Eesti vanatehnikaliikumises on saabunud põlvkondade vahetumise aeg. Üha vähemaks jääb neid, kes on olnud meie vanatehnikaliikumise lätete juures ja mäletavad aega, kus piirid olid kinni, info liikus isiklike vahetute kontaktide kaudu ning üldiselt tegid mehed asju oma kätega. Veelgi vähem on neid, kes seda meile edasi oskavad ja suudavad anda.
Me elame täna õnnelikul ajal, kus informatsiooni ja varuosi on võimalik hankida peaaegu kogu maailmast ning keerukamad tööd saab tellida oma asja tundvatelt meistritelt. Selle positiivse kõrval võivad aga jääda unarusse inimsuhted ning vajadus ühiselt tegutseda ühiste huvide eest. Oleme tugevad ning edukad siis, kui oma ühiseid asju üheskoos ajame.
Ma olen alati imetlenud neid, kes hoolimata ajaloo uperpallidest on suutnud jääda inimeseks ning kohaneda uute oludega. Mitte muganduda, vaid just toime tulla muutunud keskkonnaga. See on keerulisem kui põgenemine kergematesse tingimustesse või loobumine ja lihtsalt edasi tiksumine. Jah, mõnikord ja mõnedel inimestel tuleb ka põgeneda, kuid elu Eestis viivad eelkõige edasi need, kes on siin kohapeal. Ka uue korra ülesehitamisel tuleb suhtuda austusega sellesse, mis senises on säilitamist väärt.
90ndate alguses kukkus vanatehnikaliikumine oma senisel kujul kokku. Liiga palju värsket õhku tuli korraga peale – segu läks lahjaks. Piiride avanemine vaba maailmaga tekitas ühendatud anumate efekti ning imes paagi tühjaks – hulk vanatehnikat liikus siit minema. Kütust ei tulnud sõna otseses mõttes peale – 1990. ja 1991. aastal ei saanud üle Eesti enam vanatehnikaga kokku sõita, sest lihtsalt polnud midagi paaki valada. Ja kohe järgnes vaba maailma kauboide invasioon, kes hakkasid kokku ostma meie seisma jäänud tehnikat. Me ei jaganud kohe seda ära, et tegelikult müüsime oma väärtuseid klaashelmeste eest. Aga see oli hind, mida tuli maksta selle eest, et ennast uuesti üles ehitada.
90ndaid mäletame me veel hästi. Paljud protsessid toimusid justkui iseenesest, kuid selle taga oli tõsine töö. Meenutan meie vanatehnikaliikumise käilakujude missiooni ajalooliste sõidukite säilitamisel ja kogukonna loomisel. Teadupärast ei ole riiklikud institutsioonid tehnikaajalugu kunagi oluliseks pidanud ning seetõttu on meie ülesanne seda pärandit hoida. See ei ole etteheide, vaid tõdemus. Iga vanatehnikaharrastaja on nagu kaitseliitlane, kellel vintpüss tagatoas ja valmisolek asuda isamaad kaitsma. Samasugust vaimu kandsid need mehed, kes 90ndatel jätkasid liikuva vanatehnikamuuseumi kontseptsiooni. Vajasime ja vajame ka nüüd paljudest inimestest baasi, kes harrastavad erinevat tehnikat ning soovivad sellega ka sõitmas käia. Loomulikult on osa tehnikast seismas muuseumides, kuid läbilõige sellest peab ka liikuma. Maa sool on suur hulk üksikute erinevate vanasõidukite omanikud. Suured kollektsioonid on püramiidi tipp, mis tugeva vundamendita jäävad kaugeks pastlad ja vanad adrad ERM-is.
Pika sissejuhatuse lõpetuseks mõtlen tänutundega neile meestele (aga ka naistele), kes vanatehnikaliikumise juurpõhimõtteid ei kaotanud ka keerulistel aegadel ning raskuste kiuste hoidsid elus seda sädet, mis meie igapäevatoimetuste kõrval annab elule värvi ja mõtte. Hoida ja näidata tehnikapärandit, luua tingimused noortele sellega tegelemiseks. Osa neist on endiselt meiega edasi.
Kuna mina olin nõuka-ajal laps, siis eeltoodust sain aru üksnes vanemate meeste juttude, tegude ja hoiakute järgi. Neid eeskujusid on mul olnud mitmeid, kuid Märt Karu oli üks olulisemaid. Tema tolerantsus nooremate suhtes ning pidev valmisolek selgitada ja kaasa aidata oli selgelt eristuv. Ja kui vaja, siis võttis ta ise asjad kätte ja tegi ära. Mul ei ole ühtegi mälestust kurjast või vaenulikust Märdist, isegi halbadest sündmustest või ebasoodsatest arengutest rääkis ta rahulikult ja konstruktiivselt. Tema suhtumine minusse oli positiivne juba siis, kui ma olin vanatehnikamaailmas eikeegi. Ta ei lasknud ennast mõjutada ka sellest, et mingil perioodil olid tema suhted minu isaga üsna teravad ja isegi vaenulikud. Me saime usalduslikult ja toetavalt läbi mitu aastakümmet.
Mõned märksõnad Märdi panusest – need ei ole tähtsuse järjekorras, pigem kronoloogiliselt. Ja nimekiri ei ole kindlasti täielik
-
NL Unicu ajal aktiivne osalemine üritustel vanatehnikaga, sh 1985. aastal NSVL kõiki piirkondi hõlmaval konkursil parima enne 1945. aastat valmistatud restaureeritud mootorratta auhind – BMW R23
-
Väga paljude vanatehnikaürituste eestvedaja ja korraldustoimkonna liige ligi 50 aastat
-
Pidev ajaloo meelde tuletamine, sh vanatehnikaga (aga eriti mootorratastega) seotud aastapäevade tähistamisele ärgitamine
-
Eesti ajalooga seotud sõidukite säilitamine ja populariseerimine
-
Pidev tugi kõikidele vanamootorratta (aga ka laiemalt vanatehnika) kogukonna juhtidele alates NL ajast kuni viimaste elupäevadeni. Isegi kehva tervisega tuli ta ikka koosolekutele või kokkutulekutele kohale, et näidata oma tuge ja austust meie kogukonna vastu
-
Lugematu arv artikleid vanatehnikast
-
Elav entsüklopeedia vanamootorratastest ning vanatehnikaliikumisest Eestis
Eriti oluline roll oli Märdil 90ndatel (ja siiani):
-
Vanamootorrattakokkutulekute traditsiooni jätkumine ajal, kui üritused jäid soiku ja huvilisi oli vähe
-
Unic-Moto loomine ja juhtimine pärast Automi klubi Unic likvideerimist
-
Ajakirja Tempo loomine ja juhtimine
-
Tagadi restauraatorite päeva käimalükkaja
-
1997. aasta vanatehnikanäituse korraldamine Tallinna Linnahalli jäähallis
-
Klubi Unic taasasutamises osalemine, sh üks käimalükkajatest
-
Eesti Vanatehnika Klubide Liidu loomise suur tugi
-
Vanasõidukite hindamise süsteemi (nn must number) üks loojatest
-
vanasõiduki asjatundja, kelle allkiri on 170 vanasõiduki aktil
Ükski neist eeltoodud tegevustest ei olnud selline, mida Märt oleks teinud päris üksinda. Ta oli meeskonnamängija ning oskas anda võimaluse säramiseks neile, kes vajasid poodiumil seismist. Ta ei pidanud end näitama liidrina või kehtestama oma seisukohta. Kui olid usaldusväärsed ja aktiivsed inimesed, siis ta esile ei trüginud. Aga katmata valdkondades ning olukordades oli ta alati olemas, et kõik sujuks.
Ma olen kindlasti midagi unustanud, sest meenutada on nii palju. Märt oli lisaks vaimse isa rollile vanatehnikakogukonnas ka perekonnapea ja kuldsete kätega meister. Suur auk jääb meie kõigi südametesse, kes temaga ta pikal eluteel on kokku puutunud. Meie kogukond on kaotanud olulise liikme.
Indrek Sirk
Ja lõpetuseks üks pilt isast ja pojast - vanakaru ja noorkaru. Oma tavapärases keskkonnas. Nüüd saavad nad taas kokku ja ajavad vanamootorrataste asja taevastel teedel edasi
