tagasi seda mootorit kokku pannes ei olnud tolerantsid juba algusest peale normi piires.

Sinine A260 sai üksnes proovikäivitamised ja punane A071 Harjumaa piiridest sel aastal ei väljunud.

[pelle]

Rootslaste Bilwebi novembrikuu oksjonil saadaval lausa 4 ennesõjaaegset DKW-d: https://bilwebauctions.se/en/novemberauktion-1-2022

[indreksirk]

Esimesest postitusest selles teemas möödub peagi 10 aastat ning läbi aastate on olnud kogu aeg unistuste nimekirjas originaalne DKW F7 Meisterklasse armatuurlaud. Originaali leidmine on osutunud uskumatult raskeks. Puust autos jäik plastiklaadne armatuurlaud lõpuks lihtsalt purunes, rääkimata sellest, et sinna puuriti auke lisalülitite ja näidikute jaoks. Vahel harva on kusagil silmapiiril olnud originaalne korralik armatuurlaud, kuid seda Kesk-Euroopas ning reageerimiskiirus ei ole olnud piisav. Kvaliteetseid koopiaid ei tehta ning mittekvaliteetset ei ole käsi tõusnud autosse panema. Purunemise kõrval on teine probleem armatuurlaua pinnakate - see on bakeliidist valatud vormi sisse ning seda osaliselt struktuurset ning osaliselt kirju mustriga siledat pinda on keeruline autentselt järele teha. Mainimata ei saa ka jätta seda, et tegemist ei ole ju kalli autoga, mistõttu ei minul ega teistel harrastajatel ei ole huvi panustada sellisesse tegevusse ebamõistlikke summasid. Vahelepõikeks niipalju, et Audi Muuseum valmistas ca 20 aastat tagasi arvestatava partii väga kvaliteetseid DKW F5 armatuurlaudasid, mis on paljudele taastajatele olnud abiks. Ka minu autol on selline koopia, kuid originaalist seda eristada ei ole võimalik - kasutatud on samu vanu vorme, et isegi omaaegsed logod on siseküljel olemas. 

Selle ikalduse juures saigi 2011. aastal üks DKW (see punane) valmis hoopis hilisema mudeli ehk F8 armatuurlauaga. See oli seal olnud juba aastakümneid ning ei ole kuidagi sõitmist seganud. Aastaid elasime ka teadmises, et võib-olla ongi selline üleminekumudel, kus juba uuem armatuurlaud kasutusel. See aga kinnitust ei leidnud ning 1957-1958. aastal tehtud fotodel samast autost võib aimata, et kui Harald Meri sellega Moskvast Eestisse sõitis, siis oli veel originaalne armatuurlaud autos. Nüüd saab vanasõidukina tunnustamise akti tähtaeg läbi ja tahaks ka selles küsimuses jõuda originaalsusele lähemale. Aga sellest juba edaspidi. 

Paar postitust varem on juba kajastatud seda, et originaalne armatuurlaud mitmes tükis on leitud ning kokku liimitud. Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et ettevalmistustööd autosse paigaldamiseks on jõudnud lõpule. Mõned armid on näha, kuid jäägu need möödunud raskeid aegu meenutama. Parandatud armatuurlaud ei lähe siiski kasutusse punase auto peale, vaid sinisele, mis ka muus osas oluliselt originaalsem. Pealegi ei ole me pärast originaalarmatuurlaua kordategemist enam üldse rahul 6 aastat tagasi tehtud  tööga ja tahame selle ümber teha. 

Rahulolematus paistab kõige selgemini alloleval pildil. Originaalse pinnakattega ning ülevärvitud armatuurlaua erinevus on ikka liiga suur. Püüame nüüd paremini.

   

[Raivo]

See alumine parempoolne on mingit sorti "kell" või lihtsalt infotahvel?

[DevilDeVille]

See alumine parempoolne on mingit sorti "kell" või lihtsalt infotahvel?

Skeem käikudest, mida sai mäletsemistmööda läbi augu armatuuris sikutada ja kruttida.

[indreksirk]

Jätkame liikumist täieliku originaalsuse suunas. Nüüd on õnnestunud hankida veel üks tagavararatta kate. Vaja veidi õgvendada ja värvida. Puudu on veel üks komplekt.

   

[indreksirk]

Originaalne armatuurlaud on leidnud autos nr A260 oma koha. Kasutusarmid on näha, kuid originaalne pinnakate kaalub need iluvead üles. 

   

See muidugi ei ole lõppjaam - soov on leida ikkagi ka päris terve armatuurlaud. Seega on põhjust edasi tegeleda.
 
Seni sellel autol (A260) olnud remonditud ja värvitud armatuurlaud sai uue remondi ning püüame seekord värvitööd paremini teha. Siis leiab ta uue kasutuse teisel autol A071, mis seni sõitis ringi järgmise mudeli ehk F8 armatuurlauaga. 

Hooaeg on algamas ning A071 vanasõidukiks tunnustamise 12 aastat saab mööda. Seega tuleb ekspertidel auto uuesti üle vaadata. Selle aja jooksul on auto juures tehtud suures ulatuses töid, mis originaalsust märkimisväärselt tõstavad. Paraku on teadmised originaalsusest kasvanud veel suuremas ulatuses, mistõttu saab uus originaalsusprotsent olema varasemaga võrreldes kindlasti madalam.

[indreksirk]

DKW Front-Luxusel on pikendatava varrega sisepeegel. Kui katus avatud, siis peegi tavaasendist tahapoole ei näe, kuna lahtikäiv katus on avatuna kõrge kuhi. Tahapoole nägemiseks pööratakse peegel varre otsas ülespoole ning vajadusel ka pikendatakse vart. Sarnast tüüpi peegleid kasutati paljudel autodel enne II Maailmasõda. Seetõttu ei leia seda ka varuosakataloogist eraldi detailina. Selliseid peegleid on jupikaupa otsitud ja leitud ning remonditud ja kroomitud enam kui 10 aastat. Nüüd sattus kätte selline uus peegel, mis veel originaalpakendis. Võimalik, et see on valmistatud ka pärast suurt sõda ehk tegemist võib olla ka nn B-varuosaga.

   

   

   

[indreksirk]

Ettevalmistused punase A071 vanasõidukina uuesti tunnustamiseks on lõpusirgel. Teadmisi originaalsusest on võrreldes 12. aasta taguse ajaga rohkem, kui võimalusi auto originaalseks tegemisel. Nüüd siis on saanud armatuurlaud uue kuue selga ning paigaldatud autosse. Kuigi seni oli vaid aasta võrra hilisem armatuurlaud, siis nokitsemist jätkus terveks talveks, et armatuurlaua kinnitused, polsterdus ja juhtmestik sobitada uuega sobima. Lisaks füüsilisele armatuurlauale oli vaja komplekteerida ka kõik näidikud - vanast sai kasutada vaid süütelukku, kütusenäidikut, suunatule lülitid, salongivalguse lülitit ja tooretrossi. Spidomeeter, kell, laadimis- ja kaugtule indikaatorlambid on teistsugused. 

   

Kõiki väiksemaid töid ei jõua ja ei ole ka mõtet üles lugeda. Muuhulgas said ka katusepingutite võllid originaalsega äravahetamiseni sarnased kummikatted. Enne osadesl võllidel ei olnud üldse midgai peal ja osadel oli kasutatud kaasaegse auto juhtme läbiviike.