[Lauri_L]

Kas musta traadi vs. 309 kasutamine segaliite juures  hinges kripeldama ei jäänud?

Ei jäänud. Mehaaniliselt on tugevust kordades enam kui tavakasutuses vaja. Käi ise ju väike ning tugi võrdlemisi massiivne. Õmbluse koha korrosioonikindlus ei ole probleemiks nii kaua, kuni ümbritsev keskkond seda ei soodusta. Ehk nii kaua, kui töö käib kuivas, soojas ja ventileeritud siseruumis muretseda pole vaja. Värv tuleb muidugi ka peale. Muidugi oleks olnud uhke ja korrektne kasutada kahte samast metallist detaili ning need õige traadiga kokku lasta. Mõtlesin võimaluste piires ja kasutasin ära selle, mis parasjagu võtta oli.

[isandpauk]

Kuidas plaanid realiseerida metalli ja abrasiivi tolmu äratõmbe? Otse õue? mingi tuhaimeja sarnase tootega?

[Marko]

Vaatan oma raudkappide varud üle, ehk saab millestki loobuda. Seda võin kindlalt lubada, et tugevdama neid ei pea.

On kaks Kirovi kolhoosi elektrikilbikorpust mõõtudega 20x50x70cm ja neli kapiks tehtud asja mõõtudega 70x100x45cm. Kui need mõõdud kuhugi sobituksid, siis võime asja arutada.

[Lauri_L]

Markole aitüma pakkumise eest. Panen kõrva taha. Hetkel jätkan siiski visuaalse analoogi otsinguid. Väiksemaid kappe on endal veel paar tükki tagavaraks, mis ootavad kordategemist. 

Kuidas plaanid realiseerida metalli ja abrasiivi tolmu äratõmbe? Otse õue? mingi tuhaimeja sarnase tootega?

See nii väike käi, et ega sellega rasket tööd ei tee ning abrasiivi/metallitolmu hulk on üsna minimaalsed. Käiakivi katete sees on olemas eemaldatavad kogumisvannid, kuhu võiks midagi pidama jääda. Selgub töö käigus. Tagaosas on väljavise täitsa olemas, kuid õue ma seda juhtima ei hakka, sest pink ise teisaldatav. Mõttes on ehitada väljaviske külge lihtne torust labürint, kust sodi läbi käib ning raskem osake põhja kogurisse jääb. Kas see saab nö "märg" lahendus olema, seda veel ei tea. Kui päris aus olla, siis paras ajaraisk sellisele väiksele asjale üldse midagi sellist külge ehitada aga päris ilma vist ei päde. Kõigepealt peab hääled sisse saama ning vaatama, kuidas töös ennast üleval peab. Võib-olla piisab suuresti olemasolevast kogumisvannist käiakivi all ning ülejäägi pühib lihtsalt põrandalt kokku. Niikuinii käin garaaži põranda tööpäeva lõpus, sageli ka tööpäeva keskel korra üle. 

   
Nüüd betoon nii palju juba kõvenenud, et usaldasin kastist välja võtta. Isegi nõukaaegne paksema seinaga plastmassist kast andis nii palju mängima, et sai elusalt kätte. Betoonploki mõõtudeks kujunes 52x34x13,5cm. Arvestuslik kaal koos toruga 65kg kanti. Arvestades, et käi ise kaalub tehaseseades 28kg, võiks ankur päris piisav olla.

   
   
   

Taaskord lõikasin vanametallist (sellepärast on ka küljel augud, need ei ole teadlikult tehtud) valmis juba tuttava raami.

   
Jalgade alusplaatideks on 6mm paksune 60x60mm terasplaat, kuhu peale M20 mutter keevitatud.

   
Raami põhjale läks teine M20 mutter. Mõtlesin küll, et siia võiks panna pikad mutrid, aga neid käepärast ei olnud ja poodi ka ei hakanud väikese asja pärast sõtma. Panen kontramutrid peale ja saab nii hakkama küll. 

   
   
Keermelatist jalad alla...

   
Ning käiapink prooviks jalgadele. See oli õige otsus, et käia all olevat plaati sai toru suhtes pisut ettepoole liigutatud ning et betoonankur maast kõrgemal on. Saapa nina saab vajadusel sinna alla suunata ning tööasend jääb igati mugavaks. Väga raske on täpsemat tööd teha, kui midagi on varba ees ning pead liigselt ettepoole küürutama. Siin saab aga vabalt sirge seljaga tööd teha.

   
Kuivõrd kasutatud betoonivormi (plastikust kasti) laius oli täpselt rokla käppade laiune, siis päris tavapäraselt teisaldamine nüüd ei käi. Küll on aga mahub rokla üks pool kenasti kõige raskema osa alla ning sellest kergelt vasakule ning teine pool mahub kenasti raami parema poole ääre alla. Saab mööda garaaži purjetada küll. Ei pea kartma, et uppi kukub.

[Telc]

Kõige toredam on loomulikult võõrast raha kulutada.
Aga arvestades su nutikat teisaldatavust seadmetele ja mööblile siis soovitan leida kasutatult selline rocla:
https://laoekspert.ee/e-pood/kahvelkaru-...llik-t2877
(80cm kahvlitega isend on ka olemas)
Loomulikult saab standardpika asjaga hakkama, aga see vahe mugavuses... 

[aavu]

Võibolla hoopis see?!?! 
https://www.youtube.com/shorts/r3gFbHWC2nU 
Nojahh, nii spetsiifiliseks minna ei tasu eragaraažis. Kusagil asutuses ehk on abiks küll, kui just tagaluuk tõstukiga autot pole käepärast. Jäi ükspäev silma, huvitav lahendus!!!
Oli siin pottsepa kaubikust kunagi ammu juttu - ehk sobiks sinna? Tõstaks kaks alusetäit kive sisse ja maha ka.

[honkomees]

Võibolla hoopis see?!?! 
https://www.youtube.com/shorts/r3gFbHWC2nU 
Nojahh, nii spetsiifiliseks minna ei tasu eragaraažis. Kusagil asutuses ehk on abiks küll, kui just tagaluuk tõstukiga autot pole käepärast.

Nn laotõstuk, meil olemas ja hää asi küll, tõstad 3 m kõrgusele riiulile asja paika. Samas roklat päris ei asenda igas olukorras.

[Telc]

Ideaalis oleks üks samasugune veel vaja leida, siis saaks selle vasakpoolse tänapäevase plekk-kapi välja visata. No ei sobi enam siia ruumi ning on liialt väikese kandevõimega. Seega kui keegi peaks kuskil mõnda analoogset nägema ja kui see müügiks saadaval võiks olla, siis olen tänulik vihjete eest.

Vihjan ühte FB Marketplaces pakutavat kappi:
       

Vabandan, et varasema postitusega laotehnika džinni pudelist välja päästsin. Eelkirjutajatele meenutus, et alusekahvlitega frontaal on seal majas olemas. Virnastaja vajadus seega väga teoreetiline.

[honkomees]

... Eelkirjutajatele meenutus, et alusekahvlitega frontaal on seal majas olemas. Virnastaja vajadus seega väga teoreetiline.

Jep, traktoriga saab ka palju ära teha. Aga kitsastes riiulivahedes ja tõenäoliselt ka sisustatud garaažis on traktori frontaaliga võimatu toimetada. A see laotõstuk elik virnastaja liigub igasugu prigudes, vähemalt mina saan temaga paremini kui roklaga toimetatud. Muidugi kodugaraaži on see liig mis liig eriti hinda arvestades

[Lauri_L]

@Telc - Tänud viite eest kapile. Just täpselt sellist ongi vaja! Võtsin eile õhtul müüjaga ühendust, st saatsin messengeris teate. Näha on, et saaja on teate kätte saanud, kuid kuni tänaseni kahjuks vastust ei ole. Ootame...

Mis puudutab mul kasutusel olevat roklat, siis see on täitsa teadlikult selline valitud - just ruumile ja ise endale kõige paremini sobiv. Kunagi käis laualt läbi nii virnastaja, akupaketiga rokla kui ka lühikeste kahvlitega rokla. Mõlemaga on reaalsed kogemused olemas ning mõlemal omad miinused (ja plussid). Näiteks on lühikesed kahvlid lihtsalt liiga lühikesed. Kui soovid universaalsust (nt pool autot kuskilt kõhualt üles tõsta), siis on pikad kahvlid hädavajalikud. Lisaks on sellisega maru mugav kuskile alla kaugemasse nurka midagi panna või välja võtta, sh pikemaid esemeid või aluseid transportida. Virnastaja on hea, kui töötad laos. Muidu pole nii mugav midagi - raske ja kohmakas. Kui on vaja kuskilt kõrgelt midagi alla võtta, siis võid kindel olla, et all on täpselt selle kohapeal midagi ees, nii et alumised kahvlid jäävad segama. Aga eks näiteid saab veel tuua. Lihtsalt minu jaoks parim lahendus minu vajadusi silmas pidades on see mis hetkel on. Kui peaks välja vahetama, siis täpselt samas mõõdus isendi vastu. Suuremad tõstmised teen täna tõesti traktoriga. Nüüd kui garaaži ainukese riiuli ees on enamjaolt autotõstuk, siis 3-4m kõrguselt saab ka sellega asjad alla võetud.

[Lauri_L]

Käiaga olen vaikselt edasi liikunud.

   
   
Alus sai värvi selga. Lisasin vahelduseks juba üksluiseks muutunud sinisele pisut kollast tooni. Kui kollane sai algselt valikusse lisatud, siis nii peab ka jätkama.

   
Niikaua kui värv kuivab, võtsin ette käia enda. Nagu näha ja nagu varasemalt maha hõigatud, siis väga palju see masin oma elus tööd teinud pole. Üsnagi heas originaalkomplektsuses ning värv on seljas tootmisaastat arvestades veel vägagi hea. 

   
Esialgu suuremat lahkamist ette ei võtnud. Pisut vajasid kohendamist-painutamist toed ning kaitseekraanid. Kivid on pisut kulunud, kuid igati kasutatavad. Uusi kaasa tulnud kive pole esialgu külge mõtet kruvida. Enne vaja hääled sisse saada ning proovida, kuidas olemasolevad käituvad.

   
Tagantpoolt selline. Väljaviskeavad on katete põhjast oluliselt kõrgemal. Katete küljed on kahe hinge peal avatavad. Seal sees korralik vann töös tekkiva tolmu ja metallijääkide kogumiseks. 

   


   
   
Seejärel korralik puhastus kogu seadmele. Korpus seest ja väljast puhtaks, käiviti puhtaks ning mõningad roostealged käiviti kontaktide pindadelt maha nühitud. Paika läks uus kummikattega toitekaabel koos läbiviiguga, kaitsemaandus ja neutraal lahku löödud et rikkevoolukaitse ennast pisut mugavamalt tunneks ning maandus seestpoolt korpusesse ühendatud. Neutraal peaks sellistel vist vaid juhtimisahela tarbeks olema? Häbi tunnistada, aga minu teadmised elektrist on pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Igatahes kokku ta sai ja tööle hakkas.  

   
   
Lõpuks oli ka värv kuivanud ning sai aparaat omale kohale sätitud. Käi käitub alusel kenasti. Null tuntavat vibratsiooni ning käivitus ja seiskumine ei põhjusta tuntavat resonantsi. Üllatavalt stabiilne on see seade. Kujutan ette, et kui sobivamad kivid ja/või teemantketas panna, siis väga mõnus riist tundlikuma ja peenema töö (nt puuride ja treiterade teritamine) tegemiseks. 

   
Küll aga on töös kuulda kerge laagrite kulumisele viitav kõrvalhääl. Imeväike aga siiski. Pole ka ime, sest masinal täitub tänavu 40 eluaastat ning värvkattest võiks eeldada, et laagrivahetuseks pole see mootor kunagi lahti käinud. Seega peab korraks veel käed külge panema ning mootoril laagrid ära vahetama. Kuid vahekokkuvõttena taas hea meel, et õnnestus ja et töökojas on jälle juures üks vajalik ning kasulik tööriist.

[heints]

Vaata selle käia kontaktor üle, mul oli 220v kontaktor ühendatud 380v ahelasse, põles maha. Mähis ma mõtlesin

[Lauri_L]

Tugev pool aastat on viimasest postitusest mööda läinud. Nagu ikka on soe hooaeg linnalähedases maakohas pigem välitööde aeg ning hobidega on üldjuhul vähem võimalusi tegeleda. Jah, garaažis siiski erinev asjakohane tegevus toimub, kuid see on seotud ikkagi tehnika ja muu pudi-padi nokitsemise ja remondiga. Kui aga garaažist rääkida, siis eelmise hooajaga sai selgeks, et puudus on endiselt suletavatest hoiupaikadest ehk kappidest. Lubasin endale, et väga palju kola nelja seina vahele ei tassi ja see, mis tuleb, see läheb korralikult riiulitesse või kappidesse. Riiulipinda on piisavalt. Suletud kapiruumi napib. Eelmisel "hooajal" tehtud metallihoiustamise kapp on ennast täiega õigustanud. Sealt on koguaeg midagi võtta, sinna on midagi panna ning sealt leiab alati vajaliku. Boonus on taas see, et metallikola ei vedele igal pool laiali, vaid on silma alt ära. 

Tugeva nö tööstusliku metallmööbli austajana olen alati second-hand müügiportaalidel, vanarauaplatsidel ja vanades hoonetes silmad lahti hoidnud. Võib-olla on midagi üle ja midagi saadaval. Ka mõningad austatud foorumi liikmed on minu "kiiksudest" juba aru saanud ning siit sealt on aja jooksul vihjeid laekunud saadaval oleva raskemööbli kohapealt. Tuleb tõdeda, et möödunud suvine ja varasügisene aeg on selles suhtes olnud produktiivne. Sisuliselt kogu enda meelest vajamineva tööstusmööbli inventari olen saanud kokku kogutud ning nii mõnegi AM-foorumi kasutaja käsi on siin mängus olnud - suured tänud ja veel suurem kummardus selle eest, et tundmatule niimoodi abiks on tuldud. Muidugi räägime siin kolast, mis klassifitseerub klassi "tugevalt kasutatud" kuni "metallihundi lõugade vahele minev". Ehk siis just täpselt see, mis tuju heaks teeb ja täielikust õnnest puudu on...

Aga ega siin polegi midagi muud teha, kui suurelt ette võtta ja vaikselt pihta hakata... 

   
Mida suurem on majapidamine, mida rohkem on tehnikat, seda enam tekib igasuguseid võtmeid. Uksed, kapid, sõdukid, ekekrikilbid jne. Tagavaravõtmed on reeglina ikkagi kuskil kindlamas kohas peidus, kuid võtmed, mida võib garaažis või majapidamistöödel (jätame kõrvale kriitilise tähtsusega võtmed nagu sõiduauto ja garaaži enda võtmed) vaja minna, need võiksid kuskil lähemal olla. Linnainimestel seda probleemi ilmselt ei ole, kuid maakohas, kus hooned asuvad teineteisest 40-50m eemal ning saapad on alatasa kas mullased või mukikakased, alati eluhoonesse võtme järgi joosta ei viitsi. Siis võtadki hommikul vajamineva kimbu võtmeid kaasa, kaotad need seejärel ükshaaval ära ning osa päevasest ajast veedad neid otsides. Ühesõnaga ammu olen soovinud garaaži, mis on tegelikkuses minu majapidamise keskpunkt, korralikku ning täiesti iseseisvat võtmekappi. Mul oli tegelikkuses varuks paar kasutatud väiksemat elektrikilpi. Need aga olid võrdlemisi palju pihta saanud ning profiililt ehk liiga kuubikud (loe: sügavad). Aastalõpu Tagadi laadal kolades sattusin lätlaste pundi peale, kelle kolahunnikust leidsin just selle, mida vaja - kasutusjälgedega, kuid täiesti autentne madala profiiliga võtmekapp. Hinda küsiti 10 eurot ning patt oleks olnud asi ostmata jätta. 

   
Võtmekapp on 25x30cm mõõtudega, sees on teisaldatavad konksuread ning ostes leidus kapist seest lisaks paarile teadmata vanale võtmele ka kapi oma ukse võti. Konksude kohal olevatest siltidest võis aru saada, et enne mind on seal ilmselt hoisutatud mingeid sõidukite võtmeid. Kui paar kihti autonumbritega kleepse sai maha kraabitud, siis alt tulid välja lätikeelsed sildid erinevate hoonete nimedega. Seega see võtmekapp on eeldatavasti mitte isegi teisel, vaid hoopis kolmandal ringil.

   
Väljast oli võtmekapp päris korralike kulumisjälgedega. Seest aga pärast hetkelist konksuridade eemaldamist ja korralikku pesu täitsa korralik. Seega läks uus garaaži interjööriga kokkusobiv värvkate peale vaid väljapoole. Kuna värvisin pintsli ja rulliga, siis ega seest see poleks ka head tulemust andnud. Perforeeritud ja osaliselt suletud profiilid pintseldamist ei soosi. 

   
Aga tuli mis ta tuli - ilus kollane ning omanik rahul. Seinale sellisele kõrgusele, kust väike laps veel võtmeid iseseisvalt kätte ei saa. Üks vajalik detail garaažis jälle juures.

   

[Lauri_L]

See postitus sai alguse juba käesoleva aasta soojal juunikuu päeval, kui isand Telc postitas "Kui keegi ei taha, viskan minema..." teemasse kuulutuse ühest väikesest šeifist. Ootasin natuke ning nägin, et seda väikest kapikut keegi vist väga ei soovi. Hakkas piinama, et äkki viiaksegi hundi lõugade vahele. Helistasin ning palusin kaalu peale mitte viia. Lubasin ise ära võtta, kui keegi teine ei taha. Mõne aja möödudes selgus, et huvilisi ei olegi ning olen taas vanaraua (ja selles sisalduva betooni) võrra rikkam. Voolas veel vett merre ning mitmete asjaolude kokkulangemisel (süüdi ikka mina, mitte teised) jõudis kapik minuni alles oktoobri lõpus.

   
Tuli välja, et tegemist tegelikult üsna sileda ja originaalvärvi all oleva väikese kapiga. Väljast väike - 40*40*53cm ja seest veel väiksem. Aga see-eest üllatavalt raske. Käe järgi ehk 60kg kanti. 

   
   
Kulumisjälgi ja pisut pinnaroostet ikka leidus. Esiuksel paar sügavamat mõlki ka. Muidu tüüpiline nõukaaja disain. 

   
   
Esimese asjana kraapisin vana värvi väljast maha. Kuivõrd oli tegemist originaalvärviga, siis mahasaamisega probleemi polnud. Kogu kapi peale ei kulunud rohkem kui tund vaikset nokitsemist. 

   
   
Seespool oli olukord parem kui väljas ning roostet minimaalselt. Seega puhastasin vaid vajaminevad pinnad. Riiul õnneks käis seest välja, mis tegi töö mugavamaks. 

   
Kapi põhi on tüüpiline nõukaaja metallkappidele. Lattraud ümber põhja väänatud, et põhi põrandast kõrgemal istuks ning kapp enam-vähem loodis oleks ja põrandal teist nurka üles ei kaaluks. Põhja plekk tugevalt kumer nagu kõigil senistel sama ajastu patsientidel, millega tegemist on olnud. 

   
Sellise väikese aga raske kapi puhul oli taas oluline saada jalad alla, need reguleeritavaks muuta ning tagada teisaldusvõimalus roklaga. Ei hakanud lattrauda seekord ümber ära võtma ning otsustasin nelikanttorust jalad otse põhja külge keevitada. Materjaliks 50*50*5 nelikanttoru jäägid. 

   
Jalgade reguleeritavaks muutmiseks keevitasin 3mm paksusele suurele seibile M10 mutri ning selle panin omakorda mutter sissepoole nelikanttorule...

   
...ja punktisin nurkadest kinni. 

   
   
Reguleeritavaid jalgu seekord ise tegema ei pidanud, sest vanades varudes on järgi veel mitu peotäit taaskasutusse sorteeritud reguleeritavaid mööblijalgu. 

   
Kui jalad sai kapiku põhjale mõõdetud, siis iga üks vaatas neist kumera põhja tõttu isesuunas. 

   
   
Et jalad sirgelt alla saada, võtsin kasutusele teise, täisnurga all mõõtu lõgatud nelikanttoru jupi. Panin selle jalgade vahele ning pingutasin pitskruviga. Seejärel punktisin kinni nii, et kui nüüd kolmas jalg lisaks panna, siis saab reguleerida juba fikseeritud jala kaldenurka kolmanda jala suhtes, aga mitte esimese jala suhtes. Nii läksidki punktides paika kõik neli jalga ning lõpuks sai need kõik jäädavalt kinni keevitatud.

   
Kapik jalgadel ning näeb juba päris hea välja.

[Lauri_L]

Uus ja uhke kapik läks värvi alla. Kõigepealt pintsliga raskemini ligipääsetavad kohad ja nurgatagused ning seejärel kogu ligipääsetav rulliga üle. 

   
   
Arusaadavalt alustasin alumisest poolest. Nii saab asja jalgadele ära ning ei pea pärast enam keerutama hakkama. 

   
Pärast esimest kihti transportisin kapi õigesse ruumi ning seal läks juba teine kiht värvi peale. Sellest piisab. 

   
Selliste nõukaaegsete kappide keevituskohad, liitekohad ning pinnadefektid on täidetud miskise metallilaadse ainega ja seejärel siledaks lihvitud. Ei ole pahtel ja ei ole tina. Kuid on siiski võrdlemisi pehme materjal. Kui terasharjastega kettaga värvi ja rooste maha lasin, siis tulid need kohad välja ning hari võttis üksjagu materjali kaasa ka. Kuna kapi uus värv on läikiv, siis lähemal vaatluselt ja värske värvi korral (nagu fotol) on sellised pisidefektid hästi näha. Ning varasemalt mati beeži tooni sisse mattunud ukse mõlk on läbi kaamerasilma vägagi nähtav. Inimsilmale isegi mitte väga, kuid fotosilmale küll. Samas ei ole tegemist eksponaadiga, vaid tööriistaga. Sellepärast ei hakanud iga pisimõlgi ja defektiga vaeva nägema. 

   
Tagaosa ja küljed on aga väga head. 

   
Kapiku alaline koht on nüüd freespingi kõrval. Sinna hea hea pingi väiksemaid tarvikuid panna ning midagi suuremat vajadusel peale toetada. 

   
Mõni aeg tagasi sattusin peale, kuidas ühes asutuses X vahetati välja suured koonussabaga metallipuurid. Mõõdud 14-32 millimeetrise sammuga. Põhjuseks see, et peamiselt olid otstest väiksemad või suuremad killud välja lastud. Kuna asjad olid omanikule kasutud ja prügimäele rändamas, siis ei oldud midagi selle vastu, kui need endale võtan. Vedasin kogu partii omale koju ning sain uute puuride vutlarid pealekauba kaasa. 

   
Päris suuri puure ma teritanud ei ole ning ma arvan, et minu koduste vahendite ning isiklike oskustega ei saa tulemus kõige parem olema. Seega viisin oma "leiu" kohaliku pensionäri kätte, kes varasemalt on tehases teritajana leiba teeninud ning ka nüüd iga paari nädala tagant päeva-kaks kuskil ametis on. Vähem kui nädalaga oli töö tehtud ning viimane kui üks puur oli kenasti ära teritatud. Päris mitmetel puuridel olid vigastused piisavalt suured olnud, et meister oli otsad maha lõiganud ja uuesti teritanud. Kokkuvõttes päris hea meel, et head tööriistad raisku ei läinud ning saavad nüüd võimaluse uut elu alustada.  

   
Kuivõrd puurid saabusid just siis, kui kapikul värv enam-vähem juba kuiv, saigi uued asukad kohe väikese tseremoonia saatel sisse kolitud.