Veidi varasemat meenutamist ka. Ehk siis T4. See on tegelikult väga ilus ajajoon ühe masina vajaduse tekkimisest kohalejõudmiseni.
03.03 hommikul jõudsime Ukrainast tagasi ja tegin päevase iluune. Õhtul oli messengeris abipalve. Arutasime võimalusi ja katteallikate leidmist. Valmis plaan, läks töösse
04.03 Käisin Tartus, vaatasin mõnda pikapit ja ühte T4 bussi. Kurvastasin, sest Kuusakoski kvaliteedi eest küsiti sõitvate autode hindu. Silja kuulutas välja korjanduse.
05.03. Raha koos. Ostsin Keilast Multivani.
Salongi kasimine. Tellisin rehvid.
09.03. rehvivahetus
11.03 tagaluugi vahetus
12.03
sidurikomplekti vahetus Roosna-Allikul. Soovitati küll ka isetegemist, aga allhange võimaldas kodugaraažis samal ajal soronti sees hoida ja menetleda. Kuna auto oli juba tõstukil, vahetati ka õli ja filter ja kogemata lahti tulnud lõdviku tõttu ka jahutusvedelik.
Õhtul Tallinnas tagaluugi värvimine
13.03 pakkimine, isiklikud asjatoimetused ja palgatöö ettetegemine. Avastasin, et puudub varuratas. Õnnestus kiirelt leida velg, neli pastelt, millest üks veljele venitada, olid autos. Planeerisin külastada pärast väljasõitu mõnda Pärnu kummiboksi.
14.03. Start 7 hommikul. Pärnus rehvitöökoda arvas, et las neljane komplekt jääb terveks, otsisid oma varudest pruugitud rehvi. Raha ei tahetud. Kaubamajakast väike külakosti ostmine ja teele. Õhtuks Poolas, ööbimine. Läbisõit 900+
15.03. Start 08:00, ülejäänud Poola, piir (ületamine läks libedalt), kuigi põllumehed avaldasid endiselt meelt.
Ukrainas Kiievini ja siis veel ligi paarsada km ühte omapärasesse maanteeäärsesse hotelli, mis varasemast meelde jäänud ja asukoha mõttes sobis. Läbisõit 900+
16.03 Start 08:00. Zaporižžjesse alla 400km, aga teed läksid halvaks. Järgmine 300km ei olnud üldse tore. Dnipro ümbersõidule tuli vastu sealse abiorganisatsiooni tüüp, andsin talle paar Eestist saadetud kasti. Sügasin edasi. Varajasel pärastlõunal olin Zaporižžjes kohal. Laadisin maha paar kasti abisaadetist (FPP maskid, läksid kohalikku haiglasse), vaatasime üle paberimajanduse ja läksime Galina ja Lucyga auto vastuvõtjatega kohtuma. Kohtumispaigaks Orihivski rajooni piir, mis on rindele juba lähedal, aga mis on veel ohutu koht. Sealt kaugemale ka minusugust suvalist tsivilisti ei lubatagi.
Rajooni tähise juurde on väeosade lippudest tehtud "selfisein" mille taustal käiaksegi pidulikumaid ja uhkemaid pilte tegemas. Ka kohalikud sõdurid käivad seal ennast jäädvustamas. Ja ka mõnda eestlaste abikonvoi seal poseeritud pilti olen ennegi netis näinud. Tegime ka siis tarvilikud pildid, andsin bussi 65. brigaadi meestele üle ja lasin ennast tagasi Zaporižžjesse tuua.
Seal väike kohv, konjak ja jutuajamine ja läksin õhtuse Lvivi rongi peale.
17.03. Hommikul tulin Lvivis rongilt maha, võtsin hommikusöögi ja sain terve päeva ja ka õhtu päris hilise tunnini erinevate sõprade-tuttavatega kokku. Lõpuks jäi uneaega vaid paar tundi, sest juba öösel väljus rong Przemysli
18.03
02:00 öösel takso raudteejaama, rongi väljumine 03:40.
Takso nii vara, sest kui ettetellitud auto mingil põhjusel ei tule siis komandanditunni ajal uut saada pole lihtne. Arvestasin, et halvemal juhul jõuaks jaama ka jala.
Poolas, Przemysli piirijaamast algasid järgmised ümberistumised:
Przemysl-Krakow rong
Krakow-Varssavi rong
Varssavis linnaliini buss lennujaama
Varssav-Helsingi lennuk
Helsingi-Tallinn lennuk
(ja takso lennujaamast koju)
Reis lõppes 01:00.
Sõidukulud (sinnasõidu kütus, tagasi rongi- ja lennukipiletid) ~650€
Igaks juhuks mainin ära, et pealtnäha kaua aega võtnud ettevalmistused kodumaal toimusid mitte ainult palgatöö vaid ka praegu Ukrainasse jõudnud autode ettevalmistamise kõrvalt
(Viimsi vanasõna)