[Envir]

Panime lindid peale. Lintide peale vedamiseks sai paeltest kokku seotud kaks liikumatut silmust. Need sai üksteisest O O läbi torgatud ning ümber otsmiste lindikilpide pandud. Ühe lindi otsa kinnitasin silmusest koormarihmaga, teise vedasin ketttaliga lähedale. Sedasi linti päris kokku ei saanud, sest paelte tekstiili venivus ei võimaldanud lõpuni pingutamist. Lõpliku koostamise tarvis modisime sõiduauto vedru kokkusurumise tõmmitsat. Tõmmitsa teiseks otsaks keevitasin puksile plaadikese ja nii sai tõmmitsa mõlemad otsad otsmiste lülide vahele torgata. Tõmmitsa ja akukeeraja abil põristasin alguses kohale ühe lindi serva, torkasin poldi sisse. Seejärel teise serva ning koputasin poldi lõpuni. Splintimiseks kasutasime 4mm 12.9 tugevusega poldikest koos mutriga.

Võib öelda, et suuremad remonditööd on praeguseks lõpetatud. 

Praegune seis
   

Usun, et on huvipakkuv teada, kuidas masin maapinnaga käitub. See on nii ja on naa. Üpris selge, et raudlint ei ole pinnalistele puujuurtele sõber. Teisalt oma kandepinna suuruse ning konkreetse haarduvuse tõttu ei lõhu masinake ülemäära. Hea on, et sujuvama pöörderaadiuse korral saab kasutada külgsirduri lahutamist. Aga isegi õrnal turbasamblal piduriga veits järsemaid pöördeid tehes ei juhtu midagi väga hirmsat. Tegin pildi kohas, kus on küll suhteliselt kõrge hein (mis kannab tegelikult hästi), aga üldiselt pehme ja vesine. Saapaga käies nätsub.

Jäljed. Noolega on vesised kohad
   

[Envir]

Otseselt pole vaja masinast praegu kirjutada, sest tehnika vaatamata töötegemisele peab. Räägime kasutamisest. Masinal on peal mootor Yanmar NF 110, mis annab välja 11kW/2400p/min. Tegemist on vedelikjahutusega (!) kompaktmootoriga (mootori YT), mis on ehitatud ühte tükki radiaatori, jahutusvedeliku anuma, generaatori ja starteriga. Väga omapärane  inseneritöö produkt. Eeltoodud videos käivitab säga seda ühe käega: laseb teisega kompressiooni maha, kerib vändast hoo üles, siis laseb kompressiooni peale ning mootor kargab hooga üle survetakti käima. Ma pole niimoodi seda mootorit käima saanud, hoo saab üles küll, aga üle survetakti ta hooga ei lähe. Vb soojemal ajal proovida, aga praeguste temperatuuridega tahab starteriga veits käiamist saada. Starteriga läheb üldiselt hästi käima, aga -10 tahtis ikka kerimist. Kui on pool meetrit lund, millest läbi rupjata, siis jääb sellest mootorist väheks. 3. käiguga on must väljas ja ei jaksa minna.

Olen temaga välja vedanud nii 5m palke kui küttematerjali. Teenib olemasolevas konfiguratsioonis väga hästi, eriti heaks asjaks on täpselt paraja suurusega vintsipoom. Külgedele on lisatud sarapuust kaikad, mille vahele saab küttematerjali laduda. Kuna käivitub hästi ja temaga liikumine on mugav, siis olen töö jaotanud nii, et päeva alguses saab materjal pikali lastud, laasitud ja järgatud, päeva teises osas välja veetud. Kuna lund tuleb pidevalt peale, siis pole mõtet materjali korraga palju ette valmis teha. Ainult niipalju, kui jaksab samal päeval välja vedada. Pole teada, mida järgmine päev toob, kas üüratu lume või miinuskraadid ning kas saab/viitsib üldse metsa minna. Nii on teada, et mis käes, see käes ja ei pea ekstra tööd lumega kaetud või kinni külmunud materjali kätte saamiseks tegema.

Olen metsa tehes valmis tehtud materjali varemalt ikka kokku koondanud, sest esiteks pole ühe korraga tehtud kogus piisav, et bellakaga järgi minna. Teiseks on peale langetatud paksu okste kihi alla jäänud materjali väga kehva kätte saada. Kui talvel peaks korraliku lume maha lööma, siis laiali jäetud ja külmunud materjali pole võimalik lume ja okste alt üldse kätte saada. Talve jooksul koondatud materjali väljavedu on seni käinud talve lõpus suurema tööna ühekorraga. Seepärast on mõte liikunud väiksema hüdrotõstuki suunas. Seni on see aga ostmata jäänud, sest odavama otsa asjad tunduvad s*talt kokku pandud tolgendavate voolikutega nõkutavad niglad. Ega nad nii odavad ka pole ja pakutava kvaliteedi eest on kahju küsitavaid summasid maksta. Kallima otsa asjad (nt Vahva Jussi) ei teeni oma hinda mul iialgi tagasi. Frustratsioon eksole. Nüüd "uue" masinaga muutus töötaktika, loobusime koondamise vaheetapist. Kui on suurem materjali vedu korraga, oleks tõstmiseks hüdrotõstukit loomulikult vaja. Kui materjal paikneb laiali, masinaga sõidetakse juppidele piisavalt lähedale ja juppe pole korraga eriti palju, siis pole väga vahet, kas teda on või pole. Isegi hea on käsitsi peale visata, sest nii saab liigutada ja külmal ajal vahepeal parajalt sooja teha. Peenem küttematerjal on enda vähemaks vaevamiseks nagunii ainult ~1,8m pikk. Palgimoodi juppide koormasse ja hunnikusse saamiseks on vints.

Ja metallroomik on talvega hea! Pole vahet, kas on sula või miinus, ühtviisi hästi sõidab ikka. Mul on käsil üraskikolde likvideerimine, mis asub keset tihedat metsa. Lumega saab kannakaid lasta, mis on mugav, kuna manööverdamiseks oli/on vähe ruumi. Teiseks on raudlindiga maru mugav palke koondada. Hunniku kõrvale veetud palgile saab poolpiketi lindiga peale sõita ning palgid tihedasti üksteise vastu litsuda. Teise ja enama hunniku korruse tegemine nii mugav küll pole. Tuleb poolviltu vintsiga üle hunniku peale vinnata, käsitsi kohale kaaluda ja masinaga ühte rivisse lükata. Trossi ja masinaga jebi on, aga kuna iga liigutus toimib, siis omatarbeks vähehaaval tehes pole suurt probleemi.

[meli666]

Kuidas siis lintpõkatsil läheb? Päris huvitav massin ja põnev oleks toimetamistest lugeda, võimalusel ka pilte vaadata.

[Envir]

Vabandust, 1,5a tagasi on mult küsimus küsitud ja ma pole vastanud. Tänan küsimast, hästi läheb! Masin on teinud tänaseks neli hooaega. Äraütlemata vintske pill, käivitub ja töötab endiselt hästi. Tänaseks päevaks on tähikud küllaltki läbi ning vintsi peaks maha tõstma ja korda tegema, sellega on probleeme. Loodetavasti õnnestub tähikud kuskilt leida või kohandada.

Muidu ma meisterdasin vahepeal ühe raamikese, millega puid vedada. Mul suht väike krunt ja kuna tegelen püsimetsandusega, siis materjali tekib korraga vähe. Õigemini, kelle vaatest vähe? 

Mul on metsas näiteks hulga vanu haabasid, nendel sindritel on taeliku sisse löönud. Kui viljakehad juba väljas, siis on puu olukord kas halb või väga halb. Ja kui metsas on 50-60cm läbimõõduga haavatüved, siis mida nendega teha? No variant oleks kütteks teha. Kui järgi mõelda, siis see nii väga variant polegi, sest niisuguste tüvede tegemine käib ainult käsitsi. Kui tüvesid tekib mõni tihu juba, siis neid käsitsi peale tööd lõhkuda on ca kuuajaline projekt. Kellegile mõnda tihu palki müüa on päris keeruline, võib jopata, aga võib ka mitte. Kui ei joppa, siis istud oma palkide otsas.

Seepärast sai siis raam kokku pandud.

Tagantvaade
   

Eestvaade
   

Alustame
   

Oleme kohal
   

[tõnn]

Haavataelik paneb puu seestpoolt mädanema?

[Envir]

Haabadel on palju hädasid. Haavataelik paneb tüve seestpoolt mädanema jah, aga enamasti algab kolle kännust kõrgemalt. (Kuigi hilisemas staadiumis võib kahjustus ülevalt poolt juureni jõuda küll.) Pildil näha olev puu on minu hinnangul kahjustatud millegi muu tõttu (näiteks haavaürask). Sellises ulatuses kahjustatud tüvel peaksid taeliku korral viljakehad näha olema.

Siinpool kandis Harjumaal metsast tervet haaba leida on küllaltki haruldane. Paljudel veel väga noortel puudel on haavaüraski tõugud sees, lisaks erinevad mädanikud. Vanematel, nagu öeldud, palju taelikut.

Samas hästi üllatav on haabade hea tervis näiteks muidu ju väga ebasoodsate kasvutingimustega Soomaal - mina pole selliseid elu ja tervise juures haavapõrakaid kuskil mujal näinud!

[Envir]

Kuna siin tunti huvi roomiku-värgi vastu, siis väike post sellel teemal. Tõepoolest - viinapudeli vastu enam roomikujooksu ei saa, nagu headel aegadel - aga erinevat roomiktehnikat on liikvel tänapäevalgi, leidsime tähikutele asenduse. Proovisime erialapoe laos vana tähikut uutega sobitada ning küllaltki täpne vaste leidus, sai ära võetud 3,5t ekskavaatori tähikud. Need on läbimõõdult pisut suuremad ja veidi kitsamad. Hammaste arv klappis. 

Tähikud koosnevad nuutidega pöiaosast ja hammasvööst. Polnud lootust pöiaosa või pöiaga täpselt klappivat hammasvööd leida. Seega, kui hammasvööd olemas, oli need vaja olemasolevate pöidadega sobitada. Pöia asetasin hammasvöö tsentrisse. Hammasvöö ja pöia sidusin tugi-seibiga.

Üldiselt saan 90% töödest oma 1A616 200mm läbimõõduga padrunis kas õigete või tagurpidi-pakkidega tehtud, siis seekord mitte. Hammasvöö oli väljast haaramiseks minu pingi jaoks liiga suur, polnud viitsimist hakata mingisugust ime-rakistust leiutama hakata. Ksf M.R. tuli appi ja treis hammasvööd üle. 

Lisandid
   

Hammasvööd, seibid ja pöiad oli vaja nüüd poltidega kokku panna. Poltide jaoks puurisin augud. Aukude puurimine nõudis planeerimist ja ülesseadet. Mul on kasutada puurimiseks masin margiga WEBO E30, mis on umbes 60 aastat vana, aga võrdlemisi hoolega hoitud ja teeb oma tööd hästi. Kodugaraaži on ta üks imeline asi. Kõige postiivsem vast, et teda oli mul võimalik uksest sisse saada ja üles seada. Tal on pikk spindlikäik, mis teeb tsentreerimise ja eri tööriistade vaheldumisi kasutamise väga mugavaks. Lisaks on tema töölauda võimalik mitmes suunas seadistada, mis võimaldab ühe kinnitusega mitu ava töödelda. 

Noja ärgem mingem mööda ettenihkest, mis teeb puurimistöö tõhusaks ja annab hea pinnasileduse. Ettenihke kiirusi on küll ainult täpselt kaks, aga võrrelduna ilma ettenihketa puurimisega on töötegemine öö ja päev. Ülesseadmiseks kasutasin vanu treipakke, mis olid mul otsapidi utiilikastis juba. Õnneks tuli idee, et neid saab eduliselt paralelkadena kasutada. Profi jaoks nad ilmselt ebatäpsed, aga kodugaraažis 5+

Ülesseade
   

Tööriistad
   

Lõpuks sai uuendatud tähikud alla säetud ning lindid kokku tõmmatud. Õnneks on lintidega nüüd natuke kogemust juba, aga füüsiliselt ränk on see töö igal juhul.

Koos
   

[Envir]

Peasidur läks katki. Peasidur on siis niisugune jurakas, mille korpust aetakse mootori poolt rihmadega ringi ning südamikust läbi kettapaki saab käigukast oma jõu. Korpus on malmist ning saab igal paigaltvõtul klobida. Ca 50 aastat vana masin, pole siis ime, kui materjal üles ütleb.

Puruks
   

Paranduseks tegin keevituse, mis ühe tööpäeva on vastu pidanud. Loodetavasti peab siis ka edaspidi.

Keevitasin TIGiga, mis annab täiesti adekvaatse tulemuse, kui töövõtted selged ning õiged materjalid kasutada on. Hea tulemus tuli Anapolist toodud NiFe elektroodi südamikega. Koostöös sealse spetsialistiga mõtlesime välja, et võtame malmi elektroodi, puhastame kattest ning lihvime veits õhemaks, kuna kõige peenem niisugune elektrood on 2,5mm läbimõõduga. TIG õmbluse jaoks tundus see veits paljuvõitu.  

Lõikasin otslihvijaga faasi-soone, soojendasin jurakat propaaniga korralikult ette, lasin korraga ca 1,5cm pikkuse õmbluse ning pinnisin nagu soovitati. Siis lasin veits jahtuda, uuesti soojendamine, õmblus ja pinnimine. Pragudevaba tulemuse sai, kui edendasin õmblusi augu vastaskülgedel. Lõpuks mõnetunnine küpsetamine-jahutamine 200C praeahjus kuni jahtumiseni.

Suhteliselt ühtlane ettesoojendus võimaldas kasutada tagasihoidlikumat voolu ja see täitematerjal sulas malmiga ühte nagu ime. Ta moodustab õmbluses omaette sulami, hiljem üles sulatamine või silumine pole eriti võimalik, anna aga ainult uut täidist peale. Kusjuures ettesoojendamise tõttu pole faasi vaja liiga sügavalt teha.

Kõik see eeltoodu tuleb juba kogemuse pinnalt. Kogemuseni jõudmise tee tegi paraku mõne käänaku. Selle tõttu ei saanud tulemus nii ilus, kui oleks võinud. Oleks olnud kasulikum ennem adekvaatsest allikast pärit teooriaga tutvuda. Mul need ette ja järgi soojendamised olid teada küll, aga kasutatavate täidiste osas selgus nii suur polnud. Kuskil keegi tark soovitas malmi keevitamiseks kasutada cromarod-i. Mul seda parasjagu oli ja kasutasingi. Sellega aga lõi praod sisse. Guide for Welding Iron Castings aastast 1988 ütleb suht selgelt, et kroomi sisaldavad täidised muudavad malmi keevise hapraks, kasutada tuleks niklipõhiseid sulameid. Seega, ära iga jama usu, mida keegi kuskil ütleb.