17-03-2024, 12:30 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 17-03-2024, 13:05 PM ja muutjaks oli suvasass.)
Tore näha, et minu lollist naljast on tõsine teema sünnitatud.
Aeg on üks kuradi põnev kontsept, mis on mind juba lapsepõlvest saati paelunud. Seda nii füüsikalises kui tunnetuslikus vaates, mida mõlemat siin teemas segamini juba pisut lahatud on. Neid kahte aspekti tuleks aga tingimata eraldiseisvatena menetleda.
Loogilisest aspektist lähtudes pole aeg muud kui sündmuste järgnevus, ent kui natukenegi füüsikasse laskuda, läheb asi märksa põnevamaks, sest teadupärast ei liigu aeg Universumis ühtlasel kiirusel. Einsteini (keda siin juba põgusalt mainiti) üld- ja erirelatiivsusteooria järgi mõjutab aja kulgu mass ja kiirus. Seega mida suurema massikeskmne (planeet, täht, must auk) läheduses viibime, seda aeglasemalt aeg meie kui agendi jaoks liigub võrreldes teiste agentidega, kes asuvad massikeskmest kaugemal. Sama loogika kehtib kiiruse kohta: mida kiiremini liigume, seda aeglasemalt aeg meie jaoks relatiivselt liigub. Seega kui hüpoteetiliselt oleks meil kosmoselaev, millega saaks valguse kiiruseni kiirendada ja lähimaid tähti külastada, siis tagasi jõudes oleksid Maale jäänud inimesed tähelaevnikest oluliselt rohkem vananenud. Aegruum on põnev värk, aga füüsikalises kontekstis see minu jaoks vanatehnikaga väga ei suhestu.
Mis aga puudub tunnetuslikku aspekti, siis sel teemal võiks tõesti sadu lehekülgi jaurata ja vaielda, kuidas ühe jaoks on 1991. aasta MB uunikum, ent teise jaoks lõpeb tõeline vanatehnika sõjaajaga. Arendan sellega seoses ühte mõtet: kui 1886. aastat, mil Karl Benz oma esimese praktilise autoga turule tuli, lugeda autotööstuse alguseks, siis on kogu tööstuse vanuseks pea 130 aastat. Inimtsivilisatsiooni ja tehnikaloo vanust arvestades on see ikka väga lühike aeg, mistõttu hakkasin mõtlema, kuidas suhtutakse tänapäeva autotoodangusse nt 100 või 200 aasta pärast? Eriti arvestades asjaolusid, et ühest küljest sisepõlemismootori tulevik on pehmelt öeldes keeruline (seega võiksid igasugused sisepõlemismootorid ehk juba rariteedid olla?), kuid samas jääb loodetavasti muuseumidesse ja hobigaraažisesse alles ka varasem toodang, mida juba täna meil mustade numbritega ehitakse. See omakorda paneb mõtlema, kas ja kuidas mõjutab valdkonna ajaloo pikkus seda, kuidas me asju vanade või uutena tunnetame?
Aeg on üks kuradi põnev kontsept, mis on mind juba lapsepõlvest saati paelunud. Seda nii füüsikalises kui tunnetuslikus vaates, mida mõlemat siin teemas segamini juba pisut lahatud on. Neid kahte aspekti tuleks aga tingimata eraldiseisvatena menetleda.
Loogilisest aspektist lähtudes pole aeg muud kui sündmuste järgnevus, ent kui natukenegi füüsikasse laskuda, läheb asi märksa põnevamaks, sest teadupärast ei liigu aeg Universumis ühtlasel kiirusel. Einsteini (keda siin juba põgusalt mainiti) üld- ja erirelatiivsusteooria järgi mõjutab aja kulgu mass ja kiirus. Seega mida suurema massikeskmne (planeet, täht, must auk) läheduses viibime, seda aeglasemalt aeg meie kui agendi jaoks liigub võrreldes teiste agentidega, kes asuvad massikeskmest kaugemal. Sama loogika kehtib kiiruse kohta: mida kiiremini liigume, seda aeglasemalt aeg meie jaoks relatiivselt liigub. Seega kui hüpoteetiliselt oleks meil kosmoselaev, millega saaks valguse kiiruseni kiirendada ja lähimaid tähti külastada, siis tagasi jõudes oleksid Maale jäänud inimesed tähelaevnikest oluliselt rohkem vananenud. Aegruum on põnev värk, aga füüsikalises kontekstis see minu jaoks vanatehnikaga väga ei suhestu.
Mis aga puudub tunnetuslikku aspekti, siis sel teemal võiks tõesti sadu lehekülgi jaurata ja vaielda, kuidas ühe jaoks on 1991. aasta MB uunikum, ent teise jaoks lõpeb tõeline vanatehnika sõjaajaga. Arendan sellega seoses ühte mõtet: kui 1886. aastat, mil Karl Benz oma esimese praktilise autoga turule tuli, lugeda autotööstuse alguseks, siis on kogu tööstuse vanuseks pea 130 aastat. Inimtsivilisatsiooni ja tehnikaloo vanust arvestades on see ikka väga lühike aeg, mistõttu hakkasin mõtlema, kuidas suhtutakse tänapäeva autotoodangusse nt 100 või 200 aasta pärast? Eriti arvestades asjaolusid, et ühest küljest sisepõlemismootori tulevik on pehmelt öeldes keeruline (seega võiksid igasugused sisepõlemismootorid ehk juba rariteedid olla?), kuid samas jääb loodetavasti muuseumidesse ja hobigaraažisesse alles ka varasem toodang, mida juba täna meil mustade numbritega ehitakse. See omakorda paneb mõtlema, kas ja kuidas mõjutab valdkonna ajaloo pikkus seda, kuidas me asju vanade või uutena tunnetame?